Jelena Poverina ja Raivo Vare: kas me ikka veel ei õpi oma vigadest?

Jelena Poverina Foto: ERR

Pärast 2007. aasta aprillisündmusi tekkis ühiskonnas korraks äratundmine, et siin, meie maal ja meie kõrval, on lisaks vana korda või Venemaad mõneti mõistetavalt tagaigatsevale venekeelsele vanemale põlvkonnale kasvanud uus, paiguti ebalojaalselt või siis ükskõikselt meelestatud venekeelsete noorte oma. Ärgem rääkigem siinjuures pika toime ja väga suure tähtsusega erikeelse hariduse temaatikast, mis on omaette jutt. Kuid meedia rolli pole põhjust kuidagi alahinnata, nagu näitasid ka Ukraina sündmused.

Tookord tundus, et hakkasime lõpuks mõistma, et oleme midagi maha maganud ja jätnud meie venekeelsed kaasmaalased, nii noored kui vanad, suuresti välja meie ühisest inforuumist ühe teise, vaimu lojaalsust mõjutava ja väärtushinnanguid suunava ainuvalitseva inforuumi meelevalda. Kuid see äratundmine sumbus kiiresti tavapärasesse hädaldamisse, et «raha ei jätku» ja «nagunii ei suuda me midagi teha». Aplombikalt alustatud ETV 2 programmi fookus muutus kiiresti muuks ning venekeelsete sisuliste ja sisukate saadete saatuseks oli suhteliselt kiire lõpp. Me jätkasime vanal, «paralleelmaailmade» kursil, kus eesti- ja venekeelse kogukonna inforuum erineb, ja tundub, et praegu veelgi dramaatilisemalt kui enne. Silmas pidades naabruses toimuvat, on see väga vale ja lühinägelik positsioon.

Ühes vähestest järelejäänud saadetest, ETV 2 venekeelse «Aktuaalse kaamera» saates Venemaa TV-kanalite ärakeelamise ettepanekutest ajendatud diskussioonis jõudsid allakirjutanud arusaamisele, et selle asemel et püüda kasutada mittetoimivaid ja ajutisi lahendusi, oleks targem midagi ette võtta Eesti venekeelse meediaga, eelkõige TV kui peamise meediumiga. Praktiliselt ja jätkusuutlikult.

Tunnistagem, et ega me ei suuda ja ei peagi püüdma võistelda Venemaa meedia vahendatud võimsa kultuuri- ja meelelahutustööstuse toimega. Kuid me ei kahtle samas, et mitmekülgsema informatsiooni ja analüüsi pakkumine oleks igati otstarbekas ja jõukohane. Just Eesti oma venekeelse diskussioonikoha puudumine, kus erinevate poliitiliste jõudude esindajad ja ühiskonna arvamusliidrid võiksid kohtuda, on ilmselt üheks meediaga ja võimuparteidega rahulolematuse põhjuseks. Venekeelsetel inimestel kipub kujunema mulje, et mitte-eestlaste arvamust ignoreeritakse ja vaikitakse maha. See on viinud olukorrani, et venekeelne analüüs on telekanalites esindatud praktiliselt ainult PBKs, kus poliitilise spektri mõttes kipub domineerima vaid üks vaatenurk.

Kõike ülejäänut tajutakse negatiivses valguses, kuna isegi eestikeelsetes saadetes ei arutata üldse probleeme, mis teevad muret mitte-eestlastele, ega esitleta poliitikuid ja ühiskonnategelasi, kes on valmis neid probleeme sisuliselt ja veenvalt käsitlema. Vaid Raadio 4 hoiab lisaks paarile piirkondlikule ajalehele veel rinnet. Kuid paratamatult on selle suurepärase raadioprogrammi mõju piiratum, kui oleks televisioonil. Televisiooniplatvormi loomine sõltumatuks diskussiooniks võimaldab esitada alternatiivset vaatenurka, määratleda peamiste poliitiliste jõudude positsioone, arutleda aktuaalsete probleemide üle ja näidata üles nähtavat huvi nende küsimuste lahendamise vastu. See kaasab kindlasti suuremat mõtlevat osa venekeelsetest eestimaalastest, kel muidu oma väljundit polegi.

Muidugi, viimastel päevadel on tekkinud idee kolme Balti riigi ühisest TV-kanalist. See on veel toorevõitu idee ning nõuab üksjagu vahendeid, ja arvestades meie senist kesisevõitu koostöökogemust mitmetes olulistes projektides, ei pruugi tulemust andagi. Samas võib olemasolevat ressurssi kasutades alustada Eestis tegevusega kohe ja selle siis hiljem edukalt ühisprojekti integreerida.

Arvestades meie võimalusi, peame realistlikuks, et alustuseks oleks hea pikaajaliselt jätkusuutliku ja sisuka vestlussaate formaat. Projektil peab olema oma eelarve, seda peavad ellu viima kohalikud ajakirjanikud ja toimetajad, et saavutada potentsiaalsete vaatajate usaldus. Teostamisega võiks tegelda mittetulundusorganisatsioon või fond, mis tellib TV-teenust ERRil­t või erafirmadelt. Vene teletähti oleks mõeldav kaasata eelkõige külalisesinejatena, sest meie tegelikud finantsilised võimed ei saa paraku kunagi olema vastavad nende nõutud hüvitise tasemele.  

Uut diskussiooniplatvormi tuleb sihikindlalt tutvustada populaarsel telekanalil. Eelistatuimad variandid on järgmised: ostetakse eetriaega PBKst või tehakse analoogne leping mõne teise venekeelse auditooriumi hulgas populaarse telekanaliga. Projekti võib alustada või korrata ETV 2s eestikeelsete subtiitritega.

Projekt peab olema pikaajaline – iga nädal 1–2 saadet, mis on mõeldud vähemalt 2–3 aastaks.  

Sellised projektid võiksid äratada inimestes huvi meie maal toimuva vastu ja saada reaalset ja motiveerivat tagasisidet. Ja mis peamine, see kutsub kaasa mõtlema, olema osalised riigis toimuvas, kasvatab venekeelse kogukonna uusi arvamusliidreid ja ühiskondlikke aktiviste ning loodetavasti aitab ka Eesti kogukonnal mõista paremini oma venekeelseid kaasmaalasi.

Kas see siis polegi väärt meie pingutust?