Juhtkiri: lõbulaevnikud vastutavad klientide turvalisuse eest

Tallinki personalidirektori paar telekanalile öeldud lauset on tekitanud Rootsi ühiskonnas skandaali ja järjekordse arutelu alge vägistamisega seotud hoiakute üle. Personalidirektor ütles nii: «Iga naine peab enne mõtlema, palju ta joob. Ta teab, milleni see võib viia. Lisaks saame öelda, et mitte iga purjus inimest ei vägistata.» Laevafirma on neist lausetest väljaloetava suhtumise hukka mõistnud ja personalidirektor on vabandust palunud.

Peaks olema ühemõtteliselt selge, et nii vägistamine kui mistahes kuritegelik vägivald teise inimese, olgu mehe või naise suhtes pole kuidagi õigustatav sellega, et see inimene oli purjus. Süüdi on loomulikult vägistaja või muul viisil vägivallatseja, mitte ohver. Põhjus, miks need asjad tuleb selgesõnaliselt välja öelda, on ikka veel levinud hoiakutes, millega ohver pannakse justkui jagama kuriteo süüd. Ei ohvri joobeaste, tema riietus ega muud tunnused ei saa olla õigustuseks kuritegelikule ründele.

Selge hoiak süü küsimuses ei tee aga tühjaks ega mõttetuks turvalise käitumise soovitusi. Üks asi on see, kuidas ühiskond ja õigussüsteem käsitlevad kuritegu. Teine asi see, et ilmselgelt on mõistlik hoiduda iseenda riskantsetesse olukordadesse seadmisest. Me ei tea täpselt, mida laevafirma personalidirektor ütles enne ja pärast saatelõiku jõudnud paari lauset. Kui kontekst oli pigem turvasoovitus, pole ka päris õige kleepida ta jutule külge «süüdistab ohvrit, õigustab kurjategijat» silti.

Kolmas oluline tähelepanek on, et Tallink pole ainult transpordifirma, mis lihtsalt veab reisijaid. Ilmselgelt on tegu ettevõttega, mille äritegevuse oluline osa on nii meelelahutus kui kõrtsipidamine. Oleks loomulik, et ettevõte võtab selles valdkonnas tegutsedes klientide turvalisuse tagamist oma äri olulise osana ning teeb parimate praktikate järgi kõik, et mistahes vägivalda ennetavalt ära hoida ning juba juhtunule adekvaatselt reageerida. Loomulikult nõuab see kulusid, sest palgal peab olema piisav hulk kohaselt välja õpetatud turvatöötajaid. Ettevõte ei tohi kindlasti kogu vastutust klientide kaela laduda ja ennast mistahes vägivallajuhtumitest täielikult distantseerida. Laevafirma ju teenib alkoholi müügiga raha, nemad on oma ärilistel eesmärkidel loonud keskkonna pidutsemiseks ja peavad ka suutma kaasnevate ebameeldivustega tegeleda nii, et nende kliendid oleksid kaitstud – muuhulgas ka üksteise eest.

On kahju, et üks Eesti majanduse lipulaevadest on praeguse skandaaliga sattunud sellisesse halba valgusse. Kuidas personalidirektori paar lauset tegelikult mõeldud olid, on omaette küsimus. Paraku ei kõnele need (isegi erinevaid võimalikke kontekstivariante arvestades) ei sotsiaalsest ega kultuurilisest tundlikkusest ega professionaalsusest avalike suhete korraldamisel.