Kaur Kender: «Praktiliselt läbipaistev», 1. peatükk

V. I. Lenin Venemaa Soome jaamas 11. augustil 1917 Foto: Za/um

Postimehe arvamusportaal avaldab kultuurirühimituse ZA/UM blogis ilmunud esimese peatüki Kaur Kenderi lõpetamata romaanist «Praktiliselt Läbipaistev», mille autor on seni teemavaliku suhtes vastuvõtlikumat aega oodates avaldamata jätnud.

1. OSA

1. peatükk. Lenin Soomes. Kohtumine

Nikolai Lenin sammus rõõmsalt mööda kruusast teed, vahel teeäärsest kraavist mõne kõrre kiskudes, vahel vaikselt vilistades. Päike oli kõrgel ja Lenin oli pintsaku seljast võtnud ning üle õla heitnud. Kaugelt vaadates paistis Lenin olevat lüheldast kasvu – 160 kuni 155 sentimeetrit, mitte rohkem, nii oli arvanud üks soome talumees, kelle majast Lenin oli möödunud tunnikese eest –, kuid Leninile lähemale minnes sai igaüks aru, et tegu on hiiglasega. Kõik oli suur: süda, mõistus, soni – kõik.

«Paris [1], Paris [2]!» laulis Lenin ja tegi kruusasel maanteel paar tantsusammu. Lenin naeratas, sest talle meenusid ööd Pariisis [3], jah, ja hommikud, varajased hommikud, kui ta koos seltsimeestega ühest lokaalist teise, ühest kabareest teise jalutas. Lenin armastas revolutsiooni ideed, kuid veel rohkem armastas ta revolutsionääri elu: salakoosolekud, õhukesele paberile trükitud põrandaalused väljaanded, noored, revolutsioonilise liikumise müstikast lummatud kõrgerinnalised pariisitarid, rikkad, elus pettunud ja uut lootust otsivad vabrikandid ja pankurid ja sõbrad, ustavad kindlad sõbrad – õige nimega seltsimehed.

Leninil oli seljas Pariisist ostetud hallikaspruunist kalasabamustriga riidest ülikond ja Lenin teadis, et ta hea välja näeb. Kui üks seltsimeestest Pariisis (Kalennikov, Leninile tuli ta nimi meelde ja ta tegi mõttelise märkme: parteist välja heita) küsis, miks on vaja nii kalleid rätsepariideid, pidas Lenin kohalolijatele kümne minuti pikkuse sütitava kõne konspiratsiooni tähtsusest. Tema põhitees oli: kui sa näed välja nii, nagu näevad välja need, kelle hulka sa tahad kaduda, oled sa praktiliselt nähtamatu.

Niimoodi revolutsioonilisi mõtteid mõlgutades astus see suurmees mööda Soome Karjalat, pintsak üle õla, pruun portfell käes, kingad kruusast tolmused ja soni uljalt kuklas.

Tee tõusis üles väikesest künkast, kus Lenin korraks seisma jäi ja ümbrust uuris: teisel pool orgu metsa ääres paistis olevat pisike talu. Lenin pani portfelli maha ja tõstis käe silmade kohale, et varjata silmi päikese eest. Sädelus tema silmis taandus ja asemele tuli uuriv, kuid mitte üldse külm, kaalutlev pilk. Maja paistis olevat tõesti väga väike, üks tuba ilmselt, maja kõrval oli natuke räsitud katusega pisikene kõrvalhoone, kuid aed oli korras, värav püsti. «Ilmselt väga vaesed, aga väga korralikud inimesed,» otsustas Lenin. Tal oli muidugi nagu muuseas alati õigus. Lenin võttis pintsaku taskust pataka passe. «Kelle nime all täna esineda?» mõtles Lenin. Pariisis oli ta kasutanud paari-kolme nime, Soome oli ta saabunud Nikolaina, eile oli ta olnud Vladimir Iljitš… Lenin tõstis pilgu, silmitses veel kord maja ja otsustas: aitab, ma olen väsinud võõrastele nimedele reageerimisest, ka täna olen ma Vladimir Iljitš – ta kaalutles hetke – Lenin. Ka täna ei pidanud seda valikut kahetsema.

