Neeme Korv: päästeingel

Neeme Korv Foto: Liis Treimann / Postimees

Eile levis portaalides kulutulena ühtaegu šokeeriv ja liigutav videolõik, milles tsiklimees Aivar Kabrits päästab kaks väikelast sõna otseses mõttes surmasuust. Pisipõnnid olid hooviväravast välja tulnud ja jalutasid keset neljarajalist elava liiklusega Vabaduse puiesteed Tallinnas.

Tsiklimees peatus, süütas ohutuled, aitas lapsed koduhoovi tagasi ning sulges seejärel ka värava. Juhtunu salvestas mootorrattale paigutatud kaamera. Motofoorumi biker.ee kaudu sai tagasisidet ka väikeste ema, kes tänuavalduses nimetas õnneliku lõpuga lugu laste teiseks sünnipäevaks ja tsiklimeest päästeingliks.

See pealtnäha lihtne juhtum peidab endas sügavamat sõnumit ja muu hulgas aitab lõhkuda stereotüüpe. Lapsed arutavad juba lasteaias ja algkoolis, kui tähtis on olla teiste suhtes tähelepanelik. Ent kui sageli me oma argiaskelduste juures üldse märkame, kas keegi meie kõrval vajab tuge või abi?

Liigun ka ise mootorrattaga ning sestap tean, et tsiklisõit nõuab juba iseenesest kõrgendatud tähelepanu. Selleks et liikluses terve nahaga pääseda, tuleb ümbritsevat hoolega jälgida ja kaasliiklejaid silmas pidada. Aistingud sadulas on vahetud ja intensiivsed, küllap see ergutab kokkuvõttes kõiki meeli.

Tean inimesi, kes suhtuvad motomeestesse ja -naistesse üpris halvustavalt. Nii läheb, kui otsustatakse vaid mustade lammaste järgi, keda on paratamatult igas karjas. Motorahvas tervitab üksteist tänaval, läheb jutuajamises kohe sina peale – see näitab ühtekuuluvust. Õnnetuste puhul või ka siis, kui teine tsiklisõitja tee ääres viipab, peetakse enesestmõistetavaks reegliks peatumist – ehk saan kuidagi aidata? Solidaarsus on rahvusvaheline.

Sellist hoolivust, nagu ka julgust ja tahet sekkuda võiks olla palju rohkem. Näiteks keelata seltskonnakaaslasel alkoholi tarvitanuna rooli istuda. Lasta oma eesõigusest hoolimata vastu sõitval juhil teha ära vasakpööre, et ta ei takistaks liiklust ega tekitaks ohuolukordi. Oodata ülekäigurajal paar sekundit kauem, et mitte söösta teed ületaval jalakäijal sõna otseses mõttes üle kandade. Niisuguseid näiteid on palju ning mõned neist näivad pisiasjadena, kuigi võivad olla määrava tähtsusega.

Kui liiklejate omavaheline suhtlemine piirdub keskmise sõrme tõstmisega, kütab see üles vaid negatiivseid kirgi. Iga hooliv tegu seevastu parandab liikluskultuuri üldisemalt ning võib päästa inimelusid, nagu me kõnealusel juhul nägime.