Euroopa Parlamendi valimistel käidi välja vähem parteinimekirju kui viis aastat tagasi, kuid rohkem üksikkandidaate kui kunagi varem. Samuti on vähenenud kandidaatide koguarv. Milles on asi?
Külliki Kübarsepp: üksikkandidaat vs kartellierakond eurovalimistel
12. aprill 2014, 13:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Tarandi eelmise korra edu on innustanud ka teisi sama proovima. Kuid olukord pole sarnane. Kui viie aasta eest vastandus Tarand suletud parteinimekirjadele, siis nüüd on valijail võimalus anda kõigile kandidaatidele individuaalseid hääli.
Olulisem küsimus on minu meelest see, mis on tinginud erakondade osavõtu vähenemise. Eesti erakonnamaastikul teostatav kartellipoliitika on hulga erakondi sisuliselt välja suretanud. Nelja kartellipartei (loe: oma positsiooni jäigalt kindlustanud erakonnad) kõrval hingitseb sisuliselt veel vaid endisele Rahvaliidu kehandile kinnitatud euroskeptiline EKRE (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond).
Ülejäänud on kas pankrotti aetud (Kristlikud Demokraadid), end ise likvideerimas (Libertas Eesti) või siis modifitseerinud end riiuliparteiks. Nappe, tundmatute kandidaatidega erakondlikke nimekirju leiame mitmeid. Iseseisvuspartei on andnud end erinevate kandideerimishuviliste kodanike platsdarmiks.
Ehkki mul tekib selle manipulatsiooni suhtes mitmeid kahtlevaid küsimusi, mõistan teatud määral sellise avantüüri põhjuseid. Koondumises on igal juhul enam nutikust kui hulga üksikkandidaatide katses «teha Tarandit». Sisuliselt pole tegemist parteiga, vaid ühinenud üksikkandidaatidega. Programm jääb muidugi segaseks: kas ollakse Iseseisvuspartei seniste väljaütlemiste kohaselt euroskeptikud, aga ka see, millisesse fraktsiooni Euroopa Parlamendis kuuluma hakatakse.
Nii ühinenud kui ühinemata üksikkandidaatidele võib ette heita katset teha end enne riigikogu valimisi tuntuks. Jah, inimesed teostavad kandideerimisega oma põhiseaduslikke õigusi. Kuid kas Euroopa Parlamendile mõeldes ja selle toimimise põhimõtteid tundes ei ole see muutunud tiba naeruväärseks?
Segadusse viiakse ka valijad. Jälle kasvab usaldamatus Eesti valimissüsteemi suhtes. Ei, mina ei pea õigeks valimissüsteemi kardinaalset muutmist. Pooldan olemasoleva kohendamist. Kuid kas praegune olukord ei aita umbusule kaasa?
Täna on mul raske teha valikut. Ühelegi olemasolevale erakonnale häält ei taha anda, kuigi esmakordselt saab Euroopa Parlamendi valimistel anda hääle konkreetsele kandidaadile. Avatud nimekirjade põhimõtte rakendamine on muidugi eriti vajalik riigikogu valimistel! See annab valijale usu, et tema häälel on ka tegelikult kaal. Siiani oli kaalukausi kallutamise nipp parteikontori käes.
Teisalt, üksikkandidaati valides on tõenäosus selle kandidaadi edasipääsuks üsna nadi. Otsustamine jääb vist küll üsna viimase minuti peale. Aga valima lähen kindlasti! Muidu pole mõtet ka hinnanguid anda ja kurta, kui midagi paistab väga valesti olevat.
Üks oluline küsimus on see, kui kaua me valijatena kavatseme taluda meie poliitilise juhtkonna loodud tülgastavat süsteemi. See koosneb endale riigieelarvest raha ahnitsevast neljaliikmelisest kartellist ning nüüd juba ka soovijaile kandideerimisteenuse pakkuvatest riiulierakondadest.
Seda olukorda hinnates ei saa me üle ega ümber erakondade rahastamisest. Erakondadele riigieelarvelist rahastamist tuleb otsustavalt vähendada, et saaksime poliitilise konkurentsi uuesti avada. Rahastamise õiglasem lahendus on võti, mis annab vastuse küsimusele, MIKS mädapaise kuidagi laheneda ei taha.
Riigi raha eest on tänavad kui jõuluehtes. Ametisse nimetatud värske peaminister teeb isikukampaaniat (NB! kasutati Delfi bännerit, mille hind 1 ööpäeva eest on üle 8300 euro), mille mõttekusest ei saanud keegi aru. Tegemist pole ju isegi eurovalimiste kandidaadiga.
See kõik tekitab tahtmise kogu poliitikale käega lüüa. Aga kodanikena ei tohi me nii teha, sest see on MEIE RIIK!
*autor väljendab isiklikke seisukohti