Olev Remsu

FOTO: Ergo Kuld

Miks äratab propaganda meis kõige hämaramaid tunge ja viib valdkonda, kus terve mõistusega pole mitte midagi pistmist, küsib kolumnist Olev Remsu.

Jah, eksisin, kui oma 16. märtsi loos ennustasin, et Venemaa liidab Krimmi enda külge üksnes maximum de facto, kuid (Moskva poolt vaadatuna) de iure seda ei tee ning jätab endale ähvardamis- ja kauplemisruumi nii lääne kui Ukrainaga jõu katsumiseks. Uskusin Vladimir Putini 4. märtsi avaldust, kus Venemaa president selge sõnaga väidab, et ühendamist ei tule. Olin infosõja ohver.

21. märtsil allkirjastas Putin riigiduuma spetsiaalselt pidulikul istungil Krimmi-anšlussi ning Venemaa tänavad täitusid juubeldavatest rahvahulkadest, vähemalt telekaamerate jaoks. Mõtlesin siis automaatselt, et seda rahvast on võimatu, absoluutselt võimatu ümber veenda.

Ent siis meenus, kuidas me omal ajal ülikooli kohvikus rääkisime, mis tore oleks, kui Lembitul oleks olnud kaks tanki. Ah, kui elevile me läksime! Me ei tahtnud vallutada ainult ordu- ja piiskopikeskust Riiat, me unistasime ka Rooma äravõtmisest. Ja millise joobumusega me seejärel kuulutasime – Eesti piir käib vastu Hiina müüri, Venemaa peab vahelt kaduma!

Mida me siis tegime? Tajusime meile tehtud ajaloolist ülekohut ning kütsime põlevi silmi üles üksteise illusioone. Muidugi adusime, et tegemist on huumori ja pettekujutelmadega, kuid see ei kahandanud vaimustust.

Territooriumiküsimuste puhul on tegemist tumeda verekohinaga, müüdistikuga, kus mõistus mängib kasinat rolli. Või kustub sootuks.

Iha territooriumilaienduse järele on omane kõigile loomaliikidele alates putukatest kuni homo sapiens sapiens’ini. Võime ju ennast kiites väita, et inimese puhul on see atavistlik, kuid mis sellest? Propaganda on suuteline äratama meis kõige hämaramad tungid. Inimene laseb endasse rõõmuga valada kõige selgemat desinformatsiooni, mida mitte ükski mõistuslik argument ümber ei lükka.

Võtame sellise magusa sõnakese nagu fašist. Kes on vähegi koolis käinud, teab, et fašistlikku riiki juhib diktaator, ainupartei juht. Et fašistlik riik on agressiivne, et fašistid peavad oma rahvust äravalituks, ihkavad naabrite territooriumi ning alustavad sõdasid.

Euroopas on ainult üks riik, mis järjest rohkem ja rohkem sarnaneb sellise määratlusega. Ja see pole Ukraina, polnud ka siis, kui seal valitses Viktor Janukovõtš. Ometi ei takista mitte miski inimestel, kes juubeldavad Krimmi-võtmise puhul, ukrainlasi fašistideks tembeldamast. Ka sel põhjusel, et oleks iseenda ja teistegi jaoks varjatud oma riigi käitumine fašistlikult, et õigustada vallutamist, mida eufemistlikult nimetatakse koju tagasi jõudmiseks. Suuresti alateadlikult, kuid propagandameistritele kindlasti sihilikult – säh, võtke kont, mida pureda ja siis saba liputada.

Ja kaine mõistus kutsub esile vaid süüdistuse, et mittenõustujate puhul on tegemist rahvusreeturitega, viienda kolonniga.

Neid sõnu kasutas Putin tollesama 21. märtsi kõnes, seegi süüdistus pärineb tumedatest instinktidest. Enne teda pruukis terminit rahvusreetur (национальный предатель / nationale verräter) esifašist, kapral Adol­f Hitler, termin viies kolonn aga pärineb samuti üsna tubli fašisti, generalissimus Francisco Franco ajast.

Pea peale pööratud maailm, eks ole? Aga just nii infosõda toimibki, välistab igasuguse intellekti.

Enne fašisti olid käibel teised sõnad – koletis, inimsööja, jätis jne. 1812. aasta sõja ajal ristis toonane propagandatalitus, õigeusu kirik Napoleoni Antikristuse eelkäijaks, mis lähenes Antikristusele. Ja see tiitel töötas mis hullu, süütas partisanisõja, mis Grande Armée selle taganemisel Moskvast hukutas. Nüüdne Vene ühiskond on sekulariseerunud, on vaja teisi lööksõnu.

Infosõja ohver ollakse meeleldi, inimesed just ootavadki magusat valet, tahavad, et nendega manipuleeritakse. Väljamõeldised on kollektiivseks enesekinnituseks omadele ja pole üldse tähtis, mida mõtlevad need, kes omade ja väljavalitute hulka ei kuulu.

Üks ei võta mitte mingil juhul omaks väidet, et Krimmi venelasi ähvardas oht Ukraina fašistide poolt, sel lihtsal põhjusel, et Ukrainas fašiste polegi ning mitte ükski Krimmi venelane ei kannatanud kuulsusrikkail ja ülevail Maidani-päevil. Teine ütleb, et peaaegu kõik ukrainlased on fašistid ning kõik Krimmi venelased olid ohus.

Nii ühed kui teised paiskavad avalikkuse ette tohutul hulgal pisemaid ja suuremaid kinnitusi, mida siis eri pooled sotsiaalmeedias hoolsasti paljundavad nii iseenda kui usukaaslaste usu kinnitamiseks.

