Selleks, et viia Eesti regiooni konkurentsivõimelisemate riikide sekka, tuleb keskenduda alustaladele - isikuvabadustele, julgeolekule, vabale turumajandusele, haridusele ja vastututsele abivajajate ees, ütles Reformierakonna esimees, peaminister Taavi Rõivas täna partei üldkogul peetud kõnes.
Tere pühapäeva, head erakonnakaaslased. Sõbrad.
Liitusin 16 aastat tagasi Reformierakonnaga, sest mulle imponeeris meie erakonna usk paremasse Eestisse. Usk, et arukust ausse tõstes tuleb jõukus majja. Usk inimestesse, kodanikesse kelle jaoks on riik, mitte vastupidi. Usk vabadusse kui väärtustest ülimasse.
Seda usku kanname ka täna. Kindlamalt, palju suurema meeskonnana.
Me usume, et Eesti palgad ja pensionid saavad tõusta regiooni jõukamate riikidega võrreldavale tasemele, Selleks peab Eestist saama kõige konkurentsivõimelisem majandus regioonis. Ainult eneseusust ei piisa. Et edukas olemiseks on vaja ka teadmist, ilmestab hästi tuntud lugu kahest mungast ja nende noorest noviitsist pardijahil.
Järve ääres ootavad nad saaki, kui korraga tõuseb õhku part. Üks munk paneb püssi palge ja laseb. Part kukub keset järve. Munk jalutab rahulikult üle vee ja toob pardi ära. Lendu tõuseb teine part, teine munk laseb, tabab ja toob pardi samuti ära vee peal kõndides. Õhku tõuseb kolmas part, noviits laseb ning tabab, võtab julguse kokku ja hakkab teiste pealt nähtud ime eeskujul üle vee pardi poole minema, ent kukub ülepeakaela vette. «Usk on tal tugev,» ütleb üks munk teisele, «ainult seda ta ei tea, kus kivid on».
Kuigi ka usk on väga oluline, ei piisa ainuüksi sellest vastamaks «jah» küsimusele, kas Eestist saab regiooni konkurentsivõimelisim majandus. Et jõuda eesmärgini peame teadma, kus on kivid, millele me oma teekonnal toetume. Neid aluskive on viis: isikuvabadused, julgeolek, vaba turumajandus, haridus, vastutus abivajajate ees.
Esimene aluskivi on isikuvabadused.
Märt Raskile kuulub mõte, et Eestis ei ole iialgi võimalik edukalt üles ehitada ühiskonda, mis tugineks repressiivsel sunnil. Meie riigi aluseks saab olla vaid vabatahtlik kokkulepe, mida tagavad need väärtused, mida ühiselt jagame. Ma usun, et vabadus on eestlaste jaoks tõepoolest väärtustest suurim.
Pean õigeks inimese vabaduse ülimuslikkust mis tahes ühiskondlike institutsioonide ja eeskätt riigi suhtes. Pean õigeks, et iga inimene ise on parim otsustaja omaenese huvide üle ja seepärast tuleb talle otsuste tegemiseks tagada maksimaalne ühiskondlikult vastuvõetav vabadus. Minu ideaal on ühiskond, kus igaühel on võrdsed vabadused end teostada.
Teine aluskivi on julgeolek.
Olen kindel, et siin saalis ei ole ainsatki inimest, kes südamest ei armastaks oma riiki. Eesti Vabariiki. Need 45 227 ruutkilomeetrit ei moodusta küll suurt tükki teal suure laia ilma peal, aga sellel on üks väärtus, mida pole ühelgi teisel liivateral kusagil mujal – see on meie oma. See on meie nii nagu on inimesel oma pere. Võõrandamatu, armastatud, igavesti.
Ja nii nagu me oleme valmis kaitsma iga hinnaga oma pere, kaitseme ka oma riiki. Eesti iseseisvuse kaitseks ei ole ükski hind liiga kõrge. See kõigile tuttav 2 protsenti sisemajanduse kogutoodangust on vaid sõjaline osa, mida sihikindlalt oma riigi iseseisvusesse ja julgeolekusse panustame. Eesti iseseisvust kaitsevad ka teiste riikidega loodud ühendused, Euroopa Liit ning Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon.
Me arendame järjepidevalt ka oma riiki kaitsvaid füüsilisi ühendusi. Et Eesti ja Soome oleks liidetud gaasitoruga, on julgeolekuküsimus. Et meie elektrisüsteemid oleks ühendatud Euroopaga, on julgeolekuküsimus. Et rongiliin viiks meid Euroopa südamesse, on julgeolekuküsimus. Kõik meie valikud peavad olema teadlikult julgeolekut suurendavad, mitte kunagi kahandavad.
Kolmandaks, haridus.
