Ene Koitla: pöördepunkt hariduses

Ene Koitla. Foto: Erakogu

Õnnestunud digipööre toob kooli tõelise õpiõhina, kuid selleni jõud­miseks on vaja uut metoodilist lähenemist, kirjutab Hariduse Info­tehnoloogia Siht­asutuse inno­vatsiooni­keskuse juhataja Ene Koitla.

Valitsus kinnitas aasta alguses Eesti elukestva õppe strateegia 2020, mis keskendub viiele tähtsale teemale hariduses: muutunud õpikäsitlus, pädevad ja motiveeritud õpetajad ning koolijuhid, elukestva õppe võimaluste ja töömaailma vajaduste vastavus, digipööre elukestvas õppes, võrdsed võimalused elukestvaks õppeks ja õppes osaluse kasv.

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus (HITSA) on tegutsenud pea aasta, keskendudes just digipöörde ellukutsumisele elukestvas õppes. Võib julgelt väita, et igasuguste muutuste aluseks ühiskonnas on eelkõige info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) tark kasutamine. Samas peame kurbusega tõdema, et IKT küsimused kipuvad hariduses olema tihti n-ö teise ringi küsimused, mis lükatakse tagaplaanile. Digipööre hariduses aga tähendab eelkõige strateegilist lähenemist IKT juurutamisele haridusasutustes, mitte üksikute eraldiseisvate projektide ellukutsumist.

E-riigina oleme Euroopas küll hea näide, aga hariduses me veel mastaabiefektist rääkida ei saa. Vaja on just süsteemset arengut ja täpset eesmärgipüstitust. HITS­A ongi võtnud põhisihiks eesmärgipärase ja jätkusuutliku tegevusplaani koostamise. Oleme hariduse pöördepunktis, kus tuleb teha õigeid otsuseid ja osata ennustada tulevikku kiiresti muutuvas tehnoloogilise maailma kontekstis.

IKT juurutamisel õppetöös peab põhifookus olema metoodikal, mitte taristul. Taristu soetamine eelneva analüüsita võib tekitada olukorra, kus heade tehnoloogiliste vahendite olemasolu ei taga ikkagi kvalitatiivset hüpet õpetamises. Pigem võib see tekitada pingeid õpetajate hulgas, kes ei taju nende n-ö põnevate seadmete vajadust.

Tehnoloogiliste seadmete soetamine ei muuda õppimist põnevamaks, mitmekesisemaks ja õppija vajadusi arvestavamaks, kui sealjuures ei suudeta kaasata õpetajaid. Tänu nutitelefonide võidukäigule on enamikul õppijatest koolis kaasas personaalne seade, mis väga edukalt täidab tavamõistes arvuti funktsioone. Miks mitte esimese sammuna ära kasutada seda olemasolevat ressurssi, et digiajastule vastavaid metoodikaid rohkem õppetöös katsetada, enne kui massilise ja eelkõige kuluka taristu soetamise ette võtame?

Niisiis tuleb keskenduda metoodikatele ehk mida ja kuidas me õpetame. Eestis kehtiv riiklik õppekava loob võimalused muuta õpe põnevaks ja õppijate individuaalseid vajadusi arvestavaks, kuid sageli ei kasutata seda võimalust ära. Näiteks on gümnaasiumis olemas innovatsiooni ja tehnoloogia õppekava, mille raames õppija ei pea tingimata esitama ainult uurimistööd, millele seni kõige enam on keskendutud. Õppijad võiksid selle asemel luua mõne projekti või põneva ideekavandi.

Kui vaadata tunde, kus õpetajad rakendavad õppetöös tehnoloogiat, siis seal on lapsed põnevil ja uurivad õhinal kõike uut ja huvitavat, unustades ära, et näiteks bioloogia on neile seni olnud igav ja keeruline. Iga õppija mõistab, mida temalt oodatakse, ja keerulised ülesanded muutuvad mänguliseks.

