Kõik oleneb sellest, kas juhtunule hinnangu andja lähtub eesti kultuuris levinud maailmavaatest ja väärtustest või juhindub ta oma tegevuses okupeeriva riigi propagandast ehk siis hoopis millestki muust. Ma ei hakka tooma näited põlisvaenlase propagandast, seda kohtab piisavalt nii kohalikus eesti- kui venekeelses meedias.
Okupeeriva riigi propaganda valguses on tegu ilmselge ja ühemõttelise juhtumiga, kus headuse jõud on asunud kaitsma oma kaasmaalasi, õilsad nagu nad on, on taas tulnud tooma värsket kultuuri, vabastama ikestatud alamklasse ning looma majanduslikku õitsengut. Eelnevast johtuvalt on kehtestatud põlistel slaavi aladel seaduslik kord ning asutakse siin õigusjärgse omanikuna vara haldama ja tavaõiguse kohaselt küüditama.
Eesti kultuuri valguses näib toimuv hoopis millegi muuna. Piisab, kui toon eesti kultuuri näitena mõned ilukirjanduslikud teosed, mis on läbi aegade olnud meie kohustusliku kirjanduse nimekirjas: «Kalevipoeg», «Tasuja», «Ümera jõel» ja «Kevade». Kui oleme oma maailmavaate rajanud neile patriootilistele teostele, siis näeme juhtunus võõrvallutajate vägivalda, mis on suunatud meie rahva vabaduse ja enesemääramise vastu.
Oskar Lutsu sõnadega – kalkunitolkanid on tulnud meie hoovi peale kaklema ja on aeg ahjuroobid tuliseks ajada ning haarata lähim mätas, et lüüa kinni see, mis kuidagi kinni jääda ei taha. Ja «Kevade» on veel kõige leebem variant eesti kultuurist, kõik muud teosed pakuvad palju radikaalsemaid, ent töökindlamaid lahenduskäike.