Olemaks edukad nii riigikaitses kui majanduses, peame käituma nutikalt. Kui me ei suuda olla suured arvukuselt, püüdkem olla suured vaimult. Kui haridusest rääkides võib nii öelda – me peame lausa lolli järjekindlusega liikuma selles suunas, et vähemalt üks meie ülikool oleks Euroopa saja parimat haridust pakkuva ülikooli seas. Eelmisel iseseisvusajal pani Anton Hansen Tammsaare õpetaja Mauruse suhu sõnad selle kohta, et Eesti poiss peab õppima nagu hull.
Kes arvab, et edukaks sünnitakse, eksib rängalt. 90ndate alguses uurisid Saksamaal psühholoogid viiulimängu õppijaid. Millised olid nende mänguoskuse harjumused lapsepõlves, teismeeas ja täiskasvanuna. Kõigilt uuringus osalenutelt küsiti: «mitu tundi oled sa harjutanud kokku kogu oma karjääri jooksul, alates esimesest korrast, kui võtsid kätte viiuli?» Kõik viiulimängijad olid alustanud umbes viieaastaselt sarnaste kavade järgi. Ent alates kaheksandast eluaastast hakkasid harjutamiste ajad varieeruma. Kahekümnendaks elueaks olid kõik tipud harjutanud 10 000 tundi, seevastu kui vähemosavatel oli seljataga vaid 4000 tundi harjutamist. Uuringu tulemusena ei tulnud tippude seast välja ühtegi nn loomulikult andekat viiuldajat, kõigil oli täis 10 000 harjutustundi.
Mida saame sellest järeldada? Vaid pidevalt juurde õppides ja õpitut kasutades oleme edukad. Rikkamad nii metafoorina kui otseses tähenduses. Hea haridus võimaldab saada hakkama tööturul ja elus. Haritud inimesed elavad tervislikumalt ja elavad kauem. Haridus on parim ravim tööta jäämise vastu. Kõrgem kvalifikatsioon võimaldab suuremat teenistust. Loomulikust andekusest ei saa rikkaks. Õppida tuleb. Eesti edukuse eeldus on, et kõigil meist on tehtud täis oma kümned tuhanded tunnid ja me pole kella kinni löönud.
Neljas aluskivi, saamaks kõige konkurentsivõimelisema majandusega riigiks regioonis, on vaba turumajandus.
Üks kahest maailma lugupeetumast majandusvabadust mõõtvast asutusest on The Heritage Foundation Ühendriikides, mille üks juhte Terry Miller käis esinemas 2009. aastal Tallinnas, Reformierakonna korraldatud majanduskonverentsil Restart. Paljud teist ilmselt olid ka ise kohal ja mäletavad, kui selgelt ta oma ettekandes tõi välja otsese korrelatsiooni riigi jõukuse ning majandusvabaduse näitajate vahel – mida vabam on riigi majandus, seda jõukamad on selle elanikud.
Majandusvabadus on ülioluline osa vabaduse laiemast tähendusest. See on vabadus valida, kuidas toota, müüa ja kasutada oma ressursse, austades samal ajal teiste õigusi teha seda sama. Majanduse vabaduse määr ongi peamine erinevus, miks mõned ühiskonnad on jõukas arengus ja teised seisavad paigal. Kui tahame, et meie jõukus kiiresti kasvaks – ja loomulikult me tahame seda – siis tuleb meil rangelt ja pidevalt hoolitseda selle eest, et riigi sund oleks ettevõtjatele vaid seal, kus hädavajalik, ja võimalusel piirduks vaid ausa konkurentsikeskkonna loomisega.
Meie jõukus peab kasvama. Mõni nimetab seda Suureks Eesmärgiks, mina ütlen, et see on enesestmõistetav. Ja jõukuse kasvamist ei ole võimalik kirjeldada detailse riikliku plaanina, mis annab ettevõtjatele ette käsulauad: sina tee nüüd puulusikaid, ja sina kasvata viigimarju. Riigi asi on hoida mängureeglid lihtsad ja kõigile võrdsed. Riigi asi on hoiduda maksustamast edu, sest maks on koormis, mis pärsib edu.
Ja viiendaks vastutus abivajajate ees.
Heaolu kasv peab suurendama ka sotsiaalset turvalisust ühiskonnas. Tõhus majanduspoliitika on sotsiaalsete probleemide peamine leevendaja ning võimaldab suuremat hoolivust nende suhtes, kes oma tahtest sõltumatult on raskustes. Eesti jõukus peab kasvama selliselt, et kedagi ei jäeta maha. Soovin, et me kõik saaksime Eesti edust osa.
Kõige valusam on näha puuduses last. Kordan taas: ka üks vaesuses laps on liiga palju. Kui riik saab aidata lapse vaesusest välja toomisel, siis tuleb seda teha. Lapsel ei ole võimalik ise endale leiba teenida ega riided selga osta. Seal, kus vaja, peab Eesti olema oma laste jaoks olemas.
