Anneli Kannus

FOTO: Margus Ansu

Meil on nüüd minister, kes vastutab tervise- ja töövaldkonna eest. Meil on ka pikka aega olnud haridus- ja teadusminister. Meil on nüüd isegi peaminister, kes teab tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna probleeme rohkem kui tema eelkäijad. Ja tore ongi. Mida meil aga pole? Meil pole riigikogus sisuliselt ei haridus- ega tervishoiukomisjoni. Mõlemad valdkonnad aga laiad, mõlema puhul on tegemist, paralleelselt koos kaitsevaldkonnaga, riigi eluspüsimiseks hädavajalike valdkondadega.

Töistes tegemistes nii tervishoiu- kui ka haridusvaldkonnaga kokku puutudes on mulle selgeks saanud, et «iga mees ajab oma asja». Koostööd püütakse teha, kuid liiga sageli kukub lahenduste leidmise või otsima hakkamise osa lihtsalt kahe osapoole vahele maha. Otsustuspädevust suunatakse mõlemalt poolt teisele osapoolele, kusjuures – selles oleme kõik päris osavaks muutunud.

Korraks puudutas lähinädalatel uudisteportaale info, et erialastipendiumide maksmise planeerimisel jäi välja tervishoiuvaldkond.

Haridusministeeriumi nõunik Karin Jaanson viitas OECD metoodikale ning targale seltskonnale, kes prioriteedi paika pani ehk «ei mingit vastuvaidlemist», kuigi kirja järgi olid ettepanekud väg­a ooda­tud.

Siiski, miks ei pea me terviseteenuste piiriülese rakendamise ning e-tervise teenuste arendamises oluliseks neid, kes seda teenust pakuvad ehk reaalseid tervishoiutöötajaid? Ei ole mina veel siiani sattunud lugema ühtki Euroopa raha kasutuse ettekirjutust, kus konkreetsetest õppekavadest oleks keelavalt või lubavalt juttu olnud. Kindlasti ei ütle ükski euroametnik, et andke majanduse kasvuvaldkonnas eri tasemetel õppijatele toetust.

Eestis on puudus tervishoiutöötajatest. Suur koormus on üks tervishoiutöötajate lahkumise põhjusi. Õeks õppima asuja võtab õppelaenu ning laenu tagasimakse on kõrgem kui töötasu. Urmas Kruuse räägib õiget juttu, öeldes, et laste saamist tuleb terves ühiskonnas väärtustada. Samalaadne jutt õpetaja töö väärtustamisest tuleb haridus- ja teadusministeeriumist. Tervishoiutöötajate puhul miskipärast arvatakse, et «à la lähevad ju niikuinii Soome ja neil on ju kõrgemad palgad kui Eesti keskmine». Tervishoiutöötajate väärtustamise küsimus on sama põletav kui laste kasvatamine ja õpetaja töö väärtustamine.

Ettepaneku otsustajatele: erialastipendiumide maksmisel määrata stipendiumid ka tervishoiuvaldkonna õppekavadele. Väljapakutud nimekirjas asendada mõne valdkonna kaks erinevat taset ühe taseme toetamisega. Ning ehk oleks aeg ka riigikogus luua haridus- ja tervishoiukomisjon?