Rein Veidemann: elu müütidega

Rein Veidemann Foto: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Mu põhitööks on eesti kirjanduse ja kultuuri uurimine ning õpetamine. Loen juba aastaid kursust nimega «Eesti kultuuri alused ja tähendus». Alustasin uue sajandi algul Tartu Ülikoolis ja olen jätkanud nüüd Tallinna Ülikoolis. Sel nädalal jõudsin järjega eesti rahvuse kujunemiseni, millest alates võime rääkida ka eesti kultuurist kui rahvuskultuurist. Kuid pidin puudutama taustana ka seda, et rahvused iseenesest on maailma ajaloos noor nähtus, et nad on kujutluslikud kollektiivid (Benedict Anderson), milles ajalugu ja kultuuri kasutatakse ideoloogilisel eesmärgil. Et kujunemise poolest on olemas kultuur- ja riigirahvusi. Et rahvuslik ideoloogia ise kasutab ajalugu ideologeemide, st ideoloogia «tükikeste» ehk struktuuriüksustena.

Müüdid on rahvusliku eneseteadvuse kujunemise seisukohast loomulikud. Ajalugu konverteeritakse müütideks. Kaugem, nii antiik- ja osaliselt keskajalugu on nendeks tihenenud niigi. Aga lähiajaloo sündmusedki võivad saada mütoloogilise värvingu. Nii nagu inimese eluloos tihenevad episoodid isiksuse müüdiks, nii saab rahvaste ajalugudest nende (rahvuslik) biograafia.

Mis on siis loomulik? Eesti rahvuse kujunemises näiteks see, mismoodi baltisaksa literaat Schultz-Bertram 1839. aasta oktoobris Õpetatud Eesti Seltsis peetud ettekandes küsib, kuidas peaks selts «ühe täisealiseks kuulutatud, pärisorjusest vabastatud ja ometi mittetäisealisuse ja julgusetuse koorma all edasi ägava rahva valgustamist ja vaimset taassündi kõige jõudsamini edendama»? Ja vastab ise: «Anname rahvale eepose ja ajaloo, ja kõik on võidetud!»

Ja Kreutzwald andiski «Kalevipoja» ja C. R. Jakobson konverteeris oma esimeses isamaakõnes Henriku Liivimaa kroonika rahvusliku ajaloomütoloogia nurgakiviks. Ja Jakob Hurda 1870. aastal esitatud üleskutse saada suureks «vaimu asjades ja haritud elu poolest», kuna me polevat suured «hingede arule ja vägevad poliitika väljal» – see kajab vastu Lennart Meri aegses Eesti Nokia otsingutes ja tänastes PISA testide tõlgendustes. Ikka see soov olla milleski suurem ja väljavalitute seas.

See ongi loomulik enesekinnitus, sest suurte lugude kõrval on müüdid ka sõnumid ja väärtussüsteemid ehk nagu Roland Barthes öelnud – nad on vaimsed imperatiivid.

Meie silme all rullub lahti reaalsus, mis on allutatud (suur)rahvuslikele müütidele. Moskva-Vene (Suur-Vene) võitleb Kiievi-Venega (Vana-Venega). On täiesti võimalik selles vastasseisus näha ukraina rahvuse kui riigirahvuse kujunemist. Aga nii, nagu baltisakslased ei näinud ette eesti rahvuse kujunemisloo lõpus omariiklust, ei taha seda Suur-Vene näha ka ukrainlaste puhul. Seda, mida meile päevast päeva seletatakse geopoliitilise tegelikkusena, varjutab kollektiivses alateadvuses mütoloogia. Ja riikide propaganda, mis tänapäeva meediaühiskonnas omandab plahvatusliku energia, trambib sellel täiega. Elada rahvuslike müütidega saab ainult niikaua, kuni neid üksteise vastu välja ei käida. Vastasel korral jõuame varem või hiljem müütilise kõigi sõjani kõigi vastu.