Väga suur osa meie ühiskonnast on erivajadusega inimesed. Riik, ettevõtjad, iga üksikisik – ühiselt peame võimaldama oma inimestel tunda, tõeliselt tunda, et oleme koos üks terviklik ühiskond. Erivajadusega inimene on teistega võrdne ühiskonnaliige.
Riigi asi on tagada oma eakatele vääriline osa majanduse heast käekäigust. Ka pensionäril peab jääma igapäevakulutustelt piisavalt raha üle, et käia teatris. Eesti eakad on oma elutööga välja teeninud pensioni, mis võimaldab enamat lihtsast äraelamisest.
Vastutus abivajajate ees on nii iga üksikisiku kui meie ühise riigi moraalne kohus. Ühendriikide presidendi John F. Kennedy sõnu kasutades: «Kui vaba ühiskond ei saa aidata neid paljusid, kes on vaesed, ei saa see päästa ka väheseid, kes on rikkad».“
Head sõbrad.
Need on viis aluskivi, millele toetudes on Eestil võimalik saada regiooni konkurentsivõimelisemaks majanduseks, mille edust saavad osa kõik Eesti elanikud. Ilma neile aluskividele toetumata leiaksime end peagi ülepeakaela vees.
Austatud kuulajad.
Eesti poliitikas on palju räägitud põlvkonnavahetusest. Ma eelistaks näha parema Eesti loomisel põlvkondade liitu. Keskenduma peab teineteise tugevustele, et koos olla veel tugevamad. Otsima peab põlvkondade vahel sidet, mitte vastandumist. Põlvkonnad ei vaheta teineteist välja, vaid edasi minnakse koos. Minu naabrimees Toomas Tilk, lavanimega Tommyboy, ütleb ühes oma lauludest: «Noorus, see on eelis, kuid see pole vabandus.» Just nii tunnevadki noored - meil pole vabandust jätta vastutamata.
Ja ütlen juba ette vaadates, et ka 15-20 aasta pärast tahab järgmine Eesti pealekasvav põlvkond ise vastutada. Anne Sulling otsustas jaatavalt vastata minu kutsele hakata ministriks peale seda, kui tema 12-aastane poeg oli talle öelnud: «Ema, ma oleksin väga pettunud, kui sa seda väljakutset vastu ei võta». Olen kindel, et Anne on uskumatult uhke oma poja üle. Sest see poiss teab juba 12-aastaselt seda, et asjad juhtuvad siis ja ainult siis, kui sa ise võtad vastutuse nende ära tegemiseks.
Meie asi on anda oma lastele teadmine ja tunne, et nende ja Eesti tulevik on ka nende endi kätes. Nii vabadus kui ka vastutus oma ja Eesti tuleviku osas on meie kõigi endi kätes.
Head inimesed.
Me ei saa oma eesmärkides õnnestuda, kui need on vaid valitsuse või riigi ettevõtmised. Me saame õnnestuda vaid siis, kui suudame liita ühte kõigi Eesti inimeste - riigiametnike ja ettevõtjate, noorte ja pensionäride, eestlaste ja teistest rahvustest eestimaalaste - kõigi püüdlused, energia ja panuse. Seepärast kutsun teid kõiki kaasa - kaasa looma seda meie ühist unistuste Eestit. Eestit, kus on koht igaühe unistusele.
Me soovime hoida ja edendada riiki, kus kõik 1,3 miljonit Eesti inimest saaksid minna õhtul magama lootuses, et homme on veel parem päev. Riiki, kus kõik 1,3 miljonit Eesti inimest tõuseksid hommikul teadmisega, et kui nad algavat päeva targalt kasutavad, on nad oma eluunistustele lähemale jõudnud.
Kui on miljon eesmärki, miljon püüdlust, miljon lootusega ärgatud hommikut - oleme murdmatud ka siis, kui ajad peaksid muutuma karmimateks.
Head mõttekaaslased.
Olen Reformierakonnaga olnud seotud 1996. aastast. Olen näinud vast kõiki erakonna arenguetappe. Kuidas me oleme väikesest sõpruskonnast kasvanud rohkem kui 13 000-pealiseks üle-Eestiliseks ühenduseks. Peagi seljataha jääva 20 tegevusaastaga oleme teinud väga palju, aga meie töö on pooleli. Reformierakonna töö on pooleli. Mitte kellegi teise, vaid meie enda kätes on kirjutada edasine Reformierakonna ja läbi selle Eesti ajalugu.
Reformierakonna missioon on jõuka kodanikeühiskonna kujundamine Eestis. Me teeme seda ühiselt, mitmekülgse meeskonnana.
