Armastan vahetevahel noorpõlves loetud raamatuid uuesti lehitseda ning sageli tekitavad pilgu alla jäänud tekstid rohkesti uusi seoseid. Mõni aeg tagasi juhtus kätte Jules Verne’i «Kapten Granti lapsed» ning süvenesin kohta, kus parasjagu Austraalias kadunud kapten Granti otsiv reisiseltskond kohtub noore aborigeeni Tolineega. Tolinee tuleb misjonikoolist, kus ta on piibli kõrval õppinud omapärast geograafiat, ning teda hakkab küsitlema kapteni otsijate hulka kuuluv Prantsusmaa geograafiaühingu sekretär Paganel. See ilmekas dialoog on väärt taas meenutamist:
Toomas Jürgenstein: kas prohvetlik sõnum?
«Euroopa on inglaste oma,» vastas laps veendunud toonil.
«Selles ma ei kahtle,» ütles Paganel. «Aga millest koosneb see inglaste Euroopa? Seda soovin ma teada.»
«Inglismaast, Šotimaast, Iirimaast, Malta, Jersey ja Guernesey saartest, Joonia saartest, Hebriididest, Shetlandi ja Orkney saartest…»
«Hästi! Hästi, Tolinee! Kuid on veel teisi riike, mida Sa unustasid mainida, mu poiss!»
«Missuguseid, sir?» küsis laps, keda polnud kerge heidutada.
«Hispaania, Venemaa, Austria, Preisimaa, Prantsusmaa…»
«Need on provintsid, mitte riigid,» ütles Tolinee /.../
«Prantsusmaa,» vastas Tolinee rahulikult, «on inglise provints. Pealinn – Calais.» /.../
«Noh! Tolinee, mu poiss, ja kuu – kas ka see kuulub inglastele?»
«Tulevikus jah,» vastas noor metslane veendunult.»
Tunnistan, et Tolinee veendumus ühe riigi ülimuslikkusest ja kõikjale ulatuvast territooriumist tuleb praeguste Ukrainat puudutavate poliitiliste sündmuste taustal maailmas vägagi tuttav ette. Nii ei ole täna raske leida inimesi, kes on veendunud, et Krimmis tegutsesidki omakaitsesalgad, või kel on Tolineega sarnane kindlus selle keerulise ajalooga paiga riikliku kuuluvuse suhtes.
Tänapäeval, kus meie seisukohti kujundab paljuski massiivne propaganda, on mulle on üha lähedasemaks saanud kaalutleva meele hüljanud inimesed, kelle tegutsemine sarnaneb sageli äravahetamiseni piibli prohvetitega. Tundub, et vahel suudabki vaid prohvetlik sõnum inimesi nende kivistunud veendumustes kahtlema panna.
Prohvetlust ja sellega sarnaseid nähtusi esineb enamikus religioonides, ka piiblis võib eristada mitut laadi prohveteid. Näiteks esineb seal erinevatesse religioonidesse kuuluvaid nägijaid ning tantsu ja ekstaasi abil Jumalaga ühendust otsivaid prohveteid. Viimastesse suhtumine ei pruugi tõsine olla – näiteks ekstaatiliste prohvetite metsiku tantsuga ühinenud Iisraeli kuningas Saul pälvis pealtvaatajatelt iroonilisi repliike: «Kas Saulgi on prohvetite seas?» (1. Saamueli raamat 10:12).
Seevastu suurt austust pälvisid kirjaprohvetid, nagu Jesaja või Jeremija, kellest on pühakirjas säilinud raamatud, ning prohvetid, nagu Eelija või Naatan, kellest pühakirjas on säilinud meeldejäävad lood. Näiteks Naatan ei kartnud isegi kuningas Taavetile abielurikkumise pärast etteheiteid teha.
Prohvetid on oma meetoditega olnud harva soliidsed ja salongikõlblikud. Nende kuulutusega võis kaasas käia räigevõitu sõnavõtt, eemaletõukava sümboolse märgi rõhutamine või toiming. Nii käis prohvet Jesaja kolm aastat ringi palja ülakehaga ja paljajalu, et näitlikustada Iisraelile saabuvat Assüüria ülemvõimu. Mitmed prohvetite tegutsemised on seotud füüsiliste kannatustega: Jeremija vangistati, põgenev Jesaja peitis end õõnsasse seedrisse ja ta saeti pooleks.
Samas ei puudu prohvetite tegevuse kajastamises ka irooniline ja naljatlev noot. Preester Vello Salo on ühes oma loengus nimetanud piibli kõige humoristlikumaks teoseks prohvet Joona raamatut. Selles kirjeldatakse tormist ööd laeval, kus paganad palvetavad ja õigeusklik Joona magab rahulikult uppumisohus oleval laeval. Ja ega ka seda, et suur kala Joona neelab ja pärast välja oksendab, ilma huumorita mõista saa. Samas on niisugused lood inspireerivad, meenutada siin või Rudolf Tobiase oratooriumi «Joonase lähetamine» või Jüri Arraku maali «Joonas valaskala kõhus».
