Siim Krusell: väljarände vastu aitab kallim töö

analüütik Siim Krusell Foto: Peeter Langovits / Postimees

Väljaränne sõltub palgatasemest ja see omakorda tööviljakusest, selgitab statistikaameti peaanalüütik Siim Krusell. Seepärast ongi võtmeküsimus, kuidas tuua Eestisse tööd, mille eest rohkem makstakse.

Peamised tööturgu iseloomustavad näitajad on hõive ja töötus. Kui heidame pilgu kümne aasta tagusesse aega ehk näiteks aastasse 2003, võiks vaid neist kahest näitajast lähtudes öelda, et Eesti tööturu tervis on parem. Võrreldes 2003. aastaga oli tööhõive määr oli üle viie protsendi kõrgem ning töötuse määr ligi kaks protsenti madalam. Päris nii mustvalge pilt muidugi pole, tööturg on märksa komplekssem kui nende kahe näitaja kaudu nähtu, ning mis veelgi olulisem – tööturul toimuvaid protsesse mõjutavad tugevalt teised valdkonnad.

Keskpikas ja pikas perspektiivis on praegu ja edaspidigi tööturu kontekstis olulised rahvastikuprotsessid. Eesti rahvastik teadupärast aina väheneb, seda nii negatiivse iibe kui ka väljarände tõttu. Lisaks töötab arvestatav osa inimesi välismaal.

Nii töö eesmärgil migreerumise kui ka välismaal töötamise põhjuseid on nimetatud mitmeid ning eriti just majandusteooriate puhul ei ole põhjust arvata, et need oleksid põhimõtteliselt erinevad. Mõlemal juhul võib rääkida tööjõu mobiilsusest, mille tõukejõuks on ennekõike töötajate soov saada majanduslikku kasu.

2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse põhjal oli välismaal töötajaid ligi 25 000, värskemate andmete järgi (2013) ei ole see suurusjärk muutunud. Siin tuleb kindlasti tähelepanu pöörata ka metoodikale – kui võtaksime näiteks kogu 2013. aasta jooksul välismaal töötanud, oleks see arv pisut suurem.

Inimesi töötab välismaal mitu korda rohkem, kui näitas 2000. aasta rahvaloendus. Sellise hoogsa kasvu põhjuseid võib olla mitu ja need on omavahel koosmõjus. Euroopa Liidu liikmeks astumine ja sellega seoses piiride kadumine ning teiste riikide tööturgude avanemine, peamiste töise pendelrände riikide tunduvalt kõrgem palgatase, geograafiline lähedus, hea transpordiühendus ning Soome puhul ka keelelis-kultuuriline lähedus.

Tugevaim tõukejõud välismaale tööle minekul on seega soov saada suuremat sissetulekut. Kui hinnata Eesti palgataset Euroopa Liidu kontekstis, ei saa üksüheselt öelda, et meie palgatase oleks mitu korda madalam. Suurusjärgus kolm-neli korda madalam on keskmine palk Eestis võrreldes selliste riikidega nagu Soome, Rootsi, Holland või ka Suurbritannia. Keskeltläbi kaks korda madalam on palgatase aga võrreldes Lõuna-Euroopa riikidega, nagu näiteks Hispaania või Itaalia.

Üsna sarnane on palgatase Eestis võrreldes näiteks Slovakkia, Ungari ja Poolaga. Kõrgem on palgatase Eestis aga võrreldes Läti ja Leedu, eriti aga Rumeenia ja Bulgaariaga. Kuna riigiti on maksusüsteemid üsna erinevad, tuleks enne põhjalikke järeldusi palkade erinevuse puhul hinnata ka seda, millise maksumääraga on palgad maksustatud. Kui Eestis ei too suurem tulu kaasa kõrgemat maksumäära, siis näiteks Põhjamaades on see just nii.

Inimestele on küll kõige tähtsam kättesaadav summa, aga ettevõtete seisukohast on olulised ka tööjõukulud ehk kõik kulud, mis tööandjal personali palkamisega kaasnevad (nt ka sotsiaalkindlustusmaksed). Üldpilti see siiski ei muuda – samasugused vahed säilivad.