Lenin asus portfelli käe otsas kõlgutades lõbusalt astuma. «Nimed,» mõtles Lenin. «Nimed on revolutsionääri suurim relv ja suurim varandus. Nimed võimaldavad elada elu, tõeliselt mitmeplaanilist täisväärtuslikku, vaba ja huvitavat elu. Muidugi, tavaline inimene seda ei taipa, kuid nagu Lenin oli kunagi saksa kommunistide koosolekul väga läbinägelikult märkinud: tavaline inimene ei ole ka revolutsionäär. Erilise inimese eriline elu. Kui tavaline inimene teaks ühe revolutsionääri elust kõike, kui tavaline inimene saaks korraga ülevaate, kui tavaline inimene lõpuks ometi taipaks, miks ja mida revolutsionäär teeb, siis poleks kahtlust, et tavaline inimene sureks ajurabanduse kätte.»

«Revolutsionäär elab korraga vähemalt kümmet elu. Igal pool, igal hetkel on vaja olla keegi teine, keegi esimene, keegi kolmas jne. Olla keegi, kes antud olukorras suudab teha kõige efektiivsemaid samme, olla keegi, kes saab asjad liikuma. Samal ajal olla ka legend. Olla tabamatu. Tavalise inimese identiteedi keskpunkt on tema nimi, revolutsionääri identiteedi keskpunktiks on lood, mida temast räägitakse.»

«Olla revolutsionäär on isegi parem kui olla suur kirjanik,» mõtles Lenin künkast alla astudes. Lenin ei eksinud. «Kui suur kirjanik kasutab varjunime (või nagu mõni väga suur kirjanik mitut varjunime), siis on need varjunimede taga olevad olematud isikud siiski vaid raamatute loojad. Revolutsionäär seevastu loob uue maailma. Maailma, mille osa ka tema oma varjunimedega on.» «Suurim kõigist revolutsionääridest on ilmselt ka suurim konspiraatoritest,» mõtles Lenin, «ja suurim konspiraatoritest on see, kes loob maailma, kus teda ei mäletata mitte tema endana (mida iganes see peaks ka tähendama [4]), vaid kus mäletatakse üksnes ühte tema varjunimedest koos valitud lugudega.»

«Ja ikkagi on revolutsionäär olemine ainult vahend,» otsustas Lenin aiaväravat lahti tõmmates. «Nagu kirjanik olemine on vahend endale vabaduse ostmiseks, on revolutsionäär olemine pilet elu kõige huvitavamale etendusele. Näitlejad on rahvas, lavastaja on saatus, etenduse kirjutas keegi Suur Tundmatu ja publik koosneb väga vähestest valitutest.» Sellised olid Lenini kõige salajasemad mõtted. Absoluutselt tõesed nagu muuseas kõik mõtted, mis liikusid selle suurmehe peas, kuid siiani avaldamata ja teatud perioodil isegi keelatud.

«Kõtt,» hüüdis majast välja astuv umbes 70-aastane vanamutt Murkale, kes isegi ei olnud mõelnud haukumisele, nähes väravast sisse astumas inimest, kellesugust ta varem kunagi näinud polnud, kelle silmades sädeles lõbus helk ja kelle liigutuse kindlust võis võrrelda vaid kihelkonna tugevaima koera, naaberküla suure Siberi lambakoera Tsivili omaga.

Lenin astus Murka juurde, silitas teda ja – kui Murka selle peale momentaalselt neli käppa taeva poole viskas – sügas ta kõhtu. Murka ei lõpetanud, vaatamata ebamugavale asendile, sabalehvitamist. Nii tugev oli koera soov anda sellele suurele inimesele, sellele ürgsele karjajuhile teada oma truudusest ja kiindumusest. Loomad tajuvad selliseid asju.

«Tervist,» ütles Lenin ennast sirgu ajades, «mina olen Vladimir Iljitš Lenin, kena pühapäeva jätku teile.»

