Juhtkiri: Soome peaminister võttis Ansipilt õppust

Soome peaministri Jyrki Kataineni teade tagasiastumisest on põhjanaabrite sisepoliitika pommuudis. Teisalt näeme nüüd nii Läti, Eesti kui ka Soome näitel, kuidas Euroopa Liidu valimistsükkel koosmõjus rahvusriigi parlamendivalimiste ajaga määrab sedasorti poliitilisi manöövreid ja nend­e ajastust.

Läti peaminister Valdis Dombrovskis astus vabatahtlikult ametist tagasi eelmise aasta lõpus, Andrus Ansip teatas tagasiastumisest 23. veebruaril ning nüüd andis oma ametist lahkumisest teada Katainen. Kõik kolm on suure tõenäosusega ka tulevased Euroopa Komisjoni liikmed. On ilmne, et väikeriikidel on lihtsam saada komisjonis mõjukamat portfelli, pakkudes ametisse endise peaministri tasemel poliitikut, keda Euroopa poliitika tipud juba hästi tunnevad. Kusjuures küllap on eelised just neil ekspeaministritel, kes alles äsja – mitte paljude aastate eest – osalesid kõigil Euroopa Ülemkogu kohtumistel ja vaidlustel.

Kuna komisjonis tõeliselt mõjuka koha haaramine tundub väga oluline eesmärk, siis leidub ka riigisiseselt vähe neid, kes äsjase peaministri kandidatuuri (tõsise edulootusega) vaidlustama hakkavad. Muidugi sõltub Euroopa Komisjoni liikme kandidaadi esitamine sisepoliitilistest kokkulepetest. Talle pakutav koht sõltub komisjoni presidendi tahtest ja manööverdamisoskusest liikmeriikide soovide vahel jne.

Viimaks peab iga komisjoni liige saama heakskiidu osaliseks ka varsti valitava Euroopa Parlamendi ees. Küsimärke on sel teel piisavalt palju selleks, et öelda: inimene plaanib, jumal juhatab. Poliitikud ütlevadki ses olukorras midagi umbmäärast, räägivad võimaluste kaalumisest jne. Tegelikult ei taha nad paista kaotajana, kui mõni plaan peaks untsu minema. See aga ei tähenda, et plaane ametikohtade hõivamiseks ei tehtaks.

Ka Soomes on järgmisel aastal parlamendivalimised. Sama loogika järgi, nagu taandusid Dombrovskis ja Ansip, annab ka Katainen oma erakonna tulevasele juhile aega valimisteks valmistuda.

Jyrki Katainen sai Soome peaministriks pärast 2011. aasta parlamendivalimisi – tema juhitud Kokoomus oli 44 kohaga 200st Eduskunta suurim erakond. Toonased koalitsiooniläbirääkimised olid erakordselt pikad. Põlissoomlaste edu valimistel lõi poliitilise kaardipaki totaalselt segi ja Timo Soini keeldus valitsusse minekust.

Katainen pani siiski valitsuse kokku tervest hulgast väikestest poliitilistest jõududest, kelle maailmavaated on kohati diametraalselt erinevad. Suurim proovikivi ongi neis oludes olnud eelmise aasta alguses väga ilmseks saanud kehvale majandusseisule vastamine ja reformide algatamine. Märtsi lõpus teatas Vasakliit (osalt kommunistide pärijad), et lahkub valitsusest nimelt eriarvamuste tõttu maksu- ja muude reformide asjus.