Mihkel Servinski: Näärivana kalastab

Paul Kondas, «Näärivana kalastab». 1981, õli, 78 × 110 cm. Foto: Viljandi muuseumi kunstikogu

Üks minu lemmikmaale on Viljandimaa kunstniku Paul Kondase (1900–1985) töö «Näärivana kalastab». Maali originaal asub Viljandi linnas Kondase Keskuses ja on püsieksponaadina külastajatele vaatamiseks kättesaadav.

Kondase maal «Näärivana kalastab» on oma sisult väga mitmekihiline ja neid kihte ei saa üheselt lahti seletada. Suurele osale maali vaatajaist on aga üllatav, et näärivana suveöisel järvel kala püüab. See pilt ei lange kokku tavakujutlusega näärivanast. Veidi asja üle järele mõeldes, saab aga öelda: «Miks ka mitte? Suveööl imelisel järvel kala püüda on ju imetore!»

Eestimaa elu ja areng on samuti väga mitmekihiline. Kõiki kihte detailselt kirjeldada on ülimalt keeruline, võib-olla isegi mittevajalik. Ometi on selge, et vajame arenguks eelkõige õnge ja ainult toimetulekutoetustele lootmine ei ole jätkusuutlik tegevus. Kondase maalil on näärivanal korraga kasutusel mitu õnge. Küllap on Eestimaalgi mõistlik mitte ainult ühele õngele lootma jääda.

Mõeldes Kondase 1981. aastal tehtud maalile ja Eesti ajaloole, saame nentida, et näärivana tegevus on olnud edukas: praeguseks on näärivanast taas jõuluvana saanud! Kindlasti soovib enamik meist kolme­kümne aasta pärast öelda: «Eestimaa on arenenud. Eestimaal elavad õnnelikud inimesed. Eestimaa on olnud edukas.»

Eestimaa edukaks olemise tarkus on Eestimaal olemas ja seda kannavad Eestimaa inimesed. Keegi teine ei saa seda teha. Edukaks olemist ei taga see, kui teha kõike samamoodi kui seni. Peame muutma oma mõtlemist. Peame võtma eeskuju Kondase jõuluvanast, kes suveööl õngitsema asus.

Ühe maalil oleva sõnumiga peame veel arvestama: võime tegeleda traditsioonilistele ootustele mittevastavate tegevustega, see on lausa soovitatav, aga iseendaks peame sellegipoolest jääma: oma kultuurist ja identiteedist loobuda ei tohi.

Heidame veel kord pilgu maalile: jõuluvana on riides kui jõuluvana ja tal on kaasas imeilus jõuluehtes kuusepuu, ning eemaldugem mõneks ajaks maalist, koos Robert Kiti tõdemusega: «Me peame olema avatud maailmale, kuid me ei saa võtta ühtegi riski, mis seaks ohtu meie kultuuri ja keele olemasolu.» (Akadeemia nr 3/2014)

Maailm meie ümber on pidevas muutumises. Me ise oleme pidevas muutumises. Muutumine on normaalne olek. Muutumist pole võimalik eirata. Küsimus on vaid selles, kas tegeleme muutustega või suhtume muutustesse kui paratamatusse. On kolm valikut: püüda muutumist endale sobivas suunas mõjutada; muutumisega arvestada ja sellega teadlikult kohaneda; muutumisega teadlikult mitte tegeleda. Kõikidel valikutel on plussid ja miinused. Tehes rumalaid otsuseid, võime muutumist endale mittesoovitud suunas kiirendada või avastada, et katse kohaneda pole andnud tulemust.

Mõtlemine on inimloomusele omane. Kindlasti on inimestel ka mõistust, et protsesse soovitud suunas mõjutada, et muutumisega teadlikult kohaneda. Pigem on küsimus selles, milliseid muutusi soovime ja mida peame normaalseks seisundiks. Olulised on väärtused, millest me oma tegevuses lähtume. Oluline on ajaperspektiiv, milles tulemusi hindame: täna tehtud otsus võib homme osutuda õigeks, aga ülehomme veaks, võib juhtuda ka vastupidi. Oluline on tasakaalu säilitamine. Toome siinkohal näite meditsiinist: haigele on oluline saada terveks, mitte see, et kopsupõletik on ravitud, aga saadud maksakahjustus.

Olen veendunud, et Eesti ei saa olla edukas, kui majandusareng puudub. Olen täiesti nõus Robert Kitiga, kes ütleb: «Eesti majanduse kõige olulisemaks probleemiks praegu on rahvaarv.» Täpsustaksin: probleem on rahvaarvu kahanemine ning suutmatus selle langusega kohaneda, ja see probleem on pikaajaline.