Lenin ulatus vanale naisele peaaegu lõuani ja tema veatu soome keel avaldas muljet. Naine takseeris teda pilguga: päikesvalgus kuldas kallist kangast, porfell paistis olevat punnis, pilk sõbralik («Oot, mis sädelus see oli!» märkas vana naine meile juba ammu tuntud fenomeni).

«Toivonenn, Selma Toivonenn,» ütles vana naine oma suurt kätt põlle sisse puhtaks pühkides ja ette sirutades.

Lenin vaatas korraks kämmalt, muidugi mitte hetkegi kauem kui viisakas, haaras sellest kinni ja teatas: «Väga-väga meeldiv.»

«Oh, mis siin, tulge siis aga sissepoole, kui te juba siin olete,» ütles vana naine oma kätt vabastades ja toa poole viibates.

«Ei, ei mingit tüli teile, ei mingit tüli, lihtsalt jalutan, naudin Soomemaa imeilusat suve…»

«Mes sa jorised, marss tuppa!»

«Just! Tuppa.» Lenin teadis, et vanemate daamidega ei sobi vaielda.

Lenin teadis nelja võimalust, kuidas ennast igal pool võimalikult koduselt tunda. Esiteks, lääne «ringkondades» tuli esineda revolutsionäärina. See võimaldas reisida, avas teatud uksed ja tagas teatud heaolu. Teiseks, lihtinimeste juures tuli esineda külalisena. Igal maal, igal rahval on oma traditsioon külaliste jaoks. Ainus asi, mis külalise staatuse saavutamiseks vaja – külalisena välja näha. Kolmandaks: olla oma. Svaja. See ei vaja kommentaare. Ja neljandaks: olla juht. See tagab kogu juhitaval alal ja kõigi juhitavate hulgas kõik mõeldavad privileegid. Sinna oligi Lenin teel. Praegu kasutas ta teist varianti.

Magus mälestus möödunud ööst liigutas ennast Lenini peas, meenutades viiendat võimalust. Lenin naeratas sisemiselt ja astudes Selma järel toa poole, heitis ta pilgu Murka märgadesse silmadesse, mõeldes: viies võimalus – olla armastatud.

Toivoste tuba oli rohkem nagu kööktuba. Ukse kõrval olev pliit läks sujuvalt üle ahjuks, mis läks sujuvalt üle soemüüriks, mis läks sujuvalt üle lesoks, mis läks sujuvalt üle seinaks, milles oligi toa ainus aken, mis oli kohe ukse kõrval. Akna all oli laud, laua ääres kolm taburetti. Pliidi kõrval oli imepisikene uks (kamorka, nagu Lenin õigesti arvas) ja pliidil podises pajaroog. Lenin istus taburetile, pani portfelli laua alla ja mõtles juttu alustada.

«Kus ses tulek?» küsis Selma.

Lenin mõtles hetke, kas rääkida Pariisist või alustada hoopis Saksamaast ja siis rääkida Helsinkist, kuid Selma rääkis juba edasi: «No eks ikka sealt Onniste juurest ega mujalt, ikka Onniste juurest, ega keegi tule siit läbi ilma sealt Onniste juurest läbi astumata, teiselt poolt, näed, sealt mõtsa tagant ei tule keegi siiapoole ja ega sinna mõtsa poole läheb ka inimsi arva, aga kui vahel ka keegi läheb, siis on ta ikka enne Onniste poolt läbi käinud, on nii jah.»

Lenin noogutas.

