FOTO: Corbis/Scanpix

Tartu Ülikooli majandusteaduskonna professorid Maaja Vadi ja Raul Eamets räägivad intervjuus Marti Aavikule, kuidas tippspetsialistide palkamine välismaalt Eesti inimeste heaolu võiks mõjutada.

Majandusteadlane Raul Eamets.

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Maaja Vadi

FOTO: SCANPIX

Kui eesmärk on, et Eesti inimeste palgad kasvaksid, ja selleks peab tootlikkus suurenema, siis kas ja kuidas aitab sellele kaasa immigratsioon?

Raul Eamets: Iga ettevõtja tahab saada suuremat kasumit ja uuendada tootmist, muidu ta poleks ettevõtja. Mõnikord jääb mulje, justkui ainult meie räägiksime ettevõtjatele, et Eesti majandus peab olema innovatiivsem. Tegelikult kõik tahavad seda niikuinii, sest siis on kasumid suuremad jne. Nüüd on küsimus selles, kas alati on laienemiseks või ettevõtete uuele tasemele tõstmiseks vajalikud inimesed olemas. Kui ei ole, siis  migratsioon ongi üks nendest ventiilidest, mis aitab olukorda lahendada. Kui on vaja laieneda, kui tuleb mingi suur tellimus, aga selle täitmiseks pole vastava kvalifikatsiooniga inimesi võtta, siis jääb ettevõtja sellest tellimusest ju ilma.

Meil peaks olema mingi süsteem, et suudaksime vajalikke inimesi suhteliselt lühikese ajaga leida. Praegu on jäetud see kõik ettevõtjate kanda. Riik paneb ainult mängureeglid paika, aga ei toeta üldse spetsialistide värbamist välismaalt. Seepärast olengi rääkinud, et Eesti peaks hakkama tegelema aktiivse migratsioonipoliitikaga, st riik peaks tulema poliitikate ja meetmetega ettevõtetele appi. Meil on väike riik ja me ei suuda mitte kunagi ise ette valmistada kõiki erinevate teadmiste ja oskustega spetsialiste, keda majanduses vaja on. Alates kasvõi elektri ja soojuse koostootmisjaamade hooldusmeeskondadest, kes käivad üle Euroopa elektrijaamu hooldamas. See on nii spetsiifiline töö, et selleks pole mingit mõtet ainult Eestis kümmet inimest pidevalt tööl hoida. Selliseid näiteid on palju.

Üks asi veel. Räägitakse, et noored insenerid ei leidvat tööd. Ma olen alati öelnud, et mõnikord tasub teatud haridusvaldkondades üle investeerida, koolitada inimesi välja rohkem, kui esmapilgul vaja on, ja siis tulevad siia ka töökohad. Mitte kunagi ei juhtu teistpidi. Oletame näiteks, et mõni tootja tahab Eestisse tootmisüksuse rajada ja ütleb, et tal on vaja 500 inseneri. See firma ei hakka kunagi nii kaua ootama, kuni Eesti vastavalt tema konkreetsele tellimusele need insenerid välja õpetab. Meil on vaja tekitada teatud kvalifikatsiooniga isikud, isegi võib-olla teatud ülejääk, ja siis hakkavad siia töökohad tulema, mitte vastupidi.

Samas ei tohi rändeteemat kontekstist välja võtta. Migratsioon pole ainuke lahendus tööjõupuudusele. Meil on ka sisemised reservid: tootlikkuse suurendamine, tööturul mitteaktiivsete inimeste toomine tööellu. Ka sündimuse suurendamine. Ei saa nii, et kõik, mis riigil endal on võimalik teha ühiskonna vananemisele ja tööjõupuudusele vastamiseks, jäetaks tegemata ja loodetaks ainult immigratsioonile. See on lihtsalt üks võimalik vahend teiste kõrval.   

Maaja Vadi: Lisaksin kultuuri poole pealt, kuidas immigratsioon ja mitmekultuurilisus majandust paremaks teeks. Ma arvan, et meie innovatsioon on suurel määral just selle taga, et meie ideed on liiga ühetaolised. Mõned meie uurimused on näidanud, et erinevate rahvuste kombineerimisel on see eelis, et mõned rahvused on paremad innovatsiooni algatajad ja teised on paremad elluviijad. Meie oleme selle poole peal, kes on paremad elluviijad, algatajaid nii palju ei ole.

Kes on need paremad algatajad?

Maaja Vadi: On erinevad kultuuri mõõtmed. Me oleme ühes uurimuses võrrelnud näiteks eestlasi ja venelasi. Venelased on kultuuri seisukohalt paremad algatajad. Seetõttu ei tohiks mitmekultuurilisust alahinnata, et see iseenesest loob innovatsiooni. Migrant on uuenduste sissetoojana minu arvates majanduse edendaja.