Ülekantud tähenduses on tänapäeval prohvetlikke meetodeid kasutanud radikaalsed rohelised, kui nad on tähelepanu juhtinud ohtlikele keskkonnaprobleemidele.
Samas on seda tehtud ka ühiskondlikus elus. Näiteks belgia kirjanik ja näitleja Noël Godin, kes kasutab pseudonüümi Georges Le Gloupier, on tuntud kui koogiterrorist. Juba 40 aastat on üheks tema eesmärgiks olnud rünnata ennasttäis ja ülbevõitu avaliku elu tegelasi vahukoorekookidega. Oma rünnakuid kavandab ta sama põhjalikult nagu James Bond: parukate, segadusse ajavate riiete, kõrvaltegelaste jms abil. Löögipositsioonile jõudnuna ründab Godin või tema kaaslased väljavalitud tegelast, lüües talle näkku vahukoorekoogi ja hüüdes oma sõjahüüdu: gloup, gloup, gloup. Tema õnnestunud sihtmärkideks on olnud nii Prantsuse endine president Nikolas Sarkozy kui ka arvutimaailma guru Bill Gates.
Vahel on endagi jaoks olnud üllatav, et Godini paari õnnestunud rünnakut internetist vaadates olen avastanud end rahuldust tundmas. Nii mõnegi tuntud tegelase arrogantsus, mida võib sisimas aimata, on avalikuks toodud. Godin on öelnud, et täpne tabamus vahukoorekoogiga avab sageli inimese tõelise olemuse, mis ei pruugi sugugi näha olla tema avalikes esinemistes.
Godini juurest on lihtne jõuda Pussy Rioti juurde. Seoses selle bändi liikmete Nadežda Tolokonnikova ja Maria Aljohhina hiljutise Eesti külastamisega on bändi varasemad ülesastumised taas mitmetes foorumites kõneaineks saanud. Eelkõige meenutati loomulikult nende punkpalvust Moskva Lunastaja kirikus, kus bändi liikmed palusid Jumalaemal Putin minema kihutada ja manitsesid patriarhi teenima enam Jumalat kui maiseid võime. Selle ülesastumise tulemusena mõisteti bänditüdrukud vangi.
Pussy Rioti punkpalvusest on kindlasti võimalikud mitmed tõlgendused. Kõigepealt tuleb kindlasti mõelda inimestele, keda selline palvusvorm pahandas, ja võimalusel nende ees vabandada, kuid teisalt juhtida tähelepanu bändi sõnumi jõulisusele. Näiteks Venemaa presidendi Putini KGB-taustale, mida ta kunagi pole avalikult kahetsenud. Ometi on selle organisatsiooni juhtimisel hävitatud Venemaal sadu kirikuid ja tapetud tuhandeid vaimulikke. Samas oli patriarh mitmes oma sõnavõtus ülistanud Putinit kui Jumala kingitust.
Lisaks on ortodoksi kirikus alati olnud koht pühadel narridel, keda iseloomustab raskesti tõlgitav venekeelne sõna jurodivõi. Need inimesed, kes on lähedased prohvetitele, vahel puuduliku mõistusega, on teinud omal veidral moel etteheiteid ja öelnud välja ebamugavaid asju kõige kõrgematele ülemustele, nõnda kui ka Pussy Riot. Keegi peab nii vaimulikule kui ilmalikule võimule aeg-ajalt meelde tuletama, kui midagi väga valesti on. Lihtsate asjade väljaütlemisega saavutatav muutus pole võõras ka lääne ühiskonnale – kõik teavad Anderseni muinasjutust pärinevat lapse kommentaari, et kuningas on alasti.
Loomulikult on minulgi olnud Pussy Rioti tegevuse suhtes kahtlusi, kuid mõnigi neist sai hajutatud, kui bändi liige Maria Aljohhina esines leebelt, kuid kindlalt ETV «Kahekõne» saates (27.03.2014). Ta kinnitas, et on kristlane, kuid vastandas normidega kristlusele armastust ja vabadust rõhutava kristluse, kus on oluline inimestega rääkida ning tingimata rääkida ka ebamugavatest teemadest.
Vahel tundub, et massiivsest propagandast läbimurdmiseks on üheks väikeseks võimaluseks prohvetlik või siis prohvetluse-sarnane sõnum. Selle esitamise vorm võib olla häiriv, sõnumi esitaja seab end sageli ohtu, kuid on võimalus, et esitatut kuulnud inimesed avastavad mustvalge maailmapildi kõrval ka pooltoone või värvilist maailma.