Riigiti hinnad erinevad ning kõrgem palk ei välista ju seda, et ka kulutused on samavõrra suuremad. Seega oleks riikidevahelise võrdluse puhul kõige parem vaadata ostujõudu. Ka siin on Eesti näitajad samas suurusjärgus selliste riikide omadega nagu Ungari ja Poola, aga ka näiteks Leedu. 2012. aastal moodustas Eesti elanike ostujõud 71 protsenti ELi keskmisest ja on aastate vältel tegelikult tublisti kasvanud. Vahed on märkimisväärsed võrreldes näiteks Soome ja Rootsiga, kuid mitte enam nii märkimisväärsed kui palga või tööjõukulu puhul.

Hea palga eelduseks peetakse head haridust. Töötaja kõrgem haridus peaks kaasa tooma tema suurema produktiivsuse ja seega ka suurema töötasu.

Ei tule üllatusena, et Eesti elanike haridustase on võrdlemisi kõrge. Ka on kõrgharidusega või heade kutseharidusega inimestel Eestis palju paremad palgavõimalused kui keskharidusega inimestel. Allajäämise eest võrdluses näiteks Soomega kõrgharidus siiski ei päästa.

Rääkides kõrghariduse rollist elatustaseme tõstjana, tuleb hinnangute andmisel silmas pidada mitut aspekti. Ainult kvantitatiivsed haridusnäitajad ei väljenda automaatselt riigi edukust. Näiteks Taani on UNDP (ÜRO Arenguprogramm) haridusnäitajate poolest saavutanud maksimumtaseme, samal ajal kui osatähtsuselt on kõrghariduse omandanud inimesi Eestis rohkem. Seega on kõrgtehnoloogiline heaoluühiskond võimalik ka siis, kui kolmanda taseme haridusega töötajate osakaal on tunduvalt väiksem (inimarengu aruanne 2009).

Hoolimata mõningatest küsimärkidest kõrghariduse rolli asjus on võimalus tööle palgata kõrgharidusega inimesi siiski majandust ja elatustaset edendav jõud. Euroopa Liidu võrdluses on Eesti kõrghariduse omandanud inimeste osatähtsuse poolest küllaltki kõrgel positsioonil. Nimelt oli Eestis näiteks 2011. aastal 31 protsenti 15–64-vanustest inimestest omandanud kõrghariduse ning võrreldes 2005. aastaga oli nende osatähtsus kasvanud nelja protsendi võrra. See näitaja oli küll kasvanud pea kõigis ELi liikmesriikides.

Kesiseid teenimisvõimalusi ja kokkuvõttes ka erinevusi põhjendatakse sageli sellega, et tööviljakus on väike. Võrreldes 2000. aastaga on tööviljakus Eestis töötatud tunni kohta märkimisväärselt kasvanud: kui siis oli tööviljakus 7 eurot, siis 2012. aastal oli see 11,2 eurot tunni kohta. Samuti on Eesti tööviljakuse kasvu tempo olnud teiste ELi riikidega võrreldes suhteliselt hea. Sellega aga head uudised lõppevad. Selsamal 2012. aastal oli näiteks Saksamaal ja Soomes tööviljakus suurusjärgus 40 eurot tunni kohta.

Võiks ka öelda, et tööviljakust võiks pidada üheks eespool käsitletud murede juurpõhjuseks. Kuna tööviljakus on väike, mõjutab see ka üldist palgataset, mis jääb kehvapoolseks. Väikesest palgast ja ostujõust tingituna kipub ka elustandard mitte vastama ootustele, kui diplomaatiliselt väljendada. Sageli pole küsimus aga ju ka selles, millist vorsti leiva peale osta, vaid kas seda üldse saab osta ja kas leiva ja vorsti vahele ka võid saab määrida. Siin ahvatlebki kas töö kõrgema palgatasemega riikides või üldse sinna kolimine.

