Margus Pedaste: digipöördest puudub õpetajate julgus

Margus Pedaste Foto: Margus Ansu / Postimees

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse innovatsioonikeskuse juhataja Ene Koitla kirjutas teisipäevases lehes digipöörde vajalikkusest ja sellest, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) juurutamisel õppetöös peab põhifookus olema metoodikal, mitte taristul. IKT-l põhineva metoodika mastaapne kasutus saavutatakse vaid tehnoloogia katsetamisel ja järjepideval kasutamisel. Olulisteks märksõnadeks on valmisolek ja koostöö.

Leian, et metoodika arendamisel, hindamisel ja levitamisel on põhiroll just ülikoolidel. Tallinna Ülikoolis on selleks loodud haridusinnovatsioonikeskus, Tartu Ülikool avab peatselt haridus­uuenduskeskuse. Eestis tegutseb aktiivselt ka innovatsioonikoolide võrgustik, koostöös sinna kuuluvate koolidega on uuendatud kõik õpetajakoolituse õppekavad, sh rakendatakse aktiivselt ka IKT-lahendusi. Digipööre, IKT kasutamise julgus ja oskus rakendada metoodikaid peab tulema juba ülikoolis õpetajaks õppides või praegustel õpetajatel täienduskoolituste kaudu.

Praegune või tulevane IKT õppetöös kasutaja peab oskama eesmärke seada, neisse, iseendasse ja tehnoloogiasse uskuda ja julgelt proovida, kuidas tehnoloogia – uued metoodilised ja tehnilised lahendused – aitab seatud eesmärke kiiremini, paremini ja ressursisäästlikumalt saavutada. Digiajastul sündinud lapsed on IKT vahenditega õppimiseks valmis. Nad lausa ootavad seda.

Vaid õpetajal tuleb ületada barjäär – nagu kirjutas ka Koitla, on küsimus suhtumises, prioriteetide seadmises ja oskustes muutustega kohaneda.

Eesmärkide seadmine õppeuuenduses on olnud aktuaalne juba sadu aastaid, ja ilmselt on seda ka 22. sajandil. Juba mõtetega 22. sajandis? Just, juba praegu on vaja mõelda hariduselu edendamisele järgmisel sajandil, sest praegu sündivate noorte oodatav eluiga küünib sinnamaale. Seega tuleb meil kõigil õppida seadma eesmärke, sageli astuda üle oma hirmuvarju ning omandada nende saavutamiseks vajalikke uusi oskusi, julgeda seda teha koostöös tehis­intellektidega, erinevas vormis arvutite ja nende nutikate programmidega.

Mantra «õppida-õppida-õppida» jääb aktuaalseks läbi aegade, kuid viimase sajandi jooksul on oluliselt muutunud see, kes ja kelle jaoks peab õppima. Nagu ütleb ka Eesti elukestva õppe strateegia – õppimine on vajalik kõigile, sõltumata eluetapist. Pealetulev digipööre ja kiirelt arenevad IKT vahendid vaid kinnitavad seda.

Ülikooli õppejõud ja teadlased on valmis muutusteks ja õppimiseks, nagu ka Tartu Ülikooli innovatsioonikoolide inimesed. Nüüd anname teatepulga praegustele õpetajatele. Pall on ka tulevaste õpetajate väravas – Eesti haridussüsteem vajab nooruslikke inimesi, kes huvituvad IKT-sõbralikuks õpetajaks õppimisest.

Seega lisaks digipädevuste arendamise strateegilisele planeerimisele on vaja saavutada ka oluline muutus õpetajaameti tähtsustamisel kogu ühiskonnas. Selleks saab iga inimene anda oma osa.