Siim Veskimees.

FOTO: Eesti Kirjandusmuuseum

Kirjanik Siim Veskimees kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et tegelikult algas kogu tänapäevane pangandus kullasseppade pettusest: nood avastasid, et kunagi ei tulda kogu panti pandud kulda küsima, ja hakkasid välja andma rohkem laene, kui neil kulda tagatiseks oli, kuid erinevalt minevikust saavad pankurid tänapäeval sundida ühiskondi nende valearvestusi kinni maksma.

Kriisi anatoomia

Tegelikult algas kogu tänapäevane pangandus kullasseppade pettusest. Nood avastasid, et kunagi ei tulda kogu panti pandud kulda küsima, ja hakkasid välja andma rohkem laene, kui neil kulda tagatiseks oli. Kes julges kaks, kes kümme korda. Ehk moodsamates terminites, kellel oli 50 protsenti ja kellel 10 protsenti «kohustuslikku reservi». Ei saa vastu vaielda panganduse rollile suurte projektide finantseerimisel – nii või teisiti tegi see võimalikuks lääne kultuuri ekspansiooni –, kuid sellise skeemi kasutamine kogu rahamaailma alusena tähendab paratamatult perioodilisi kollapseid.

Omal ajal poodi kullassepad pettuse ilmsikstulekul üles. See ei toonud raha tagasi, ent omas suurt kasvatuslikku ja teraapilist efekti. Teisiti öeldes, võimalik, et asi pole selles, et pangad laenavad välja rohkem, kui neil tagatisi on, st teevad õhust raha, vaid et kadunud on isiklik vastutus – pankurid on sellesama õhust tehtud rahaga riiki niipalju sisse imbunud, et saavad sundida ühiskonda nende valearvestused kinni maksma. Kogu see krematistika aga vähendab terve lääne kultuuri konkurentsivõimet.

Paar aastat majandust õppinud inimesena on mul lõbus lugeda-vaadata igasuguseid «Zeitgeist»-tüüpi selgitusi; külmavärinad toob aga ihule tõdemus, kui paljud neid tõsiselt võtavad. Või nagu Myrphy seadus ütleb, on kõigile keerukatele küsimustele olemas lihtsad, kergesti mõistetavad valed vastused. Ühes artiklis ei suuda keegi – ütleme, taiplikule, kuid eelteadmisteta lugejale – sisuliselt selgitada, kuidas eritrükikojas trükitud sedelitest saab raha ja miks me juba kuus aastat kriisis vaevleme. Eks neid selgitusi ole ka antud, mõned päris asjalikud ja mõned – ütleme – pigem vaimukad. Katsun põhitõdede vastu mitte eksides pakkuda välja ühe mõttekonstruktsiooni, mis loodetavasti mõne aspekti selgemaks teeb ja aitab meil kujundada edukat strateegiat.

Need, kel oli omal ajal «õnn» õppida poliitökonoomiat, mäletavad ehk, kuidas toodi välja kapitalistliku tootmise hädad ja põhjendati, miks see iga natukese aja tagant ületoomisest kokku jookseb. Omal karikatuursel viisil on see olemuslikult õige. Tänapäeva arenenud riikides toodab kõiki vajalikke toiduaineid umbes 2 protsenti elanikkonnast, asju umbes 3 protsenti. Lisame siia juurde ehituse ja transpordi ning pisut teisest vallast fakti, et igal läänemaailma inimesel on energeetilises mõttes 60–100 abilist (niipalju kordi rohkem kasutame muud energiat lisaks oma füüsilisele jõule), jõuame «kommunismi materiaal-tehnilise baasini» – see on saavutatud. Nüüd on küsimus selles, kuidas «võtta igaühelt tema võimete ja anda vajaduste järgi», ehk siis motiveerida seda vähem kui kümnendikku töötama ja jagama oma töö tulemusi teistega. On muidugi veel transport ja ehitus, pildi ajab segasemaks omas võtmes loomulikult vajalik teenusmajandus ja teinekord teevad midagi kasulikku ka riigiametnikud, kuid oluline on siinkohal mõista, et kuigi ühelt poolt ühiskond arusaadavalt vajab õpetajaid, arste, ajakirjanikke ja vangivalvureid, toodab teiselt poolt ikkagi vaid väike hulk kõik materiaalsed väärtused, ja läbi selle, et kõik maksavad kõiki makse (mis sest, et neid juba maksudest ülal peetakse), tekib selline tohutu ümberjagamispööris, mis peaks tagama üldise heaolu ja õnne, ja mis paljus meenutab katset pika autorongiga tagurpidi sõita.