Pea kõik Eesti kohta tehtud rahvastikuprognoosid näitavad Eesti rahvaarvu pikaajalist langustrendi. Ei ole kohanud ühtki ettepanekut, mis tagaks selle trendi muutumise. Tõenäoliselt on trendi muutmisele kõige lähemal ettepanekud Eesti kõikidele sisserännusoovijatele avatuks kuulutada, aga olen täiesti veendunud, et natukene pikemas perspektiivis poleks sellest abi. Kindlasti leevenduksid (tegelikult teiseneksid) hetkeks mõned Eesti tööjõuturul olevad probleemid, aga veidi pikemas perspektiivis oleksime tagasi praeguste probleemide juures.

Miks ma niiviisi arvan? Vaatame maailma rahvastiku prognoose. Oleme harjunud elama teadmisega, et maailma rahvastik kasvab ja kasvab ja kasvab, aga praegu prognoosivad autoriteetsed rahvastikuteadlased maailma rahvastiku kasvu aeglustumist, stabiliseerumist ja seejärel langusele pöördumist. Euroopa rahvastikus toimuvad trendimuudatused prognooside kohaselt demograafilise arengu mõistes lähiperioodil. Mitmes Euroopa piirkonnas on rahvastiku kasv asendunud langusega, sh Saksamaal.

Rahvaarvu kahanemisega kaasnevad olulised muudatused rahvastiku vanuselises struktuuris. Väga oluliseks muutuseks on see, et tööturult lahkub vanuse tõttu potentsiaalselt rohkem inimesi, kui sinna noori juurde tuleb. See paradigmamuutus on Eestis käes, ja kui prognoosid paika peavad, siis ootab selline paradigmamuutus ees ka maailma. Pikenev eluiga, eelkõige aeg, mil inimene tervena elab, võimaldavad vanusstruktuuri muutuse mõju mõnda aega neutraliseerida, kuid mõne aja pärast jõuab siiski kätte aeg, kus tööturul on reaalselt vähem inimesi: ka sellise olukorraga tuleb kohaneda.

Majandushariduse juurde kuulub elementaarse teadmisena tõdemus, et püramiidskeemil põhinev ettevõtmine ei ole jätkusuutlik, kui püramiidi alus enam ei kasva. Maailma 1950. aasta rahvastikupuu on selgelt püramiidikujuline. Maailma 2100. aastaks prognoositav rahvastikupuu ei ole seda enam mitte.

Majanduse arengu praegune mudel on üles ehitatud tarbimise kasvule. Kui tarbijate arv väheneb, siis ei ole mudel jätkusuutlik. Mõningal määral on tarbijate arvu kahanemine kompenseeritav üksiktarbija vajaduste kasvuga, kas või kunstlikult tekitatud vajaduste kasvuga, aga see ei mõjuta järeldust, et praegune majandusmudel ei ole demograafiliste protsesside tulemusel jätkusuutlik.

Eestis on see olukord käes. Mõnda aega on võimalik sisetarbijate arvu vähenemist kompenseerida ka välisnõudlusega, aga kui ka maailma rahvastikupuu pole enam püramiidikujuline, läheb asi ülimalt keeruliseks.

Jutt majandusmudelist ja selle jätkusuutlikkusest võib üksikindiviidi tasandil jääda abstraktseks. See abstraktsus kaob kohe, kui ilmnevad majandusmudeli jätkusuutmatuse mõjud tööturule. Küsimused, mida õppida, kuidas olla tööturul konkurentsivõimeline, on olulisemad kui kunagi varem ja ei kaota oma olulisust pika aja jooksul. Ja ainuõigeid vastuseid pole.

Räägime palju IT-sektori arengust. Kindlasti on IT-sektor hetkel arenev sektor. Kas ka 30 aasta pärast? Milline saab olema IT-sektori osakaal majanduses 30 aasta pärast? 10 protsenti? 20 protsenti? Aga millised on ülejäänud sektorid?

Küsimuste rida võib lõpmatult pikendada. Tegelikult on küsimuste esitamine üks igatpidi mõistlik tegevus, sest vaid probleeme sõnastades saame neid lahendada. Millised on konkreetsed probleemid mõne aja pärast, seda me ei tea. Strateegia saab olla selles, et õpime probleeme õigel ajal märkama ja kasvatame endas julgust neid lahendada. Võib olla täiesti kindel, et tänaste probleemide lahendused homsete probleemide lahenduseks ei sobi.

Kui meis on sellist loovust nagu suveööl kalastaval jõuluvanal, kui me suudame säilitada oma kultuuri ja identiteedi, siis võib loota, et 30 aasta pärast saame öelda: Eestil on läinud hästi, ja seda sõltumata sellest, millised keerukad ajad meid ees ootavad. Selles, et ajad saavad keerulised olema, ei maksa kahelda – ajad on alati keerulised.

Autor on statistikaameti peaanalüütik.