«No jah, ma arvasin kohe, arvasin ju! No eks sul vaesekesel on siis kõht tühi, ega need ei täi ju õieti süüa anda, ikka tsilgake ja mis, ega neil ole endalgi, aga kui oleks, ega siis teaks, kas nad annaks, aga mis sul sest, kas neil on või ei ole, sul kõht tühi, onju, sa pole kindlaste tükk aega midagi amba alla saand, vahtisid niisama seal laua taga, närisid leivakannikat jah, no oota, mul siin kamorkas ikka midagi on, ega siis kõik ka siinmail nii viletsad ole, jumal tänatud, mul on ikka alati midagi endale lauale panna ja saab ka külalisele, ega see ei kõlba, et ise nosid, mokad rasvatse, ja jätad külalise kannikut närima, näh, siin on seapekki, siin on leib, ma lähen lasen rehe alt tsortsu mõdu sulle, aka juba nosima, ma tulen kohe…»

Uks kukkus kolksuga kinni ja Lenin vaatas leiba ja pekki. Lihtne talupojasöök, raske tööga tulnud. Lenin võttis taskust punase Šveitsi armee noa, mille olid talle kinkinud šveitsi seltsimehed ja lõikas leivast tubli kääru. Siis lõikas ta tüki seapekki. Lenin jäi hetkeks mõttesse ja lõikas siis veel ühe pisikese tüki pekki. Väiksema tüki pani Lenin oma leiva peale. Siis võttis ta taskust tüki paberit. See oli bolševike ajalehe Iskra teine number. Leinin pakkis suurema pekitüki paberisse ja pani selle oma portfelli. «Hommikul,» mõtles see suur inimene, «ootab Murkat väikene üllatus.» Niimoodi hoolitses Lenin kõigi ja kõige eest, unustamata ka kõige väiksemat külakoera.

«Ma tegin sulle kohe saanitekkidest sinna rehe alla aseme ka ära, sa oled kindlasti väsinud,» teatas Selma kannuga vehkides uksest sisse astudes, «ega neil ei olnud sind kuhugi ju magamagi panna, seal ju üks tuba, plika magab selle…sellega seal ju koos, meil näed on see rehi, ei mina tia, mille jauks ta on, aga hea suur ta on, sinna panin saanitekid maha, sa oled kindlaste kogu öö üleval vahtinud, ei tea, kas nad sind üldse oma heinakuhja juurdegi juhatasid, ah ikka juhatasid jah, no aga mis magamine see heinakuhjas on, eksju, siin ikka katus pia kohal ja ikka teine asi, natuke veel oota, kohe saab mul söök valmis, ega sa võid siis kohe magama minna, vaeseke, sa olid kogu öö üleval või, ei tea, kas see Manda akkas sulle oma plikat mehkeldama ka või, ah ei akanud, või natuke ikka akkas, aga sa es taha rääkida, ma tean küll, ta mehkeldab seda kõigile, ja sul paistab ju midagi olevat, ega luftikusti siukest riiet selga saa, no aga mina ei usu, et see Senja mehe enne saab, kui see Manda ära kaob, ega Manda seda öelnud, et ta pole tegelikult Onninen. Ei öelnud jah, ja ega plika ka ei öelnud, kus sellega, tema ei tohi ju suudki lahti teha, aga ega Manda ise öelnud jah?»

Lenin raputas pead.

«Nojah, ega sellest räägigi keegi inab, ega keegi mäletagi, ainult mina veel olengi ja kui mina ära kaon, siis ei mäleta keegi, aga ma arvan, et see Manda kaub enne ku mina, aga ega seda tea, kui kauaks elupäivi antud on, aga ega see Manda öelnud, et ta tegelik nimi on Amanda Onninen-Liir [5]? Ei öelnud jah, see Liir pidavat olema Senja isa nimi, aga mina seda ei usu, mina arvan, et Manda isegist ei tea, kes tüdruku isa on, vaene laps, isegi oma isa ei tea, aga see pole veel isegi kõige hullem…»