Ehk siis riigil on käes kaks väga suurt hooba, rahaloomismehhanism ja maksusüsteem, millega valitsema sattunud tegelased proovivad majandust pidevas kasvus hoida. Võib-olla kõige ohtlikum siinjuures on levinud pettekujutelm, et nad teavad, mida nad teevad.

Pika autorongiga tagurpidi sõita... mõelgem veelkord selle analoogia üle – pisut karikatuurne, kuid omab siiski mõningaid mudeli tunnuseid, ehk aitab mõista kirjeldatava süsteemi toimimist. Igaüks teist on näinud inimesi, kes oska sõiduautogagi tagurdada. Mõned suudavad ka käruga tagurdada. Spetsid suudavad tagurdada sadulveoki ja kaheteljelise käruga... kuid mitte väga pikalt! Industriaalajastu tsivilisatsiooni mootor on tööstus. Põllumajandust kaitstakse kohmaka ja kalli toetuste-piirangute süsteemiga ületoomise eest ja riik kipub korraldama kõike kodanike sünnist surmani.

Ühiskonda üritatakse juhtida läbi raha. Ei, raha ei ole saatanast, sel on tohutult häid omadusi, kuid igal juhul pole see väärtus iseenesest, vaid teatud abstraktsioon, ja seega analoogiast lähtudes käru. Tööstust ei juhita isegi otse pankadest, st läbi laenude ja krediitide, vaid on olemas aktsiaturg, kus müüakse ootusi tulule. Aktsia hinnal pole ju tavaliselt nominaalväärtusega mingit seost, see kõigub vastavalt tululootusele, teinekord isegi täpsemalt lootusele aktsia kasulikumalt maha müüa – veel üks käru.

Majandus kasvab, maksutulu laekub rohkem ja seda saab siia-sinna jagada. Saab tekitada valitsusse uusi (mõttetuid) töökohti, ehitada midagi ja maksata vanu võlgu. Kõik see tekitab omakorda positiivset raharinglust. Pankadel on rohkem raha, mida – omakorda tugevalt õhku sisse pumbates – välja laenata, kõik näib hästi minevat ja nii seda mulli puhutakse. Vastutustundetult – aga kuidas teisiti, kui kord võimalus on antud? Viimati läks mull lõhki isegi mitte sellepärast, et «tühja» raha tehti liiga palju, vaid kauplema oli hakatud veelgi õhulisema instrumendiga, positiivse tulevikuootusega – veel üks käru.

Ja siis jooksis kogu killavoor kolinal kokku; ja siis algas tõmblemine.

Veelkord, iga analoogia on naljakas ja vildakas, ent niimoodi mõeldes saab selgeks, kuidas ühed soovitavad makse tõsta ja teised alandada, ühed soovitavad kokkuhoidu ja teised kulutamist, ühed soovitavad varude käikulaskmist ja teised ranget piiramist, ühed intressimäärade tõstmist ja teised langetamist, ühed palkade külmutamist ja teised tõstmist... Tegelikult on neil kõigil õigus umbes selles mõttes, et kui neid kaht hooba siia-sinna kruttida, lähevad teine või neljas telg natuke otsemaks, aga kolmas on juba teel risti ja esimene käru kraavis. Ehk siis tegemist on olemuslikult ebastabiilse süsteemiga, millest keegi üle ei käi, ja mille toimimist võib kaoseteooriast lähtudes olla ka põhimõtteliselt võimatu ennustada.

