Ajad muutuvad ning inimesed ja tavad koos nendega. See tähendab muuhulgas seda, et detailplaneeringute tegemine ja kinnisvaraarendus ei käi enam nii nagu mullu ja muiste.
Uwe Gnadenteich: miks nad meilt küsivad?
10. aprill 2014, 13:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni arendaja aga on praegugi samal seisukohal, nagu ta on juba aastaid olnud. «Maad ja majad on meie omad ja meie otsustame, mida me nendega teeme!» Aga võta näpust, vahepeal on kodanikest moodustunud kodanikuühendused, iga koduperenaine on õppinud seaduses näpuga järge ajama ja sealt oma koduümbrust puudutavaid olulisi sätteid välja noppima.
Ja nagu näitavad sündmused Nõmmel, ei pruugi äriplaanid stiilis «teeme sinna parki paar maja» enam nii lihtsalt läbi minna kui varem. Sest kodanikuühendustesse koondunud inimesed teavad täpselt, mida tähendab maa sihtotstarve, ja nad on ägedalt vastu sellele, kui keegi tahab sotsiaalmaad äri- ja elamumaaks muuta, nagu taheti teha Sanatooriumi pargis.
Kodanikuühendustesse koondunud inimesed ei ole nõus ka sellega, et ärimaa tahetakse muuta elamumaaks, nagu plaanitakse teha endise Kivimäe sauna kinnistuga. Nõmme halduskogu juba kritiseeris seda plaani, küllap kuuleme varsti ka Nõmme elanike arvamust.
Sanatooriumi pargi detailplaneeringu hääletasid Nõmme elanikud rahvaküsitlusel maha ja eile võttis linnavalitsus hääletustulemused teadmiseks, mis äraseletatult tähendab seda, et niisugusel kujul, nagu seda ette on valmistatud, jääb Sanatooriumi pargi planeering algatamata.
AS Infortar kavandas looduskaitse all olevasse metsatukka 64 korterit, paar paariselamut ja eramut ning 120-kohalise lasteaia. Kui planeeringu tutvustuseks korraldatud avalikul koosolekul oleks üldse asja sisulise arutamiseni jõutud, oleksid nood 120 lasteaiakohta kohalike elanike empaatiavõime kindlasti ammendanud. Sest see lasteaed tähendaks vähemalt sadat autot igal õhtul ja hommikul, pluss veel rohkem kui 64 uue eluruumi asukate autod, mis selle kandi vaiksetele kõrvaltänavatele liiga suure koormuse paneks.
Seekord tõmbas rahvahääletus planeeringu algatamisele kriipsu peale. Aga õhku jääb küsimus: miks need, kes on rahva poolt valitud linna asju otsustama, ei taha seda ise teha, vaid poevad rahva arvamuse taha?
Ühelt poolt on see mõistetav, sest detailplaneeringut algatades peaksid linnaametnikud seda menetlema, sealjuures elanike kui potentsiaalsete valijatega vastuollu minema ja võib-olla isegi kohut käima, nagu juhtus hipodroomi ala või Pirita olümpiapurjespordikeskuse detailplaneeringuga, mille kohtuasi peatselt ringkonnakohtus edasi läheb.
Teiselt poolt on see võib-olla hoopis signaal potentsiaalsetele kinnisvaraarendajatele: makske parteikassasse kalõmm ära, muidu paneme teie detailplaneeringu rahvahääletusele! Või usume juttu, et meie arvamus on linnavalitsejatele oluline?