Erinevate inimestega suheldes olen tähele pannud, et kõige paremini on poliitika-uudistega kursis ning kõige rohkem huvituvad poliitikast pensioniealised inimesed. Mulle tundub, et me ei ole Reformierakonnas oma kõige väärikamate liikmete elutarkust piisavalt hinnanud – me küll töötame selle nimel, et eestlaste pensionid saaksid kasvada, aga kas me pakume piisavalt tunnet, et pensioniikka jõudnud erakonnakaaslaste ideed ja aktiivsus on erakonnas teretulnud? Leian, et siin võiks olla olukord palju parem. Kõik prouad ja härrad, kutsun üles elu sisse puhuma erakonna eakate klubile ja andma oma huvist märku erakonna kontorile. Kui kokku saab algatusrühm, siis omalt poolt kinnitan, et minu tugi on teie tegemistel taga.
Minu kindel soov on tuua poliitikasse rohkem naisi. Valitsuses olevate naiste osakaalu poolest oleme nüüd Põhjamaade tasemel, ent laiemalt võttes ei ole sugude tasakaal riigi juhtimises kuidagi kooskõlas demograafiliste näitajatega. Muudame seda.
Reformierakonna naiste ja meeste, eakate ja noorte – kõigi soov on alati teha ka hea tulemus valimistel. Kuid meie eesmärk pole kunagi olnud, ega saa kunagi olema lihtsalt rohkem hääli, abstraktne võit. Meie eesmärk on meie ideede võit. Reformierakond on alati olnud Eesti riikluse tuuma kandvate ideede erakond, ideede erakond.
Sissetulekud. Julgeolek. Laste tulevik. Tahe panna Euroopa senisest paremini tööle ja tuua parem Euroopa Eesti inimesteni. Ideed, mis on kirjas Euroopa Parlamendi valimisprogrammis, on minu veendumuses selgelt kõige tugevamad. Vaadates seda programmi ja inimesi, kes neid ideid kannavad, ei oleks ma sugugi üllatunud, et Reformierakond teeb tulemuse paremagi, kui eelmistel kahtedel europarlamendi valimistel kokku.
Järgmist, 2015. aasta riigikogu valimiste programmi koostame varasemast teistmoodi. Võtame üle iduettevõtete arendamiseks kasutatava ja Eestist üle maailma levinud mudeli nimega Garage48. See võimaldab erakonna liikmetel, aga ka kaasatud välistel ekspertidel piiratud aja jooksul otsida vastuseid konkreetsetele lahendamist vajavatele Eesti ees seisvatele väljakutsetele. Tunnen oma Reformierakonda ja tean, et kui lõpuks programmi üldkogul kinnitame, on seal kirjas ideed, mis võidavad 2015. aasta riigikogu valimistel Eesti jõukuse kasvust ja turvalisusest hoolivate kodanike poolehoiu.
Reformierakonna eesmärgiks oli, on ja jääb Eesti inimeste sissetulekute kasv, laste tuleviku kindlustamine ja Eesti julgeoleku tagamine. Meie siht on kaitsta isikuvabadusi ja abivajajaid, anda oma inimestele parimat haridust ja muuta Eesti konkurentsivõimelisemaks majanduseks regioonis, et rahva elujärg ja enesekindlus saaksid ka edaspidi tõusta.
Head sõbrad,
nagu te hästi teate, pole eestlased oma emotsioonide väljendamisel eriti osavad. «Ei oskagi ühtegi paha sõna öelda» on sageli on meie kaasmaalaste kõrgeimaks tunnustuseks. Andrus, ütlen Sulle meie kõigi poolt palju rohkem.
Suurest tartlasest on üheksa aastaga saanud suur eurooplane. Neljapäeval Brüsselis Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy ning Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barrosoga rääkides ütlesid mulle mõlemad, et, Andrus, nad ootavad sind. Ja kuigi Reformierakonnale meeldiks, kui sa tooksid meile kõikidel eesolevatel parlamendi- ja kohalikel valimistel kümneid tuhandeid hääli, on Eesti huvides Sinu kogemuste ja kontaktide kasutamine Euroopa tasemel.
Nagu me kõik teame, saab Sulle tõeliselt aitäh öelda vaid ühel viisil – faktidel põhineva statistikaga. Värske sotsiaalse arengu indeks seab Eesti maailma 10 protsendi kõige sotsiaalselt arenenumate riikide sekka, kõrgele 19. kohale. Arvestades, et oled juhtinud Eestit 39 protsenti taastatud iseseisvuse ajast, on see suuresti Sinu teene. Aitäh, Andrus.
Head sõbrad.
Edu saavutamiseks on vaja meist igaühe panust. Kui meil läheb hästi, on see meie kõigi edu. Toome selle edu Reformierakonnale. Toome selle edu Eestile.
Jõudu meile!
/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)