Täiendame analoogiat – kui süsteemi tuleb kogu aeg ressurssi juurde, näiteks odava kütuse või ka turgude laienemise näol, on «tee allamäge» ja autorong näib end ise sirgu hoidvat nagu rippuv kett. Kui tee aga on ülesmäge... Majanduslangus oleks siis katse teistpidi sõites asja sirgeks saada. Üldiselt oleme jõudnud selle mudeli piirini, juba kaugema analoogiana võib tõdeda, et kui mootor on tugev ja valitsus suudab mõned ühendused jäigalt kinni keevitada (nui neljaks valuuta stabiilsus tagada) ja mõnest kärust üle sõita (kõige jaburamad finantsinstitutsioonid pankrotti lasta), veab asi välja – kõik koliseb, rappub ja kiunub, kõigil on paha, aga veab välja.

Ühistuline mõtlemine ja kodanikupalk

Raha eest ei saa osta õnne – selline vana ütlemine, mis on üsna mõttetu, kuni sa seda ise sisuga ei täida. On palju asju, mida ei saa rahas mõõta; või täpsemalt saab, aga nii madalale me veel ei ole laskunud – näiteks täielikult rahal põhinevas ühiskonnas asendaks kriminaalkoodeksit mõrvade jmt hinnakiri (ja salamõrva puhul on lihtsalt ette nähtud täiendav trahv arve tasumisest kõrvalehiilimise eest).

Peaksime mõtlema pigem niipidi, et millegi ärategemiseks vajad sa kolme asja: materjale, tööd ja usaldust. Esimest kaht saab suhteliselt hästi rahas väljendada, kuigi inimtöö ja energia on mitmes mõttes ühildamatud ja paljud tänased hädad on saanud alguse sellest, et neid üritatakse nö samas rahas väljendada. Usaldus on inimestevahelised suhted ja seadusandlik ruum, laiemalt (täna enamasti riigi poolt garanteeritav) infrastruktuur.

Kodanikupalga mõte tuleneb tegelikult otseselt sellest «kommunismi materiaal-tehnilisest baasist» ja on kõige rohkem õigustatud niipidi, et kui niikuinii on vaja kõigile äraelamine tagada, pole vaja inimest mõnitada toetuste-abirahade mangumisega. Kõige raskem koht selle printsiibi juures on, et kodanikupalk peaks võimaldama elementaarset äraelamist, kuid olema nii väike, et inimestel ei kaoks täielikult ära motivatsioon teha lihtsaid ja ebameeldivaid töid, näiteks koristamine ja supermarketi kassaautomaadiks olemine; võimalik, et asi omandab teise värvingu, kui neid mainituid, haiglaõdesid, liinitöölisi ja auto-trammi-bussijuhte hakkavad asendama robotid.

Me ei saa EList välja. Meil on kasutusel euro, Saksa raha, mida me ei saa kontrollida. Ent me saame endiselt kontrollida oma seadusandlikku ruumi ja haakida mõned ühiskonnale olulised protsessid maailmamajanduse «kokkujooksnud käruhunnikust» lahti. Seda on muide teinud Island ja teatud määral Poola. Me saame soosida kõikvõimalikke ühistuid, eriti selliseid, mis territoriaalsel alusel tagavad võimalikult täieliku baasvajaduste rahuldamise neisse kuuluvatele inimestele. Me saame soosida selliste ühistute omavahelist suhtlemist bartertehingute ja näiteks tööl (töötundidel) või ressursil (energial) põhinevate lepingute alusel.

Nimetagem asju õigete nimedega – erirahadel puuduvad mõned rahale iseloomulikud omadused, näiteks ei saa nende abil investeerida ja ükski terve mõistusega inimene ei hoia neis oma sääste, lisaks tuleb mõista, et peamise eelise annavad need seeläbi, et neilt tehingutelt reeglina ei maksta makse. Eelpool antud soovitused tähendavad tegelikult euro kõrvale olemuslikult teistsuguse väärtussüsteemi tekitamist ja – elementaarne! – seeläbi riigi maksutulu vähenemist.

