Indrek Mustimets

FOTO: Sille Annuk

Maailma ägedaim pidu peabki kirgi tekitama. Laulupeod on alati tekitanud vaidlusi – tüüpilistest süüdistustest ja vastuväidetest neile kirjutab Tartu Ülikooli kammerkoori president Indrek Mustimets.

Ei ole vist möödunud üldlaulupidu, mis ei oleks tekitanud vaidlusi, rahulolematust ning mõnikord ka möödarääkimisi. Eks hea peo tunnus olegi, et selle paremaks muutmise nimel püütakse oma seisukohtade eest seista ning kirgi õhutada. Üks kiretu pidu ei ole aga õige pidu. Nii ka seekord.

Peamiselt on tõstatunud kolm mureteemat (omavahel öeldes on need päevakorras olnud juba 145 aastat). Esiteks kooride ettelaulmised ja laulupeole mahtumine. Teiseks küsimus, kas laulupidu on kvaliteetne koorikontsert või Eesti rahva pidu ja/või mõlemad koos, ning kolmandaks, mida kujutab endast koori- ja laulupeoliikumine.

Lugedes viimastel nädalatel ilmunud artikleid laulupeoliikumisest ja korraldusest, tunnen üha enam puudust laulupeo headest tavadest. Liiga sageli märkan, et laulupeo jaoks tahetakse leiutada mingeid uusi mugavusi, mis ei aita kuidagi kaasa peo kvaliteedi ja jälgitavuse parandamisele (kõik lauljad lavale, kõik koorid rongkäiku, laulukvaliteedil ei ole rahvapeol tähtsust, repertuaar peab olema palju lihtsam jne). Võimalik, et mõned jutud ongi korraldajate ja lauljate vahel rääkimata jäänud ning see loob omakorda konflikte otsivale ajakirjanikule (aga ka koorile ja koorijuhile) hea pinnase leida murekohti sealt, kus neid pole.

Ajakirjanike sulest leiame päris lennukaid ideid, mida laulupeovankri ette visatakse, ning sööge siis ise oma laulupeosuppi. Miks ei võiks laulupidu toimuda igal aastal? Kui sponsorivaba pidu, siis olgu laval kõik, kes soovivad! Miks ei võiks kõik lauljad rongkäigus olla? Miks ei võiks peost eemale jäävad koorid anda kontserte laululava alleel? Milleks eelproovid, kui laulud saab ka ise selgeks?

Mõni kord jääb mulje, et «laulupeoajakirjanik» ei ole ise laulukaare all laulnud ega protsessis osalenud. Hea, kui ta on osalenud kooriliikumises, mitte näinud vaid õllesummerite lustimisi. Võib-olla pole ta mõelnud, mis ikkagi on ühe või teise laulupeo korraldusotsuse taga. Lapsi ja mudilasi pääseb laulukaare alla vähem seepärast, et tegemist on üldlaulupeoga, kus täiskasvanute osakaal ongi suurem; laste ja mudilaste osakaal mitmekordistub noorte laulu- ja tantsupeol. Või kas on raske taibata, et 8000 lapse majutamisega ei saa Tallinn hakkama (ärgem pakkugem lahenduseks kodumajutust!)?

Laenan Gustav Ernesaksa sajast reast, mille ta pani kirja 46 aasta eest, mõeldes üldlaulupeo 100. aastapäevale. Need sada rida olid ja ongi justkui laulupeo hea tava kirjeldus. Miski ei muutu – ka see vankumatu ideaal, et laululavale peavad mahtuma kõik. Ka mõmisejad. «Lohakaid kaasa ei lohista!» kirjutab Ernesaks, nähes juba tollal ohte, mis laulupidu ei kaunista ning mille tähelepanuta võib meie laulupeost teha lauluta peo.

Iga laulupeole minek võiks laulja, koori ja dirigendi jaoks alata eneselt küsimisega: kas tahame laulupeol osaleda? Kas saame sellega hakkama, kas suudame võtta kaasvastutust osalemiseks? Võib ka küsida, mis see laulupidu meie jaoks on: kas tore suvine väljasõit Piritale või aastatepikkune pingutus, mis kulmineerub ühiste laulupeokontsertidena? Ka suur pingutus võib viia meeldiva väljasõiduni ja kindlasti ei tohiks laulupeost osalejale saada nuhtlus, vaev ja valu. Pingutus võiks tuua rõõmu. Rõõmu ka sellest, et meil on laulud selged ja me anname üheskoos väga ägedad kontserdid.