Selma tõstis kahte savikaussi suure portsu juurviljahautist ja istus Lenini vastu. Luristades ja matustades jätkas ta rääkimist pilku Leninilt pööramata: «Manda Onninen elas ennem teisel pool kihelkonna servas, ega mina teda tunnudki, aga kuulnud olin küll ja siis sõitis ta kuskile sinna Jorose kanti, mina ei tea, mida otsima, see on ju siit pia sada versta, aga eks ta ole, Manda vanemad olid mõlemad ära koolnud ja ei olnud kedagi, kes talle aru pähe paneks, onju, ja ta oli ju ilus tüdruk, noh, mitmed poisid olid talle silma heitnud ja ega me temast enne midagi kuulnudki, kui seal majas, kus sa nüüd olid ja kus sul kuskil magada ei olnd, kui seal suri ära see Manda vanatädi, kes enne surma saatis Mandale kirja, kus ta Mandat tagasi kutsus, noh aga Manda jõudis siis, kui mutt juba ära oli kadunud ja meie olime juba kõik matusedki ära teinud ja maja oli tühi ja Manda jäi sinna elama. Vot ses ma nägin Mandat esimest korda, mudugi, kakskümmend kaks aastat oli ta ära olnud, aga mina vaatasin kohe, et kahtlane on see asi, ta oli minust palju lühem ja kudagi kole kohe. Plika oli tal kaasas, vana see plikake oli, vast kümme, üksteist, mitte rohkem, ja plika oli ilus ja tiad, mina ei ole sellest enne rääkinud, aga mina olen seda kogu aeg mõelnud, et see Manda, kes siin elab, ei olegi tegelikult see Manda, vaid see on oopis see Liiri vanamees, kes Mandale selle tite tegi, ja ma arvan, et Manda suri ära, ja ma arvan, et see Liiri vanamees ei tahtnud tsaari kroonusse minna ja akkas ise Mandana elama! Voh!»

Lenini silmad pilkusid. Selma oli endaga rahul.

«Ja ma ütlen, et ma loodan, et ta ikke korralik ristiinimene on, see Liiri vanamees, sest mõtle, kuda ta plikaga kõik need aastad koos on ahju peal maganud, mõtle!»

Lenin mõtles. Lenin mõtles kahele manifestile, kolmele petitsioonile ja kuuele üleskutsele, mille valmis kirjutamiseks oli tal vaevalt kolm ööpäeva jäänud. Lisaks mõtles Lenin Selma kõne kõlale. Lenin ei väsinud kunagi imetlemast võõraste keelte kõlalist rikkust, isegi kui ta ühestki sõnast aru ei saanud. Selma jutust oli ta küll aru saanud, jutt oli käinud Senjast, imeilusast Senjast, kelle tee oli eile öösel ristunud suure revolutsionääri omaga.

«See Senja on aga kena tüdruk,» jätkas Selma, «aus, aus nigu jeesuke, ükskord jätsin kohe meelega, olgu issand armuline, et ligimese kiusatuse sisse lükkasin, meepoti kogemata nende väravasse ja ise koperdasin nigu poolemeelne kodu poole, nigu oleks unustand, lõin aga endale käega vastu otsaesist ja hüüdsin, et küll on palav, küll on palav, Senja algul ei märganud, aga siis ma nägin, et ta märkas meepotti, vaatas seda, nägi kaugel mind ja jooksis toa poole, mina mõtlesin, näed, siukesed nad kõik on, jäta korraks meepott väretile ja läind, aga issand on ikka teinud igasuguseid inimeseloomi ja Senja on küll, püha neitsi mariia nime juures võin öelda, et Senja on kohe küll aus tüdruk, ta jooksis tuppa, kraapis oma tühjast meepotist veel minu plaskusse mett juurdegi ja jooksis mulle järele, endal veel kapp veega teises käes, noh ta sai mind enne seda küngast kätte, jootsi ja andis meepoti tagasi ja endal põsed lõkendasid nagu päike!»

Lenin mäletas seda lõkendust väga selgelt. Ja Lenin teadis, et Senja on aus. Ausam kõigist tüdrukutest, kellega ta oli kohtunud. Lenin ei eksinud sellistes asjades kunagi. Lenini silmisse tõusis jällegi sädelus.

«Mis sa siin nüüd sädemid pildma akkad, mul on siin pliita ees niipalju prahti ja õlgkatus, vaat et põlema ei lähe, tea, kas saadki rehe all magada, või magad iks silmad kinni?» hüüdis Selma.