Õpetajad, kes rakendavad koolis uusi metoodikaid, ütlevad, et see on alguses raske, aga põnevus ja säravad silmad on kõige parem tasu, et ikka ja jälle proovida ja tuua tundi uus käsitlus. Õppimine peaks olema õhinapõhine: et kõik õppijad käiksid huvi ja põnevusega koolis ning lausa ootaksid kooliminekut.

Uute metoodikate rakendamine eeldab väga head õpetajate kvalifikatsiooni ja täienduskoolitust. Seoses sellega, et õpetajalt nõutakse juba niigi palju, kipub IKT rakendamine ikka olema see viimane küsimus, mille juurde kas siis jõutakse osaliselt või üldse mitte. Tegelik küsimus on seotud suhtumise, prioriteetide seadmise ja oskusega muutustega kohaneda.

Kui me tahame digipööret elukestvas õppes, tähendab see positiivset suhtumist muutustesse kui tavapärasesse osasse ühiskonna arengust. Digiajastul õpetamine tähendab ka meeskonnatööd. Traditsiooniline õpetamise mudel – üks klass, üks õpetaja ja üks aine – enam ei tööta. Vaja on teha koostööd õppijate ja õpetajate seas ning ka ainetevaheliselt. Näiteks matemaatikat saame edukalt õppida ka ajalootunnis ning emakeelt geograafiatunnis. Õppeainete lõimimine aitab õppijatel paremini mõista ainete omavahelisi seoseid. Eri ainete õpetajad võiksid aineid omavahel rohkem siduda ja neid koos õpetada.

Aina enam ja enam toimuvad ühistunnid, kus on kaks–kolm õpetajat, kaks-kolm ainet, mis on omavahel lõimitud, ja kaks-kolm klassitäit õppijaid, kes kõik on ühes ruumis koos. Selle kõige tarvis vajavad õpetajad tuge haridustehnoloogilt, kes aitab valida metoodikale kõige parema tehnoloogilise lahenduse – seega, alle­s nüüd, kui metoodika on paigas, tuleb mängu tehnoloogiline vidin.

Metoodika ja taristu kõrval on olulised veel digitaalsed õppematerjalid. Eesti õpetajatel on olemas paarikümneaastane avatud digitaalsete õppematerjalide loomise kogemus. See on rohujuuretasandilt levinud initsiatiiv, kus edumeelsemad õpetajad on ise loonud digitaalseid õppematerjale. Kahjuks tuleb tõdeda, et seda suudab teha ikkagi vaid 5–10 protsenti õpetajatest.

Ei saa loota, et kõik õpetajad on ise digitaalsete õppematerjalide autorid. Seega on tegemist valdkonnaga, mis vajab väga selgeid riiklikke prioriteete ja strateegiat. Vähemalt kahe aasta jooksul tuleb jõuda lahenduseni, kus on olemas riiklikele õppekavadele vastav digitaalsete õppematerjalide baas.

Haridusasutuste avatus uutele innovaatilistele suundadele sõltub nende juhtide suhtumisest innovatsiooni ja digiajastusse. Kas see on juhtidele prioriteet, kas nad väärtustavad sellega tegelemist, kas nad innustavad õpetajaid rakendama õppeprotsessis uusi metoodikaid? Kõik oleneb juhtide enda arengust, avatusest ja soovist innovatsiooni ellu kutsuda. Samuti sellest, kas nad teadvustavad tehnoloogilisi arenguid kui olulisi võimalusi luua koolist keskkond, kust õppijad ja õpetajad ei soovi õhtuti lahkuda.

Digipööre – see pole paljalt sõnakõlks, vaid praegune hetkeseis, eesmärk ja tulevik kõik ühes tähenduses. Selle kannapöörde tegemiseks on vaja jõudu just järgmiste ressursside näol: uudsed metoodikad, digitaalsed õppematerjalid, vajadustele vastav taristu ning professionaalsed õpetajaid ja haridusasutuste juhid. Digiajastu pole moeröögatus, vaid eeldus hariduse kvalitatiivseks hüppeks ning Eesti e-riigi eduloo jätkumiseks.

9.–11. aprillil korraldab Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse innovatsioonikeskus rahvusvahelise konverentsi «Pöördepunkt hariduses». Loe http://www.e-ope.ee/konverents/