Kui sagedasti mõtleme laulu- ja tantsupeo heaks käekäiguks tehtavatest eelproovidest veidi suuremas pildis kui vaid oma ninaesine? 707 eelproovi üle Eesti, üldjuhid ja liigijuhid päevagi puhkamata juhatamas kümneid tundide kaupa kestvaid eelproove üle kogu Eesti. Seista nädalaid ja kuid järjest pooletuhandeliste lauluseltskondade ees, innustades ja aidates neil nootidega sõbraks saada, ei päevagi puhkust või pingelangust. Sellise asjaga saavad hakkama vaid eestlased.

Meile jääb sagedasti mulje, et laulupidu sünnib iseenesest, mis see siis korraldada ei ole. Aga osalejad ei tohiks ennast tituleerida klientideks, vaid ikka osalisteks – algusest lõpuni. Nii eeldavadki peodirigendid, et eelproovidesse ja ettelaulmistele tullakse hea kodutöö ja osalemissooviga. Kui keegi hakkab eelproovis, või veel hullem, laulukaare all noote õppima, siis on tal ilmselt jäänud vastamata küsimus: kas ma ikka olen õiges kohas? Laulupidu ongi pidu, mille koos loome.

Iga koor on laulupeoks valmis, kui ta võib endale kinnitada, et suudab anda laulupeorepertuaariga iseseisva kontserdi. Anda nii, et pärast oleks uhke tunne – me saime hakkama. Kui ikka ollakse valmis laulupeole minema, peaks kõigil olema ka valmidus seista üksi kõigi eest ja mitte lootma teistele.

Siit tõusebki teine oluline ja igivana laulupeo päevateema: kas laulupidu on rahva pidu või kvaliteetne koorikontsert? Minu arvates on alati välja kukkunud nii, et laulamegi väga kvaliteetselt ja saame selle eest väga korraliku ja kirest kantud kogu rahva peo. Usun väga, et laulupeol lauldavate laulude kvaliteet tagabki (ja on taganud) laulupeotraditsiooni jätkumise. Õppimata laul, lihtsalt laval viibimine, eelproovidest ja laulukaare all toimuvatest proovidest eemale jäämine on laulupeo suurimad vaenlased.

On terve «koolkond» laulupeolisi, kes sõdivad veendunult põhimõtte eest, et laulukaare alla peavad pääsema kõik ja lauluoskus ei ole oluline. Eriti on selline suhtumine hakanud levima viimastel aastatel, mil pinnapealset suhtumist ja käegalöömismeeleolu aitavad süvendada madalamat latti seadvad ühislaulmised ja massijõrisemised.

Teate ju küll, millest ma räägin. Sealt võetakse kaasa ka suhtumine, et laulupeole peaksid pääsema kõik ja kvaliteet ei ole oluline. Kõige muu järkjärgulise kadumisega kaob ka suhtumine õigesti ja mõtestatud laulmisse, oskus koos õigesti laulda (olla ühendkoori liige) ja viia ellu ideid, mida helilooja ja dirigent kooridelt ootavad. See on ju tähtis, laulda õigesti! Ja mõnikord kiputakse alahindama ka laulupeopublikut – ka nemad ei tule laulupeole otsima ühehäälset, loksuvat ja kokkulaulmata laulu.

Oleme ise 145 aastaga lati väga kõrgele seadnud ja selle allapoole laskmine oleks hale taandumine. Maailma ilusaima laulupeo tunnusmärgiks võiks olla kvaliteetne üheskoos laulmine. See ongi meie ime, mis omakorda sünnitab ühtsustunde, vaimustuse ja laulupeo­liigutuse. Meist paremini suudaksid seda vaid lätlased.