Tavaliselt räägitakse inseneride puudusest. Kuidas on teiste tippspetsialistidega? Kas ka tippjuhte ja turundajaid/müügimehi oleks vaja välismaalt värvata?

Maaja Vadi: Peale inseneride puuduse ongi Eesti nõrk tipptasemel juhtimises ja tipptasemel turunduses. Neid asjatundjaid on Eestis ette valmistada väga keeruline. Esiteks seepärast, et meie kõrgkoolides ei ole nii sügavat spetsialiseerumist. Seda ei saagi olla, sest meil ole lihtsalt nii suurt mahtu, et niisugust spetsialiseerumist arendada. Teiseks seepärast, et meil pole võimalik tagada neile praktilist kogemust kõrgtaseme turunduses. Paratamatult tuleb need spetsialistid leida välismaalt.

Ma ennustan, et majanduse, konkreetsete ettevõtete ambitsioonikaks arendamiseks hakataksegi otsima neid spetsialiste väljastpoolt Eestit.

Raul Eamets: Tippjuhtidega on nagu ettevõtjategagi. Neid, kellel on eeldused, haridus ja kogemus, on ühiskonnas piiratud arv. See tähendabki lõppkokkuvõttes, et Eestis opereeritaksegi mõnesaja inimesega, kes roteeruvad ühest ettevõttest teise. Need on samad nimed, kõik teavad neid, kes on mingil tasemel juhid olnud. See seltskond on piiratud ressurss ja järelikult tuleb neid sisse tuua.

Maaja Vadi: Riigikantseleis on välja arvutatud, et meil on populatsiooni tunnuste järgi – mitte isegi isikute tasemel – umbes 1500 inimest, kellega võiks tippjuhi kohtade täitmisel arvestada. Omakorda pole ju kõik need 1500 valimis, vaid sealgi on piirangud*. Kui me nüüd mõtleme, kui ambitsioonikad on paljud Eesti äriideed, siis täie mõistuse juures olles peamegi ütlema, et nende ideede realiseerimiseks tuleb tee lahti teha neile inimestele, kellel on selleks vajalikud oskused ja võimed olemas.

Võtmeküsimus on, kui targad on Eesti ettevõtete omanikud. Kui omanikud on piisavalt targad ja saavad aru, et see kompetentsus, mida meil endal ei ole, tuleb kusagilt mujalt leida, siis saavad ideedest suured Eesti ettevõtted. Kui seda tarkust ei ole, siis tabab ka uusi ambitsioonikaid ideid sama saatus, mis paljusid Eesti ideesid – keegi teine teeb need palju paremini ära.

Küsin massiimmigratsiooni, odavate töökäte sissetoomise kohta…

Raul Eamets: Aiman juba küsimust. Nende puhul pole üldse mõtet rääkida sissetoomisest, vaid tõkendite ja piiride karmuse tasemest, sest nad tulevad niikuinii. Kogu maailma kogemus näitab seda, et kui riik saavutab teatud palgataseme ja sotsiaalse heaolu, siis see riik muutub Kolmandast Maailmast tulevale seltskonnale ahvatlevaks. Neid ei ole vaja minna kutsuma. Praegu ei ole me nii atraktiivsed kui naabrid Soome ja Rootsi, aga see on ainult aja küsimus.

Kas see, kui ühiskond vananeb, tööealisi jääb vähemaks ning musti, ohtlikke ja tüütuid töid ei taheta enam teha, motiveerib ettevõtteid töid rohkem automatiseerima ja ülepea uusi lahendusi leitama?

Maaja Vadi: Võiks ju olla nii, aga ettevõtte seisukohalt on see liiga idealistlik kujutlus. Ettevõtted vaatavad oma eesmärke sageli palju kitsamalt. Mõni võib tõepoolest ärilise eesmärgina mõelda, et see on turunišš, seal saaks tegutseda.

Vananevaid ühiskondi sunnib multikultuursus pisut teistmoodi iseennast vaatama ja sellest võib kasu sündida. Osa ettevõtteid võib näha ühiskonna vananemises ärilist võimalust, aga kas sellega kaasnevate probleemide lahendamine ka nende missioon on, selles pole ma nii väga kindel.

Raul Eamets: See toimub teadvustamata. Mingil hetkel sa näed, et inimesi pole võtta, ja peadki oma tootmist efektiivsemaks muutma. Ettevõtja ei pruugi mõelda nii globaalselt nende probleemide peale, aga ta kindlasti reageerib sellele, et tööjõudu lihtsalt pole.

Mis roll võiks olla karjääriplaneerimisel, personalijuhtimisel jne, et seni kasutamata ressursid kasutusele võtta?

