Andrus Karnau: kuhu kaob raha

Andrus Karnau. Foto: .

Otsides suurt äri, tuleb vaadata, kust tuleb tooraine. Üks tanklakett reklaamib end lausega, et ostad bensiini meilt, raha jääb Eestisse. Kas ikka jääb? Raha läheb ikka sinna, kust tuleb nafta.

Et aru saada, miks on koalitsioonileppe punkt, mis ütleb, et võtame prügist soojuse ja elektri koostootmiselt toetuse, skandaalne, tuleks vaadata, kuhu läheb raha. Iru prügielektrijaam on üks kahest uuest suurest katlamajast, mis kütavad Tallinna. Raha läheb nende ettevõtjate taskusse, kes soojust müüvad ja jaotavad. Tallinna kütuseturgu kontrollib Utilitase grupp, mis kuulub ühele ettevõtjale. Kristjan Rahu käes on torud ja katlamajad. Eesti Energia Iru prügijaam on ainus konkurent, kes üritab pealinna soojaärist tükki haugata.

Kus siin skandaal on? Koalitsioonilepe ei muuda kuidagi senist Eesti energeetikapoliitikat, küll aga asuvad poliitikud reguleerima paari ettevõtja konkurentsiheitlust. Avalikult, varjamata.

Eesti energeetikapoliitika on juba mõnda aega ajanud väga kindlat joont. Valitsus on soosinud linnadesse elektri ja soojuse koostootmisjaamade ehitamist, mis põletavad hakkpuitu, aga ka prügi. Tallinna, aga ka Pärnu või Tartu küttemajandus vastab kõikidele nendele tingimustele. Linnade külje alla on kerkinud moodsad jaamad, mis annavad kohalikust toormest soojust ja valgust. Hakkpuit on gaasist odavam, tarbijad on seda oma rahakotis tundnud. Niisamuti nagu nad on tundnud, et prügivedu võib minna odavamaks.

Tallinnas on seda tehtud kahel viisil. Savisaar lõhkus Ragn Sellsi ja Keskkonnateenuste monopoli uut moodi hangetega. Liive võtab uue prügijaama väravas seda vastu odavamalt kui nimetatud prügifirmad.

Kui Rain Rosimannus riigikogus oli, surus Reformierakond seadusse punkti, mis kindlustab linnadesse ehitatud uutele hakkpuidujaamadele 12-aastase monopoli. Ainult Rahul ja tema partneritel on võimalus ehitada Tallinna uusi katlamaju. Erand selles reeglis on töötav Iru. Prügi – haisvat ollust – kõigile ei jätku. Ragn Sells on üles ehitanud prügisorteerimise tehase, nn prügikütuse tootmise. Kui äri kängub, siis tuleb otsida abi. Ettevõte on kaevanud Euroopa Komisjonile, et Iru jaamale makstavad toetused on ebaseaduslikud. Tulemust pole, aga nüüd siis on see punkt koalitsioonileppes.

Iru prügipõletusjaam töötaks kasumlikult ka siis, kui tarbijailt ei korjataks tõhusa koostootmise toetust ega makstaks seda Eesti Energiale. Nii nagu töötaks kasumlikult ka Väo soojuselektrijaam ja Fortumi-sarnased jaamad Pärnus ja Tartus.

Miks on nii, et Väo ja Fortumi soojusjaamade toetusi kärpinud eelnõu pani uus koalitsiooni ühe esimese asjana kalevi alla? Enne kui võimuliidu lepegi oli allkirjad saanud. Või miks on nii, et nimetatud suurtes linnades on soojuse tootmisega koos elektri tootmine toetuskõlblik, aga Narvas mitte? Insenertehniliselt on Narva suures katlas puidupõletamise tõhusus suurem kui väikestes Tallinna või Tartu jaamades.

Eesti energiapoliitikat tugevalt viimased seitse aastat mõjutanud toetuse maksmise punkt seaduses on olnud sedavõrd must plekk Eesti riigikogu töös, et isegi endine peaminister Andrus Ansip on seda nimetanud kahetsusväärseks. Kõik erakonnad olid seitse aastat tagasi enne valimisi ühe muudatusega nõus, kõik erakonnad said helde annetuse ettevõtjalt, kes juhtumisi Väo elektrijaama toona arendas.

Kui maksame Soome börsifirmale Fortum, Eesti erakapitalile, siis miks me ei võiks samast loogikast lähtudes maksta Eesti riigikapitalile? Põhimõtted on samad. Huvidki on samad. Omanikud on erinevad.

Autor on Lääne Elu peatoimetaja.