Teadlased on välja selgitanud, et e-hääletust kasutavad Eesti valijad ei erine enam statistiliselt muust valijaskonnast. See on tähelepanuväärne areng, sest eriti esimestel internetihääletustel 2005–2009 leidus e-hääletajaskonnal hulk tunnuseid, mis neid teistest eristasid.
Tartu Ülikooli teaduri Kristjan Vassili sõnul on peamised e-hääletajaid teistest eristavad omadused olnud valija vanus, rahvus, arvutikasutusoskus ning usaldus e-hääletuse süsteemi vastu. Nüüd enam sotsiaalsed aspektid e-valimistel osalemist ei määra ning e-valijate hulgas on Eesti elanikud ühtlaselt esindatud.
Kui esimesel kolmel e-hääletusel oli eestlane võrreldes muudest rahvustest valijatega statistiliselt palju tõenäolisemalt e-hääletaja, siis 2013. aasta kohalikel valimistel ei mänginud valija rahvus enam selles mingit rolli.
Interneti kaudu on saanud Eestis hääletada juba kuuel korral ning see on pakkunud teadlastele ainulaadse võimaluse vaadelda, milline on e-hääletajaskonna profiil ja selle muutumine.
Üldteada muutus on e-hääletajate arvu kasv. Esimesel korral, 2005. aasta kohalikel valimistel kasutas e-hääletuse võimalust Eestis 9287 inimest, 2013. aasta kohalikel valimistel 133 808 inimest. Seega on loogiline, et kõnealuse valimisviisi eelistajate seltskond on vahepeal mitmekesistunud.
Kristjan Vassili sõnul võib e-hääletuse kasutusele võttu Eestis vaadelda ka Everett Rogersi tehnoloogia kasutusele tuleku teooria järgi: kõigepealt katsetavad uusi lahendusi innovaatorid, seejärel varased kasutajad, siis tuleb enamik järele.
Kes on Eestis aga olnud nende innovaatorite ja varaste kasutajate seas? Esialgu mõjutas e-hääletamisel osalemist näiteks ka valija sissetulek – millisesse tuludetsiili ta kuulub. Selle teguri mõju kadus kiiresti: pärast 2007. aastat sissetuleku järgi enam e-hääletusel osalemist ennustada ei saa.
Haridus ja elukoht pole mõjutanud
«Rahvus on olnud väga suur ja oluline tegur, mis ennustab e-hääletusel osalemist,» märkis Kristjan Vassil. «See on olnud mõnes mõttes ka murekoht – kui eestlastel on suurem tõenäosus e-hääletust kasutada, siis poliitikakujundamise seisukohalt ei ole see ihaldusväärne olukord. Me ju tahame, et kasutajaskond oleks mitmekesine.»
Uuringus selgus, et esimesel e-hääletusel 2005 oli eestlastel 27 protsendipunkti võrra suurem tõenäosus e-hääletusel osaleda kui teistel rahvustel. Rahvustunnuse mõju oli selge esimese kolme valimiskorra ajal. Mullustel kohalikel valimistel enam rahvuse järgi e-hääletusel osalemist ennustada ei saanud.
Haridustaseme järgi pole e-hääletajad eristunud ning ka inimese elukohal – kas linnas või maal – ei ole seost e-hääletusel osalemisega.
Inimese poliitiline aktiivsus – kas ta on harjumuspärane valimistel hääletaja või ei – suurendas tema tõenäosust eelistada e-hääletust esimeste valimiste ajal, kuid pärast 2009. aastat pole sel enam tähtsust olnud.
Läbi aastate on oluline e-hääletamist mõjutanud tegur olnud arvutikasutusoskus. Üks tugevamaid mõjutajaid on olnud ka see, kas inimene e-hääletuse süsteemi usaldab või mitte.
«Valija ideoloogiline positsioon vasak-parem-skaalal ei ole Eestis mitte ühelgi valimisel ennustanud tema osalust e-hääletusel,» rõhutas Tartu Ülikooli teadur Kristjan Vassil. Seda hoolimata asjaolust, et teatud erakonnad on saanud e-hääletajate seas teistest selgelt paremaid tulemusi.
E-hääletuse võimalikku poliitilist kallutatust on Eestis teaduslikult uuritud 2011. aasta riigikogu valimiste näitel, ning mingit tõendust väidetele, et e-valimiste toimumine ise annaks ühelegi erakonnale teiste ees eelise, leitud ei ole.
Hüpe pärast kolme valimiskorda
Vaadeldes e-hääletajaskonna kujunemise dünaamikat, on näha, et kui algul on teatud tunnused olnud olulised, siis hiljem on need oma mõju kas kaotanud või kaotamas. «See näitab, et e-hääletajaskond on mitmekesistunud. Tegu ei ole enam innovaatoritega,» märkis Vassil. «Tegu on heterogeense, mitmekesise seltskonnaga, keda ei ole võimalik mingite parameetrite järgi spetsiifiliselt eristada teisi valimisviise kasutavatest inimestest.»
Mitmekesistumine pole aga toimunud järk-järgult. Eristada võib kolme esimesi e-valimisi, kus erilist mitmekesistumist näha ei ole, kuid edaspidi hakkab eristavate tegurite mõju vähenema. See tõdemus võib olla oluline teiste riikide seisukohalt, kes kavatsevad e-hääletuse kasutusele võtta – enne põhjalikumate järelduste tegemist tuleks anda aega vähemalt kolm valimistsüklit.