Head sõbrad, küsigem endalt, milline laulupidu jääb meile rohkem meelde. Kas selline, millele läheme vastu õppimata laulude, segaste sõnumite ja krimpsus nägudega, või pidu, mil meil on laulud suus ja me tunneme end laulukaare all kahe jalaga maa peal seisvana, pakkudes oma vendadele ja õdedele, isadele ja emadele, lähedastele parima kontserdi, mille me eales andnud oleme? Meil on suurepärane võimalus olla sellel peol algusest peale kohal, ja seda just oma suhtumisega. Kõlavalt, kaunilt ja tuliselt.

Vaat et sama tähtis kui laulda laulupeokontsertidel on osaleda laulupeoproovides. Proovihetked ongi üheks kasvamise ja üheks saamise hetked, mil lepitakse kümnete tuhandete, noorte ja vanade vahel selgeks paroolid ja märksõnad, mida ei tea mitte keegi teine peale MEIE (mis te arvate, miks siis proovidesse pealtvaatajaid ei lubata!?). Meil on see eesõigus ja on au seda eesõigust kasutada.

Kui keegi proovist puudub, siis ta ei saagi ju teada, kuidas kavatseb Hirvo Surva juhatada kontserdil «Puudutust» või Alo Ritsing «Oma saart» jne. Need laulupeoproovid on maailma suurimad salakoosolekud ja nõupidamised enne suurt kontserti. Nii nagu kirjutas Ernesaks: «Ei puudujaid, hilinejaid proovidele!»

Peaksime rääkima ka kooriliikumisest, millega astub ühte sammu laulupeoliikumine. Laulupidu on kooriliikumise kroon, omamoodi autasu kooridele, kellel on aktiivne tegevus, kontserdielu.

Teame hästi, et laulupeol osaleb palju koore, kes ongi kokku tulnud, et pääseda laulupeole. Neid ühendab mõni sõpruskond, õpinguaastad, ühine tegevusväli vms. Mul ei ole selliste kooride vastu midagi, kuid seda vaid seni, kuni nad taas laiali jooksevad. Pärast seda ei ole ju enam koori. Eesti kooriliikumine võidaks, kui needsamad laulupeoks kokkupandud koorid jääksid koorideks ka pidudevaheliseks ajaks – annaksid kontserte, käiksid koorireisidel jne.

Me peame ükskord jõudma selleni, et laulupidudeks ei moodustataks koore, vaid et laulupidu oleks uute kooride tekkimise ja hoidmise innustajaks – laulupidu loob koori, loob koorimõtlemise, tekitab sõna otseses mõttes kooriliikumise (mitte ühelt peolt teise jalutamise, iga viie aasta tagant korduva turismireisi). Seni, kuni see jätkub, petame ju iseennast, öeldes, et järjest enam tekib uusi koore ja kõik õitseb, kasvab ja elab!

Laulupeo sihtasutuse võimuses oleks laulupeole registreeruvatelt kooridelt küsida «kooriliikumise aruannet» – kuidas teil see laulupeovaheline aeg ka läinud on? Milliseid kontserte olete teinud, mida laulnud ja ette võtnud?

Kooriliikumine ja laulupeoliikumine (ja nende kõneisikud) võiksid pärast laulupidu küsida, kui jätkusuutlik on Eesti koorielu tervikuna – miks mitte laotada lauale Eesti kaart ja võrrelda laulupidusid aastate kaupa, kuidas ja mil määral on muutunud peol laulvate kollektiivide väli. Kas ei kipu need nüüd ja tulevikus tulema vaid mõnest suuremast linnast? Mitmes Eesti vallas on oma meeskoor? Millistesse Eesti linnadesse on viimase 10–15 aasta jooksul läinud tööle Tallinna ja Tartu koorijuhi ja muusikapedagoogi haridusega inimesed? Võtke kaart ette ja pange need täpid kaardile. Selleks peaks meil ju julgust olema. Need võiksid olla ajakirjaniku päevateemad!

Ja lõpetuseks üks mõttemäng: kas me peaksime esimesest laulupeost rääkides olema tänulikud neile 852 mehele, kes sellel esimesel laulupeol laulsid, või siis kõigile neile Eesti meestele, kes laulupeol ei laulnud? Võib-olla just nende 852 mehe väga kvaliteetne ühislaul andiski selle vaimustuse, mis viis järgmise laulupeoni ja mida me täna üheskoos uuesti otsime ja mille järele õhkame. Ei see lõpe kunagi.