Lenin naeratas ja esimest korda juhtus see, et Selma pani külalise juuresolekul suu kinni.

«Ma jalutan natuke ja aitäh, emake, kehakinnituse eest, midagi nii maitsvat pole ma juba ammu saanud,» ütles Lenin tõustes.

Selma vaatas Leninit ja nägi tulevikku.

«Issand, kas te olete seesama Vladimir Iljitš!»

Lenin naeratas.

«Iissand!! Mis rehe alla, te lähete ikka ahju peale, issand, ärge te vanainimese peale pahandage, mul selline loba viga külges, ega ma mõelnud, ärge te Jummala eest pahasti arvake, ega me oleme ka siin külas revoluutsja poole peal, mis siis et kaugel, aga eks meil ikka ka räägitaks ja issand, mis…»

«Kallis seltsimees Toivonen,» ütles Lenin seistes ja kätt välja sirutades, «siin ma olen ja ma tahan teie kätt suruda, tänada teid, teil on suurepärane suur soome talupoja hing, ma tahan teid tänada külalislahkuse eest, kuid mitte mingit ahju peal magamist: mina olen teil külas ja magan rehe all. Seltsimees Selma, ma olen küll revolutsiooni juht, kuid kõigepealt olen ma ikkagi lihtne inimene nagu teiegi, nagu Senja. Tänan seltsimees. Kord peale revolutsioonivõitu avaneb mul võimalus tänada teid väärikamalt.»

Selma jäi ammuli sui istuma. Lenin võttis oma portfelli, lehvitas Selmale ja astus uksest välja. Õues oli hakanud juba pimedamaks minema. Lenin vinnas kaevust pangetäie külma vett. Siis tegi ta kümme korda kakskümmend kätekõverdust ja pesi end puhtaks. «Terves kehas terve vaim,» mõtles Lenin. Murka vaatas teda, pea viltu, silmad armastust täis.

«Murka,» ütles Lenin, «anna käppa…anna käppa…»

Murka vaatas Leninit, niutsus püüdlikkusest, kuid ei saanud aru, mida talt täpselt tahetakse. Siis viskas ta selili ja pakkus oma nelja käppa korraga.

«Murka, anna käppa, ühte käppa…»

Murka taipas, sööstis püsti, istus ja sirutas korralikult oma parema käpa Lenini poole. Niimoodi oskas Lenin loomadega neile arusaadavalt suhelda.

«Tubli Murka,» naeratas Lenin, «ja pea meeles, Murka: ka vana koer õpib uusi trikke…ja oluline on õppida, õppida, õppida!»

Lenin läks rehe alla ja Murka jäi ukse ette valvama suure juhi und, valmis üksinda viimase verepiisani võitlema kasvõi kogu maailma töölisklassi rõhujatega. Ja ükski kapitalistide salasepitsus (nagu just praegu mööda hiiliv naabrikõuts Murjam) ei saa teda kõigutada.

Lenin ronis tekkide vahele ja võttis portfellist pisikese äratuskella, mille oli talle kinkinud suure hingega Šveitsi tööstur härra Tagheuer või härra Tag Heuer – Lenin ei olnud sellest kunagi päris täpselt aru saanud. [6] Lenin keeras kella üles ja seadis äratuse kella nelja peale. Varane tõusmine pidi saama osaks legendist [7]. Lenin uinus. [8]

____________________________________

[1] V. I. Lenin Kogutud teosed 7. kd lk 288, kolmas lõik, teine rida, kaheksas sõna.

[2] Samas

[3] Vene keelses originaalis: «Notshi v Parizhe».

[4] V.I. Lenin Kogutud teosed 6. Kd lk 341

[5] Viide kellelegi Amanda Liirile esineb Lenini kirjas Pariisi Kommunistidele. 1916.

[6] Autor valetab või on talle valetatud või segadusse aetud. Lenin sai alati kõigest täpselt aru.

[7] Vt: I. M. Zuraljov, «Mälestusi Leninist» Moskva 1962.

[8] Lugeja eksib.