Mis võiks siis olla lahendus, kuidas tööviljakust suurendada? Kõige lihtsam soovitus kõlaks mõistagi umbes nii, et müüme toodet kallimalt, kulutades sealjuures toote valmistamiseks ka vähem töötunde. Ei oleks ka kuigi originaalne väita, et tööviljakuse kasvu tooksid kaasa paremad ja efektiivsemad tehnoloogiad ja töövõtted, oluliseks on peetud ka paremat juhtimist. Enamasti pole sääraste soovituste puhul aga üksikasjalikuks mindud.

Võiks öelda, et riigi elu puudutava statistika puhul on ühiskonna teadvuses rohkem «keskmised» ning ka arvnäitajad pigem suurte gruppide kohta.

Jätame kõrvale vaidluse, kas palka peaks väljendama aritmeetilise keskmisena või mediaanina – mõlemal juhul on neid, kes saavad arvutatud väärtusest tunduvalt vähem või tunduvalt rohkem palka. Samasugune lugu on ka tööviljakusega. Seda, et Eestis on tööviljakus mitu korda väiksem kui Saksamaal või Soomes, ei saa automaatselt taandada üksikutele ettevõtetele või ka töötajatele. Samas on selge, et kolmekordne vahe ei tule niisama, vaid on kombinatsioon efektiivsete ettevõtete ja töötajate suuremast osatähtsusest ja väljakujunenud struktuurist. Vähem tähtis pole olnud tööviljakuse saavutamiseks vajalik aeg – näiteks hästimüüva kaubamärgi väljakujundamiseks.

Kas aga Eestis on piisavalt ettevõtjaid, kes võiksid luua eeldusi tööviljakuse kasvuks? Eestis on arvukalt ettevõtteid: 2012. aastal oli nende arv mittetulundusühinguid arvesse võtmata ligi 109 000 (kuulusid statistilisse profiili ehk moodustasid majanduslikult aktiivsete üksuste kogumi). Kasv võrreldes kümne aasta taguse ajaga on olnud märkimisväärne.

Kui Eestis on üle 100 000 ettevõtte, siis ei tähenda see kahjuks, et sama palju oleks ettevõtjaid. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel nimetas end Eestis tervikuna ettevõtjaks pisut üle 40 000 inimese. Võrreldes 2000. aastaga (samuti rahvaloenduse andmed), mil Eestis oli ligikaudu 38 000 ettevõtjat, oli nende inimeste arv pisut kasvanud, kuid suurusjärku arvestades on põhimõtteliselt samaks jäänud.

Kõik ei saa muidugi olla ettevõtjad, neil kas puuduvad eeldused või soov. Kõik ei peagi olema ettevõtjad, tähtsam on vast kõigi tööturul tegutsejate, sh palgatöötajate ettevõtlikkus, tahe, motivatsioon midagi kiiremini, paremini, innovaatilisemalt teha. Kindlasti on siin oma roll ka ettevõtjate/juhtide oskustel palgatöötajaid vastavalt motiveerida.

Jätkuvalt on päevakorral see, kuidas meelitada Eestisse tagasi talente, kes aitaksid just oma ettevõtlikkusega, võõrsil täiendatud teadmistega Eesti elu edasi viia ja olla vedurite seas, mis kokkuvõttes aitaks näiteks tõsta ka tööturul tegutsejate üldist palgataset. Peale talentide tagasitoomise peaks minu arvates võrdväärselt keskenduma kahele aspektile.

Esmalt seesama ettevõtlikkus ja sellele praegusega võrreldes märgatavam kaasaaitamine haridussüsteemis, algusest peale. Ehk aitab see tulevikus vähendada nende hulka, kes ütlevad, et ei tule välismaalt tagasi, kuna siin puuduvad sobivate tingimustega töökohad.

Töökohti saab ju püüda ka ise endale luua. Teiseks ei peaks ka nui neljaks püüdma inimesi tagasi tuua, küll aga on tähtis säilitada nendega tihe side, kasvõi suhtumisega, et ka välismaal elades ja töötades võib Eestile kasu tuua. Või siis toetades välismaal elavate laste eesti keele säilimist ja eestikeelset haridust.