Mida see annab? Ühistute lepingud tuleb koostada nii, et sinna kuuluvad inimesed saaksid midagi kasulikku tehes ära elada ja, kõige tähtsam, meie suurimad väärtused – puhas suhteliselt hõredalt asustatud keskkond – oleks kaitstud valuutaturu kõikumiste ja võõraste kätte sattumise eest. Kordan veelkord, tänased seadused seda ei soosi. Isegi keelatud on näiteks energia müümine üksteisele, st seadused kaitsevad energiamonopole.

Lisaks nõuab see tõepoolest korduvalt jutuks võetud, kuid suuresti lahti seletamata loosungi reaalsuseks saamist – riigi uuesti ülesehitamist altpoolt. Sellised ühistud saavad edukalt toimida siis, kui nende liikmete vahel valitseb usaldus. Nad saavad ka omavahel kõige edukamalt suhelda siis, kui saavad üksteist usaldada. Nende koostööst saavad hoopis uues kvaliteedis sündida otsused, kuidas ja mismoodi tuleks jõud kokku panna, et teha midagi sellist, mida seni teeb riik oma äraspidisel viisil – korjab makse ja püüab seda raha mõistlikult kulutada. Selge ju, et paljud riigiametnikud ja algselt riigi niimoodi tööle pannud inimesed tahavad siiralt head, ent terves läänemaailmas tundub läbi saavat see aeg, mil riik oli isa ja ema ja lisaks vanavanemad ja lapsed kah. Riik, mis võtab su juba sündides oma hoole alla, otsustab kõik sinu eest ja lõpuks ka matab su. Riik aga on abstraktne ja inimesest kaugenenud – kui tihti ütleb ka inimesena mõtlev ametnik, et «ma ei saa midagi teha, seadus on selline»?

Tänane ametnike riik vastandub kogukondlikule mõtlemisele ja ühistulisele majandusele, lisaks on see muutunud ettevõtlusvaenulikuks, soovides kodanikke võimalikult põhjalikult kontrollida, neid võimalikult lühikese keti otsas hoida. Seadused, mis raskendavad ühistute loomist (neid on palju, see nimekiri siia ei mahukski), nõuavad FIE-lt «peamaksu» ja sisuliselt sunnivad töötuid üldse loobuma ettevõtlusega tegelemisest (ja nii võiks jätkata lehekülgede kaupa), soosivad madalapalgalist, võlavangis ametkonda, kes on sunnitud tööandjale lojaalne olema (sest neil pole valikuvõimalust).

Teisalt tuleb aru saada, et tugev riik saab kõige paremini tagada sõjalise kaitse ja on garantiiks igasuguste looduskatastroofide puhul. Riigil, eriti suurel, võimsa tööstuse ja sõjajõududega riigil on määratud eelised, kuid kõik katsed võtta inimeselt vastutus tema toimetuleku eest läbi elu on lõppenud vastava formatsiooni ajaloo uurimisobjektiks muutumisega. Jutt pole siin isegi äärmuslikest totalitaarsetest režiimidest, ka Skandinaavia-tüüpi heaoluriigid on tunginud sinna, kuhu neil asja olla ei tohiks, näiteks lõhkunud põlvkondade sidususe (lapsed saadetakse kooli ja vanad vanadekodusse). Meil tuleb leida elu- ja mõtteviis, kus tugev riik ei vastandu igas mõttes vabale kodanikule, see on vabade kodanike ühendus. (Veelkord – vana loosung, aga viiks selle lõpuks ellu!)