Infosõdu peeti juba Vana-Egiptuses, ajaloo jooksul on selles kasutatud nii igapäevaseid väljakujunenud arusaamasid-eelarvamusi kui ka üsna peeni, oma loomingulisuse poolest lausa kütkestavaid kavalusi.

Klassikaliseks ja vahest ilusaimaks näiteks viimaste puhul on see, kuidas brittidel läks korda sakslased Teise maailmasõja päevil ära petta, misjärel liitlased sooritasid õnnestunult ning tingimusi arvestades suhteliselt väikeste kaotustega dessandi Normandiasse

6. juunil 1944. Vale, kui selle kasutamise abil jääb ellu rohkem inimesi, olevat moraalne, ja kes oleks nii küüniline, et vaidleks sellele väitele vastu? Igavene rahu koos tõega on ainult täitumatu unistus, mis ei käi atavistliku territooriumiihaga sugugi kokku.

Ütlesin eespool ohver. See on mõneti ebatäpne, kuna ühelt poolt vaadatuna on ohvrid ühed, teiselt poolt vaadatuna teised inimesed. Ühelt poolt vaadatuna on tõde üks versioon, teiselt poolt vaadatuna on sama jutt ilmne ja pahatahtlik vale. Nende kahe vahele jääb neutraalne ala, kus asuvate hingede püüdmiseks nuputatakse kavalamaid väljamõeldisi kui fašist ja oht Krimmi venelastele.

Manipuleeritakse ajalooga, tavaliselt meenutatakse, kellele kõnealune territoorium kunagi kuulus. Nn ajaloolise õigluse taastamise tee tähendaks totaalset sõda kogu maailmas. Eriti piiriäärsed alad on kümneid ja kümneid kordi käinud käest kätte ning ettekäände naabri ründamiseks leiaksid kõik. Nõnda ongi sõjajärgses Euroopas lepitud status quo’ga, mida põhimõtteliselt küsitavaks ei peeta. Ja Putini Venemaa Krimmi-ofensiiv oligi selle printsiibi lausa väljakutsuv rikkumine.

Venemaal riiklikuks poliitikaks kuulutatud väljapool kodumaad elavate venelaste nn huvide kaitsmine klapib hästi kokku järjest enam kultiveeritava šovinismiga. Vastust küsimusele, mis saab edasi, teab oletatavasti ainult Putin. Diktaator sellega oma võimu lähimate kaastööliste üle hoiabki, et ei tee oma otsuseid enne nende täideviimise alustamist teatavaks.

Krimmi-ofensiiv tõstis Putini populaarsusreitingu Venemaal enneolematusesse kõrgusesse, üle 80 protsendi venemaalasi kiidab presidendi poliitika heaks. Kes see tahaks, et tema populaarsus langeks? Ausal teel on selle kõrgel hoidmiseks ainult üks võimalus – sõdida edasi.

Iseenesest tekivad ohumõtted. Meil on Ida-Virumaa, meil on Lasnamäe. Lisaks neile kohisevad kuskil sügaval vere all peidus Eesti piir ja Hiina müür. Muidugi üksnes kui uljad, humoorikad sümbolid, poeesiakujundid. Ent kahtlemata õhutab rahvuslust meil Venemaal pead tõstnud putinism-šovinism veelgi. Seda enam, et seda peetakse vene rahva taassünniks pärast lääne pilli järgi tantsinud Gorbatšovi ja Jeltsini reeturlikku aega. Mõju ja vastumõju seadus kehtib.

Taas kuuleme ja loeme üleskutseid mitte ratifitseerida hiljutist piirilepet Venemaaga. Üleskutse esitajad tunnevad end kangelastena, kes on väljas õige asja eest. Niisuguses hoiakus on peidus putinism, seesama atavistlik nähtus.

Küsime siinjuures, kellele see lepe eksisteerib? Kas idanaabri tarvis? Ei, temale oleks seda vähem vaja kui meile. Meie teeksime seda iseendale ja oma liitlastele. Ja siin ongi koht küsida nõu liitlastelt, talitada nõnda, nagu nemad soovitavad.

Aga mis siis, kui USA kaldub taas isolatsionismi, nagu see oli kahe maailmasõja vahel? Mis siis, kui maksumaksja mõnes Euroopa suurriigis soovib teha lõpu raha kulutamisele kuskil Baltikumis ning annab seda mõista ühel järjekordsel valimisel?

Meenutame siinjuures, et NAT­O põhikirja 5. punkt ei räägi midagi sisemaiste rahutuste mahasurumisest. Neid aga suudetakse tekitada/lavastada üsna rafineeritult. Vähemalt sel moel, et sobiksid ühele poolele ettekäändeks vägede sisseviimiseks, teisele poolele aga selle mittetegemiseks, sest tegu nagu poleks juhtumiga, mis käiks 5. punkti alla.

Kujutame nüüd ette olukorda, kus me kaotame Narva. Aga samas tiirutavad Vene ristlejad ümber Saaremaa. Dessant Saaremaale jäetaks ära (nagu näiteks Ida-Ukrainasse minek), aga Narva (nagu Krimmi) kaotusega tuleb leppida.

Sellise musta stsenaariumi vältimiseks on minu meelest ainult üks tee – paluda USA-lt ja teistelt liitlastelt oma baaside paigutamist meie territooriumile. Ma mõistan inimesi, kes leiavad, et see riivaks meie riigi väärikust, kuid mis parata – elame asukohas, kus me elame, meie naaber on selline, nagu see on. Ja väljakujunenud müüdistikku ei murra miski.