Margus Mihkels

FOTO: Toomas Huik

Iga kuu peab kohtutäitur kinni poole minu palgast. Nii juba peaaegu kümme aastat ja ümmarguselt aastapäevad veel. Sest ma olen kindlustusseltsile võlgu.

Lugu oli lihtne. Tagurdasin autoga otsa inimesele, kelle õlal oli roppkallis filmikaamera. Selline, millesarnased maksid toona uuest peast mitu miljonit krooni. Suurem osa inimestest pole kuulnud isegi nime, mida see kaamera kandis; tegu oli tipptasemel riistaga. Õnneks ei saanud kaamera kandja (kelle ees ma end väga süüdi tunnen) lausa rängalt viga, aga maha kukkunud kaamerast jäi – kindlustusfirma tellitud hinnangul – järele hunnik kasutuid juppe.

Igal muul juhul oleks kindlustusfirma need jupid ise kinni maksnud, aga paraku oli minu juhiluba aegunud. Ma teadsin seda, aga ei pidanud seda eriliseks probleemiks, sest aegumispäevast alates oli politsei rutiinse kontrolli käigus mind korduvalt kinni pidanud, iga kord juhiluba näha küsinud ja lõpuks head teed soovinud. Millest mina järeldasin, et loa uuendamine on pelk vormitäide.

Aga korraga selgus, et ei ole. Just seetõttu, et mu juhiluba oli aegunud, sai kindlustusfirma õiguse kaamera eest makstud hüvitis minult välja nõuda.

Loomulikult võtsin ma advokaadi, et vaielda vähemalt selle üle, kui suure osa purunenud kaamera hinnast pean maksma mina ja kui suure kindlustusfirma, kellele selliste juhtumite lahendamise eest nagunii kuumakseid tasutakse. Aga siis tulid järjekordne arve advokaadilt ja must masendus korraga ning ma lasin end kohtus tagaselja süüdi tunnistada. Järgmine kiri tuli kohtutäiturilt.

Eakaaslased liisisid autosid, võtsid korterite ja majade ostmiseks laene, lubasid endale kalleid hobisid ja puhkusereise kaugetele maadele – mina maksin kindlustusfirmale võlga. Nüüd, kui õnnelikemaile neist terendab eluasemelaenu viimane makse, hakkab minule alles koitma võimalus laenu võtta.

Aga ega ma kurda. Mina olin süüdi – mina sõitsin inimesele otsa. Juba see teadmine on nii ränk koorem, et kes pole seda läbi teinud, ei oska ettegi kujutada. Oli minu viga, et ma juhiluba uuendanud polnud. Nagu oli minu viga seegi, et ma kohtuvaidluses sisuliselt võitluseta alistusin. Olin loll, nagu nii mõnigi seadusetundja hiljem kinnitanud on.

On ainult üks asi, millest ma aru ei saa. Avo Viiol varastas üle 8,5 miljoni krooni kultuurkapitali ehk sisuliselt riigi ning meie kõigi raha, mille ta kasiinodes laiaks lõi. Aga tema käest justkui ei nõua keegi midagi. Korrapäraselt ilmuvad uudisnupud, et jälle pole Viiol nii ja nii kaua sentigi võlga tagasi maksnud, ja see nagu polekski kellegi asi. Miks? Kas ongi nii, et riigi raha polegi kellegi oma? Või olen mina suurem lurjus?