Ühes artiklis on võimatu visandada kogu tulevikumudelit, veel enam sinna jõudmise teed, kuid kui suund on selge, tuleb alustada mõistlikest hoomatavatest sammudest:

  1. FIE tänasel kujul on nonsenss! Me saaksime kindlasti juurde hulga inimesi, kes ainult abirahadest elamise asemel midagi kasulikku teeksid, kui neile vaid võimalus anda. FIE tuleks alla teatud käibepiiri vabastada igasugusest suhtlemisest maksuametiga (st jääb muidugi kassapõhine aruandlus; loomulikult on see pikem jutt, nüansse on veel, ent antud artiklisse see kõik ei mahu).
  2. Mikro- ja väikeettevõtluse stardiperioodidel peaksid olema maksusoodustused. Maksuamet võiks siin olla pigem konsultandi rollis, et ühelt poolt tagada ettevõtte sujuv käivitumine, teiselt poolt aga loomulikult optimaalne maksutulu riigile. Kui ettevõte maksab algusest peale töötajatele palka, siis arusaadavalt saab riik sealt maksutulu, selle asemel, et maksta töötuabiraha, ja ühiskond kui tervik võidab sellest (kuigi tänaste ametnike puhul tundub raskestikujuteldav, et nad oskaksid niipidi mõelda...)
  3. See osa ametkonnast, kes käib igasuguste jaburate euroseaduste alusel ettevõtteid kottimas (näiteks sobib see nn neljanda kraanikausi seadus), tuleks lihtsalt lahti lasta ja vabanev raha suunata ettevõtluse arendamise fondi. Niimoodi esitatuna tundub see natuke populistlik, kuid mõte peaks olema arusaadav – me vajame ettevõtteid ja vaba initsiatiivi, mitte nende kägistamist teinekord mitte kõige eesmärgipärasemate ja tihti ka vasturääkivate nõudmiste ja normidega! Ja väga ilmselgelt ei ole kellelgi (peale nende endi) vaja selliste inimolemist mõnitavate ja vaimset keskkonda reostavate normide kehtestamisele ja jälgimisele pühendunud seltskonda.
  4. Me peame ära kasutama soodsat suhtumist taastuvenergiasse, ehk lihtsalt öeldes olukorda, et sellele kõvasti peale makstakse. Taastuvenergiaga ei saa arendada tööstust, kuid see võib anda tunduvat kergendust igapäevaseks toimetulemiseks olukorras, kus energiamonopolid töötavad selgelt põhiseaduse preambuli vastu (või kuidas toetab meie püsimist läbi aegade, kui lihtsalt soojaspüsimine on valusalt kallis?). Korralikult teostatud, päikese-, tuule- ja kohapealse taastuvorgaanika põletamisenergiat kombineerivad koostootmisjaamad on mõistliku teostuse juures elujõulised. Ja veel olulisem – õpetavad inimesi koos tegutsema.
  5. Ühiskondlik rikkus ei suurene sellest, kui me üritame kõike ümber jagada, see ainult väheneb, sest igasugune jagamine töötab kadudega! Me peame hakkama kogu maksusüsteemi niimoodi ringi korraldama, et suureneks inimese enda vastutus. See puudutab nii kindlustusmeditsiini kui igasuguseid lastetoetusi – nende miinimummäär tuleks siduda protsendiga sotsiaal- ja tulumaksust ja inimesel peab olema õigus suurema sissetuleku puhul kogu vastav protsent endale saada. Jah, selline korraldus soosib edukaid!

Eesti (ja tegelikult terve läänemaailm) saab praegusest madalseisust välja ainult ühel viisil, ja see on  läbimurre mõtlemises. Lõpp on sootul ja lühikese mäluga karjal, kes paremat elu otsides ringi tormab! Ellu jäävad inimesed, kes on võimelised arendama kõikvõimalikke kõrgtehnoloogiaid, kainelt kaaluma riske ja kõige olulisem, võtma vastu otsuseid, mis ulatuvad kaugelt üle tema eluea piiride. Ütlete, et see on raske või võimatu, inimest ei muuda? Noh, head väljasuremist siis, paleontoloogiamuuseum on täis nende luid, kes arengut liigseks vaevaks pidasid. Edasi saab minna ikka ainult nendega, kes tahavad ja oskavad.