Pagendus või edutamine?

Urmas Klaas Foto: A.Peegel

Kui Urmas Kruuse seitsme aasta eest Elvast Tartu linnapeaks toodi, hoidis ülikoolilinna meer volikogu kõnetoolist nii kaugele kui sai. Esimese aasta jooksul jõudis ta sinna kolmel korral ja tema kohmetus neil kordadel oli võrreldav ühe kunagise rahandusministri etteastumistega.

Kui Urmas Klaas sel nädalal Tallinnast Tartu linnapeaks saadeti, näis kogenud riigikoguliige end tundvat kaunis vabalt. Ta pidas sorava kõne, kus rääkis ilusasti ja veenvalt neist asjust, mida tartlased ikka kuulda tahavad. Rääkis heast elukeskkonnast ja kultuurist, üksteist ja erinevaid vaateid austavast kogukonnast, Tartust kui uudishimulikust ja rahvusvahelisest ülikoolilinnast ning et Tartu hääl võiks tugevamini kõlada.

Kui järg jõudis volinike küsimusteni, olid vastused, ütleme, ümarad. Mitte et Tammelinna majaomanik, Tartu Ülikooli vilistlane ja endine õppejõud ning enne peatoimetajaks saamist aastaid Postimehe Tartu toimetuses töötanud mees ei teaks, kes on Pirogov (tema monument paistab raekoja aknast) ega suudaks Rüütli tänavalt leida linnavalitsusele peavalu valmistavat menubaari Möku.

Tartu linnapea amet on olnud poliitiliseks suuruseks kasvamise koht. Andrus Ansip, Laine Jänes (nüüd Randjärv), Urmas Kruuse – kõik nad olid enne seda ametit pigem vähetuntud, aga siirdusid just sellest ametist ministriks. Juba ammu polnud Kruusele mingi probleem seista volikogu kõnetoolis nii kaua, kui asi nõudis.

Kuid Klaas, endine Põlva maavanem ja kahe riigikogu koosseisu liige, oskab alati vastata, isegi kui sõnumit ei ole. Suhtleb vabalt, teeb nalja.

Et Reformierakond just Klaasi Tartu linnapeaks saatis, jätab võimaluse küsida mitmesuguseid küsimusi – kuni selleni välja, et oli see nüüd siis ikka edutamine või hoopis pagendus. Või koguni pehme maandumise korraldamine pärast Sirbi skandaali ja enne riigikogu valimisi. Võttes seejuures arvesse, et endine Põlva maavanem sai läinud sügisel kohalikel valimistel Põlvas 69 häält, mis on määratult vähem kui 2990 häält viimastel riigikogu valimistel. Tõsi, valimisringkond oli parlamendivalimistel ka suurem.

Mitmed Tartu opositsiooni kuuluvad volinikud põhjendasid Klaasi ametisse kinnitamisel – ta oli ainus kandidaat – erapooletuks jäämist sellega, et ei tunne teda. Kuigi riigikogu majanduskomisjoni ja viimati kultuurikomisjoni juhina jagas Klaas kaamerate ees hulga intervjuusid. Oli pildil. Ent kui hästi oma fraktsiooni liikmedki teda tunnevad ja liidrina tunnustavad, on samuti küsimus. Ja miks ometi on pink nii lühike.

Panite tähele? Varasematel valimistel on Räpinast pärit Klaas kandideerinud ikka kodumaakonnas. Keegi pole teda valimistel esitlenud kui tulevast Tartu linnapead või volikogu liiget.

Aga Eestis ei vaevuta numbrit tegema poliitilisest nomaadlusest. Täna Põlva, homme Tartu. Täna Tartu, homme Põhja-Tallinn. Või mis raskus on samal ajal olla nii Järvamaal asuva Väätsa kui ka Tartu omavalitsustegelane. Poliitiku kodu on poliitika ja sissekirjutuse muutmine imelihtne, seda saab teha kord päevas.

Ehk ei olekski sellest lugu, kui täitevvõimu juht oleks omavalitsuse esinduskogu otsuste vormistaja, aga pahatihti kipub pigem esinduskogu olema täitevvõimu otsuste vormistaja. See on küll juba uus teema.

Ilmselgelt on Klaasi suur ülesanne Tartu linnapeana peatada Reformierakonna toetuse järjekindel hääbumine erakonna kauases kantsis. Kuivõrd see õnnestub, on esimene võimalus mõõta riigikogu valimistel.