Maaja Vadi: Minu arvates on esimene ressurss avalikkuse käes: sellest tuleb rääkida. See, et meil on hakatud rääkima multikultuursusest väljaspool stereotüüpset halvustavat migrandi mõistet, teeb iseenesest ühiskonda paremaks. Saame rääkida, et multikultuursus annab võimaluse sünergiaks. See loob hoiakud karjääriplaneerimiseks.

Teiseks. Nii nagu me räägime, et koolis tuleb õpetada meeskonnatöö oskusi, peaks õpetama ka multikultuurilisust, et lapsed saaks aru, mida see tähendab. Ülikoolid on mitmekultuurilise kogemuse andmist päris tõsiselt võtnud. Tartu Ülikool on seadnud endale eesmärgiks, et igas õppekavas oleks ka teatud hulk võõrkeelseid loenguid.

Raul Eamets: Ma näen, kuidas praeguste noorte põlvkonna võimalused rännata (õpilaste ja tudengite vahetus), rääkimata sellest, et hea inglise keel on nende täiesti loomulik omadus, viib selleni, et nad juba ongi oluliselt avatumad ja suuremate teadmistega erinevatest kultuuridest kui vanemad põlvkonnad. Seda muuhulgas ka tänu sotsiaalvõrgustikele ja internetile üldisemalt. Olen sügavalt veendunud, et põlvkonnavahetusega toimub ka muutus suhtumises «multikulti asja».

Kui vaatame Euroopa ümbrust, siis on selge, et noorte tööta inimeste reservuaar on Vahemere lõuna- ja idakaldal ehk muslimimaailmas. Millised peaksid olema põhimõtted, mille järgi töökäte järele ringi vaadates võiks pilku suunata?

Raul Eamets: Peaks alustama kultuuriliselt lähematest piirkondadest. Kui läheme värbama väga eksootilistest piirkondadest ja toome siia kasvõi sada ehitustöölist Vietnamist, siis kultuuriline šokk võib väga suur olla. Kui räägime üksikutest tippspetsialistidest, siis kultuuriline taust nii suurt rolli ei mängi.

Maaja Vadi: Tippspetsialistid ongi juba sageli kosmopoliidid, tänapäeval eeldabki tippspetsialistiks olemine suurt globaalset kogemust. Kui räägime tõesti tipptasemel turundusspetsialistist või tippjuhist, siis neil on kindlasti kolme-nelja erineva kultuuri kogemus ja seetõttu tema rahvus enam nii suurt rolli ei mängi. Nad oskavad oma rolle suurepäraselt ühitada.

Ka mina toetan seda, et meelega kultuuride vastandamist tekitada ei tohi, sest siis on kõik õnnetud.

Kui vaadata regioone, siis näiteks Iraanis on tohutu alla 25-aastaste hulk, aga seda kultuuri me ju peaaegu üldse ei tunne. Eesti peaks panustama sellele, et uurida, millistes riikides milliseid spetsialiste ette valmistatakse. Seda informatsiooni tuleks siis ettevõtetele vahendada. Üksikutele ettevõtetele käib see sageli üle jõu ja seepärast peaks seda tegema riigi tasemel.

Meil on loodud Aasia keskus. Tartu Ülikooli professor Urmas Varblane tegeleb sellega koos Tallinna Ülikooliga. Ka see ettevõtmine on suunatud sellele, et meie majandussuhteid nendes regioonides teadlikult ja teaduslikult uurida. Kui riigil on järjekindlust olla tellija sellele keskusele, siis kolme või nelja aasta pärast oleme juba palju targemad.

Järgnevad kaks küsimust esitasid Tartu Ülikooli Tallinna nädala majandusseminari «Multikultuurne organisatsioon: erandist normiks ka Eestis?» kuulajad (07.042014). Esimene neist käis immigratsiooni ja eesti kultuuri säilitamise pingevälja kohta.

Maaja Vadi: Üks aspekt on enamuse ja vähemuse probleem. Tahate juhtida tähelepanu sellele, et kui migratsioon on liiga suur, siis see kujutab endast ohtu eesti keelele ja kultuurile. Kindlasti on ajalooline kogemus seda ohtu paljudel tekitanud. Kui migratsioon pole suhtes rahvastiku koguarvu, nagu see siiani on olnud, ning on lähtemaade mõttes killustunud, siis allaneelamise või immigrantide domineerimise oht ju väheneb.

Sotsiaalpsühholoogias on hästi oluline, kui vaadatakse gruppide mõju, milline on enamuse ja vähemuse suhe. Kõige keerulisem on sotsiaalpsühholoogilises mõttes selline kooslus, kus grupid on enam-vähem võrdsed – siis tekib rivaliteet iseenesest. Kui vaatame, kui väikesed on praegused immigratsiooni arvud, siis sellist olukorda enam vast ei tule.

