Arvo Pärt

FOTO: A.Peegel

Arvo Pärt «seiskas aja», Pärt «kutsus jumala koju», Pärt «aitab alistuda kõrgema jõu tahtele» – väljavõtted Eesti ja Türgi, vähem ka muude maade (USA, Saksamaa, Suurbritannia) ajakirjandusest annavad alust arvata, et esmaspäeva õhtul Istanbulis kogesid väljavalitud lausa ilmutust.


Tegu ei olnud muusikalise sündmusega, mis alluks muusikakriitikale või mis tahes valdkonnasisesele vaatlusele, tegu oli selgelt muusikaülese välgatusega, mis peaks maailma helgemaks muutma.

Hagia Irene muuseum-kontserdisaalis kõlas Euroopa kultuuripealinnade Istanbul 2010 ja Tallinn 2011 koostöös Arvo Pärdi «Aadama itku» Tõnu Kaljuste juhatatud maailma esiettekanne filharmoonia kammerkoori ja vokaalansambli Vox Clamantis ning Türgi Borusani filharmoonilise orkestri esituses, kohal olid Eesti ja Türgi president, ministrid ja ajakirjanikud paljudest riikidest. See oli kahtlemata üks võimsamatest Eesti tänavustest kultuurisündmustest.

Ülalkirjeldatud jumalik staatus, mille tänapäeva muidu nii küüniline meedia Pärdile on omistanud, ning tema teoste transtsendentne mõõde on iseenesest täiesti maiselt – ja ka muusikaliselt – põhjendatavad. Inimesed vajavad lootust, positiivseid emotsioone. Küüniliselt võiks öelda, et ka need müüvad, aga kas me jaksame olla kogu aeg küünilised? See võtab täitsa läbi.

Seda enam, et vaid mõni päev enne Pärdi religioosse, ma ütleks isegi, religioonideülese suurteose maalelaskumist mälestasid tuhanded inimesed sellessamas Istanbulis Beyaziti mošee juures kaasmaalasi, kes olid hukkunud rünnakus Iisraeli Gaza sektorisse suundunud abilaevale.

«Aadam on me kõigi isa; mida kaugemalt vaatame, seda selgemalt näeme, kuidas oleme kõik ühes paadis,« põhjendas Arvo Pärt esiettekande eel universaalset, kristlasi ja moslemeid, kõike ja kõiki liitvat ideed. «Aadama itkus» kaebab Aadam, et ta on reetnud looja, ihates saada jumalast targemaks, juhituna uhkuse ja uudishimu vaimust ning kaotades kuulekuse.

Ehk oleme tõesti liiga upsakad? Ma ei tea. Upsakas oleks vastu rinda taguda ja öelda, et mina ei ole upsakas. Või öelda, et olen upsakas, aga näete, ma vähemalt tunnistan seda. Kõigile küsimustele ei ole vaja automaatselt vastata, nagu me tänapäeval oleme harjunud tegema, aga on hea, et keegi julgeb panna nii lihtsatele asjadele mõtlema. Ja ega igaühe küsimusi selliseis «ilmselgeis» asjus ka kuulda võetaks – selleks peab olema Arvo Pärt, mööndusteta kuulus inimene.

Ja meil on jälle üks mõtlemiskoht. Kas meil on nii ohtraks mõtlemiseks aega? Ka sellele peaks mõtlema. Algab jalgpalli MM, teine suur rahvaste ühendaja. Kogu aeg toimub midagi.

Võib-olla ei saa mõnda asja vägisi selgeks mõelda, mõnda asja tuleb tunnetada, südamega võtta. «Aitaks see, kui oskaksime mõelda ja tunda, et sinu laps on ka minu laps. See tähendab: sa oled mu vend või õde,» seletas Pärt teose muusikaüleseid põhimõtteid.

Teisalt ei ole siin midagi muusikaülest. Üks muusika põhirolle ongi anda elule lisamõõtmeid. Mõtestada, aidata tunnetada, tõsta argisest kõrgemale. Muusika loob maagiat. Seda võib teha väga erinev muusika Mozartist ja Bachist Biosphere’i ja Ital Tekini.

Pärt on helilooja, keda üle maailma nimetab eeskujuks juba mitu põlvkonda neoklassikuid ja indipoppareid, elektroonikuid ja avangardiste, džässmuusikuid ja minimaliste – võta kust areaalist tahes, sest Pärt on liitja ka muusikas.

Nii et kogu meediatähelepanu on põhjendatud. Me vajame kangelasi. Kui Pärt ei oleks nii võimekas helilooja, jääks õõnsaks ka tema roll maailmarahu saadikuna.