Veidi rohkem kui veerand sajandit tagasi rabas ajaleht Noorte Hääl oma lugejaid pommuudisega: «Valdo Randpere Tallinnas? See ei ole ju võimalik!»
Kalle Muuli: Valdo Randpere Tallinnas
8. aprill 2014, 13:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reporter Toomas H. Liiv raporteeris otse sadamast: «Liiga hästi mäletatakse veel Leila Milleri ja Valdo Randpere sensatsioonilist lahkumist aastal 1984 ning sellele järgnenud kampaaniat meie ajakirjanduses. Aga fakt jääb faktiks: 9. märtsil 1989 täpselt kell 16.00 asus Rootsi Kuningriigi kodanik hr Valdo Randpere Tallinnas laevale, et sõita koju.»
Tegelikult ei teadnud Eesti lehelugejad populaarse lauljapaari Randpere-Milleri ärahüppamisest 1984. aasta augustis Rootsi tol ajal suurt midagi peale kuulujuttude ja paari KGB näpunäidete järgi kirjutatud sõimuartikli. Esimene neist oli ilmunud Anton Malmre varjunime all nädalalehes Sirp ja Vasar alles kuu aega pärast abielupaari põgenemist, kui KGB oli algatanud kriminaalasja ja põgenemise asjaolud välja uurinud.
Selle kriminaalasja raames nabiti 1984. aasta detsembris Tallinna sadamas kinni ka Eestisse saabunud Soome jurist Seppo Tiinonen, kellega Randpere oli tuttavaks saanud juba juuratudengina. Just Tiinonen oli see mees, kes andis Helsingis Randperele-Millerile sõiduraha ja tassis nende pagasi põgenemisõhtul Presidentti hotellist Stockholmi suunduvale laevale Viking Saga. Kuna Tiinonen tunnistas küll suhtlemist, kuid eitas põgenike abistamist, pidi KGB ta tõendite puudumise tõttu lahti laskma.
Kui uurijad Milleri vanematekodu läbi otsisid, leidsid nad Leila toast kirjakese: «Kallid! Ma pidin seda tegema. Püüdke mõista. Või kui te seda ei suuda – püüdke andestada. Teie Leila.» See joonelisest vihikust välja rebitud paberileht, mis praegugi kriminaaltoimikus alles, oli ainus sõnum, mille laulja maha jättis. Riigist lahkumine oli nii suur kuritegu, et sellist kavatsust ei saanud usaldada isegi oma vanematele.
Punavõim elas Randpere-Milleri ärahüppamist eriti valusalt üle seetõttu, et koos ENSV ametliku delegatsiooniga Soome Kotka merepäevadele esinema sõites oli neil kodumaale maha jäänud napilt aastane tütar Kaisa, kelle kättesaamiseks algas kohe suur kampaania. KGB pidas last piisavaks garantiiks ärahüppamise vastu, vanemad seevastu arvasid kergeusklikult, et saavad tütre kiiresti kätte. Eksisid mõlemad. Tegelikult sai Kaisast «maailma noorim poliitvang», kelle vabastamise eest võitlesid kaks aastat mitte ainult tema vanemad, vaid ka kümned USA senaatorid, lastekirjanik Astrid Lindgren, paljud väliseestlaste organisatsioonid ja ajakirjandusväljaanded eesotsas Rootsi tabloidi Expresseniga. Punavõim oli lõpuks sunnitud järele andma ja Rootsi Leningradi konsulaadi noor diplomaat Dag Hartelius, hilisem Rootsi suursaadik Eestis, toimetas Kaisa 1986. aasta sügisel Eestist oma vanemate juurde.
Randpere külaskäik kodumaale koos tütre Kaisaga 1989. aasta kevadel oli seetõttu pöördelise tähtsusega sündmus. Ärahüppajaid süüdistati riigireetmises paragrahvi järgi, kus kõrgeimaks karistusmääraks oli surmanuhtlus. Kõigest aasta varem oli vabadusvõitlejaid samalaadse paragrahviga ähvardades Eestist välja saadetud. Kuid nüüd, 3. märtsil 1989 oli KGB vanemuurija major Iljaševitš lõpetanud Randpere-Milleri kriminaalasja pärast ligi viieaastast uurimist kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Ja 4. aprillil 1989 anti pärast korduvaid äraütlemisi lõpuks ka Leila Milleri emale luba sõita tütrele Rootsi külla.
Vabadus see muidugi veel polnud, juhtuda võis kõike. Kuigi Randpere oli juba Rootsi kodanik, ei riskinud ta veerand sajandit tagasi Tallinnas käia muidu kui üksnes Expresseni ajakirjanike saatel nende tõlgina. Ka tema intervjuu ilmus Noorte Hääles alles siis, kui ta ise oli juba üle lahe tagasi Soome jõudnud.