Mis saab e-hääletustel edasi? Uuringutulemuste põhjal on e-valimised jõudnud Eestis stabiilsesse faasi: kui 2011. aasta riigikogu valimistel saavutati e-häälte osakaaluks 24,3 protsenti, siis mullu oli see protsent 21,2. Edasiseks on Kristjan Vassili hinnangul kaks stsenaariumi: kas e-hääletajate hulk kasvab jätkuvalt või jääb enam-vähem samale tasemele. «Langust ilmselt ei ole põhjust oodata.»
«Arvestades olukorda, et meil on mitmekesine e-hääletajate kasutajaskond, ning e-hääletus ei ole enam privilegeeritud, poliitiliselt aktiivsete ja hea arvutikasutusoskusega inimeste pärusmaa, ei näe ma mingisugust põhjust, miks selle kasutajate arv ei võiks kasvada,» leiab teadlane.
Häälte edukas kontrollimine
2013. aasta kohalikel valimistel oli Eestis ka esimest korda võimalik oma interneti teel antud häält kontrollida. Seda katselahendust kasutas ligi 4700 inimest ning petmiskatseid ei tuvastatud.
2014. aasta maikuus toimuvate europarlamendi valimiste e-hääletusel on Eestis kavas pakkuda võimalust antud häält kontrollida lisaks Androidi-telefonidele ka Apple iOSi ning Windows Phone’i seadmetega.
ASi Cybernetica teaduri Sven Heibergi sõnul tekkis e-häälte kontrollimise küsimus pärast 2011. aasta riigikogu valimisi, mil elektrooniliselt antud häälte hulk jõudis uuele rekordtasemele. See pani valimiste korraldajaid muutma riskihinnangut ja otsima võimalusi, et valija ei peaks süsteemi pimesi usaldama.
E-hääletuse läbipaistvuse ja turvalisusega tegelevat valdkonda võiks nimetada kontrollitavuseks. Individuaalne kontrollitavus tähendab seda, et valijale antakse teatud vahendid, mille abil vaadata, mis tema antud häälest sai.
Valija saab veenduda kolmes asjas: 1) kas arvuti vormistas tema hääle korrektselt; 2) kas hääl jõudis kesksüsteemi kohale; 3) kas hääl läks tulemuse arvutamisel korrektselt arvesse.
Eestis katsetatud kontrollitavuse lahendus pakub vastust esimesele kahele küsimusele: kas valija hääl pandi korrektselt kokku ja kas see jõudis korrektselt serverisse pärale. «Sealt edasi on valimiskomisjoni ja e-hääletuse meeskonna ülesanne tagada hääle korrektne käitlemine,» märkis Heiberg.
Peale selle, et hääletaja saab juurde kindlust oma hääle kohalejõudmises, on häälte kontrollimisel ka üldkasulik eesmärk: Heibergi sõnutsi on tegelikult vaja suhteliselt vähe oma häält kontrollivaid valijaid, saamaks tugevat kinnitust, et kogu elektrooniline hääletus on toimunud korrektselt, et seda ei ole üritatud laiaulatuslikult mõjutada.
Eesti viimaste kohalike valimiste puhul jõuti juba ca 70 kontrollitud hääle juures olukorda, kus võimalik mõjutamiskatse oleks avastatud peaaegu sajaprotsendilise tõenäosusega.
Eestis kontrollisid oma hääle üle pea 4700 inimest. «Ei olnud mitte ühtki tagasisidet selle kohta, et valijale oleks kuvatud teistsugune kandidaadinumber kui see, kelle poolt ta oli hääletanud,» märkis Sven Heiberg. «On väga suur tõenäosus, et 2013. aasta kohalike valimiste e-hääletus toimus, ilma et hääletajate arvuteis olnuks hääletust manipuleerida üritavat kahjuvara.»
Kontrollimisel olid siiski mõned tehnilised apsud – peamiselt võrguühenduse või vajaliku QR-koodi tuvastamisega. 73 korral lõppes kontrollirakenduse töö tarkvara veateatega.
E-hääletuse kontrollimise võimalusi uuritakse ka teistes maades, kus sellega on katsetatud. «Norras on süsteemi piloteeritud juba mitmetel valimistel, Šveits otsib kantonitele ühtset e-hääletuse süsteemi, mis oleks ka kontrollitav. Austraalia eri osariigid rakendavad samuti internetis hääletamist ja otsivad viise elektroonilise hääletamise kontrollitavuseks,» märkis Heiberg.
Eestis on eesmärk, et kõigist e-hääletajatest kontrolliks oma hääle üle 3,4 protsendi asemel 5–10 protsenti. Sellele aitab kindlasti kaasa Apple'i ja Microsofti tarkvaraga nutiseadmete lisandumine toetatud platvormide hulka.
Artikkel põhineb 8. aprillil Tallinnas toimunud seminari «E-valimised 2013 – tehnilised ja käitumuslikud aspektid» materjalidel.
E-häälte kontrollimine 2013
• Kokku e-hääletajaid 133 808.
• Kokku anti 136 853 häält (sh 3045 korduvat häält, millest arvesse läks ainult viimane).
• 146 häält tühistati, sest inimene käis hääletamas ka pabersedeliga.
• Elektrooniliselt hääletanute osakaal oli 21,2% kõigist häältest.
• 4696 häält kontrollisid valijad üle Androidi nutirakendusega.
Allikas: Sven Heiberg