R, 2.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Võluri igavene tagasitulek

Matis Song
Võluri igavene tagasitulek
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: SCANPIX

Eile tähistati Rock Cafes pisut pidulikumas toonis Vennaskonna albumi «Võluri tagasitulek» olemasolu teise dekaadi täitumist. Tagasitulekud on huvitavad asjad. Kõik me ootame, et vana sõber jälle meid külastaks, käe otsas Vikerkaare tort ja kotis ühine lemmikpeet. Kuid kui rõõmus kohtumine siiski lõpuks aset leiab, on kerge pettumusehelk, et sõber on vanaks jäänud ja tema naljad pisut panetunud. Õnneks peitub sõbral kotis võlurikepp.

«Võluri tagasitulek» pole kindlasti Vennaskonna kõige hititiinem väljaanne («Usk. Lootus. Armastus») ega ka kõige terviklikum plaat («Vaenlane ei maga»). Siiski peitub siin kaks lugu, milleta me Vennaskonna olemust ette ei kujuta. Esmalt nostalgiline «Pille-Riin», igavese teismelise lugu, kus saab kokku helge unistus ja häbelik erootika, kus on värvimata puumajad ja lumes sahisev soome kelk. Aguliromantika, mida me üritame endas eitada, aga mis puidukõvalt on jätkuvalt meis olemas.

Samuti saabus «Pille-Riiniga» edetabelisaade «7 vaprat». Saade, mis andis paljudele kuulsuse ja võttis paljude kuulsuste tuju. Kui väliselt küündimatu Vennaskond võis olla alati kindel, et tema populaarsus on tingimuseta, siis kõrgi Aidem Poti artistid eesotsas 2 Quick Startiga lendasid sealt saatest millegipärast väga kiiresti välja. Kuigi nemad olid nagu jõuguliidrid ju.

«Võluri tagasituleku» teine pala «Disko» on vahest kõige konfliktsem Vennaskonna lugu üldse. Bändi hing ja olemus Tõnu Trubetsky on varemalt deklareerinud, et elektroonilised viisid pole kuidagi tema kella viie tee. Siiski komponeerivad bändikaaslased Mait Vaik ja Allan Vainola algelisi muusikaprogramme kasutades loo, millest sai vaenlase relvi kasutades omapärane ja efektne vastuhakk sel ajal tugevalt domineerinud päkapikudiskole. Hiljem üritas Trubetsky valada electro’t kasutades üle «Warszawianka» (1999) lugusid, aga võlurikepp oli siis juba lootusetult rikkis.

Vennaskond on läbi aegade olnud vastuolust pakatav üksus. Ühest küljest tõeline ühemehebänd. Ütled Vennaskond, mõtled Trubetsky. Teisest küljest, kui vaatad väljalasete ümbriseid, valitseb bändis kollegiaal­sus. Trubetsky pole seal kunagi üksi. Ikka ja jälle leiab autorite nimistus ka bändikaaslaste ja sõprade nimesid. Ilma Vainola ja Vaigu panuseta poleks kindlasti selliseid geniaalseid lugusid, nagu on «Tseremoonia», «Kui mustavad udud» ja «Subatlantiline kohtumine». Samas ajakirjandust sirvides valitseb bändis alatine ebakindlus, ikka ja jälle avalduvad bändiliikmete tülid, Trubetsky ähvardused asi üldse ära lõpetada. Aga Vennaskond on võlur, kes peab tagasi tulema, kuigi võlurikepp ei anna enam sellist tuld kui 90ndatel.

Kuigi Vennaskond tundub alatise kaosena, eksisteerib anarhia korra emana ja bändi ema on Trubetsky. Tema taktikepi all väljaantavad albumid, videod, raamatud on kroonikalaadsed tohutud kogumid. Me teame alati täpselt, kes on pildil, mitmes kontsert ja ... Samas on alati tunne, et materjal võetakse välja valimatult ühest suurest kirstust ning paisatakse möödaminnes põrandale. Vennaskonna väljalasked pole kunagi ainult siin ja praegu, lindistatud mõnel stabiilsel kümnepäevasel stuudiosessioonil. Uute lugude vahel kohtab alatasa vanu keldrilindistusi. Need on väljalasked, mis mõjuvad pigem kogumikena, mitte kindlalt vormitud numbriplaatidena. Harvad pole ka videod, kus näeme esitatavat ühte Vennaskonna lugu, aga kõlab teine. Vennaskonna puhul vaheldub paranoiline perfektsus sama paranoilise segadusega.

«Aja auk» on rubriik, kus heidetakse pilk mõnele jooksva nädala muusikaajaloo sündmusele.

Märksõnad
Tagasi üles