Kui rääkida ühistest väärtustest, siis üha enam on maailmas neid asju, milles ettevõtetes kokku lepitakse. Siis ei ole enam nii tähtis see, mis väärtused tulevad rahvusest, vaid see, mis on kokku lepitud. Seepärast ma töösuhete tasandil rahvuskultuurile ohtu ei näe. Küll aga tuleks neile, kes meile tulevad, rääkida, kes meie oleme, ja et nemad seda aktsepteeriksid.

Praegustes mastaapides usun ma siiralt, et me oma riigile ideoloogilselt liiga ei tee.

Raul Eamets: Alustaksin isiklikumast näitest. Kui ma mõtlen oma vanaisale, siis tema suhtumine teistest rahvustest inimestesse Eesti pinnal oli väga ühene. Ei hakka täpsemalt seletama, milline. Kui mõtlen enda peale, kaks põlvkonda edasi, siis kindlasti olen oluliselt tolerantsem kasvõi pikalt välismaal olemise kogemuse võrra. Kui ma mõtlen oma tütarde tulevaste laste peale, siis nemad on küllap minust veel kolm korda tolerantsemad. Tahan öelda, et see piir on väga nihkuv. See ei ole üheselt paika pandud. Seepärast ongi võimalik, et põhiseaduse preambulisse kirja pandud keele ja kultuuri säilimist tõlgendatakse lõpuks väga vabalt. Pole välistatud, et mõne põlvkonna järel ongi eesti keel jälle ainult kodune keel. Kui me vaatame praegu firmasid, kus asjaajamiskeel on inglise keel või nõukogu peab koosolekuid inglise keeles… Kui me tahame kaasata välismaiseid õppejõude, siis varem või hiljem peab minema kasvõi teaduskonna asjaajamine ingliskeelseks, mis praegu on eestikeelne. Ülikoolid muutuvad üha rohkem ingliskeelseks. Kui me oleme väike ja avatud riik, siis nii lihtsalt läheb, ükskõik, mida me ei arvaks. Kui me vaatame ajalukku, siis nii on ka varem olnud. Muidugi ma keerasin praegu meelega natuke vinti üle.

Kui me ei taha muutuda ingliskeelseks, siis mis on alternatiiv?

Raul Eamets: Mina arvan, muidugi selle seisukoha pärast vabandades, et alternatiivi ei olegi. Vaadates suunda, kuhu maailm liigub.

Maaja Vadi: Tööalase suhtlemise keel võib paljuski muutuda ingliskeeleks. Iseasi, kas seda saab ka tulevikus nimetada inglise keeleks, sest nii paljude inimeste liitumisel selle keelega ja nende vaba tõlgenduse tõttu on ka inglise keelest suhteliselt vähe järele jäänud.

Seda enam peame meie mõtlema, mis on need teised valdkonnad, kus me oma põhiseaduse eesmärke täita saame. Seda õigust ei ole meilt keegi ära võtnud. Selleks peab meil olema tugev riik, tugevad majanduslikud suhted, majanduslikult tugevad organisatsioonid, ja kui neil ei ole oma toimimiseks muud võimalust, siis peab ka pragmaatilisi valikuid tegema.

* Viidatud arvutuse käik on selle tegijate sõnul väga umbkaudne ja annab vaid suurusjärgu: kui suure hulga inimeste seast on Eesti riigil võimalik leida kõrgemaid riigiteenijaid. Erialakirjanduses esitatud väidetele (mis on vaieldavad) tuginedes võib eeldada, et umbes viiel protsendil kõigist inimestest võiks olla isiksuslikud eeldused ja piisav vaimne võimekus juhi rolli täitmiseks. Seega saame oma tööealisest elanikkonnast valimiks umbes 35 000 inimest. Kõrgemaid riigiteenijaid saab seadusest tulenevalt valida vaid Eesti kodanike seast. Piirangud lähtuvad veel haridusnõuetest, kogemusest avalikus sektoris jne. Tuleb arvestada, et suurem osa muude eelduste poolest sobivatest inimestest on hõivatud erasektoris ega pruugi ise sugugi olla huvitatud riigitööst. Riigikantselei töötaja(te) mõttekäik osutab eelkõige sellele, et kõigile seatud tingimustele vastavate juhikandidaatide arv on suhteliselt väike. Ka erasektoris on juhtide valikul võrreldavad piirangud: lisaks eeldustele ja haridusele konkreetse ärivaldkonna tundmine, rahvusvahelised kogemused ja suhted jne. Järeldus on, et tõhusad tippjuhid on väärtuslik ressurss. Marti Aavik