Asta Põldmäe hortus litterarum

Asta Põldmäe – Edvin ja Lembe Hiedeli nimelisele toimetajaauhinna mullune laureaat. Foto: Toomas Huik

Kirjanduse aed, hortus litterarum – oli meil kunagi sellenimeline raamatusarigi –, kogu oma mitmekesises rikkuses on see, kus Asta Põldmäe rohkem kui poole oma senisest elust* tundliku ilumeelega loojana, teiste kirjutatu toimetaja ning empaatilise kriitikuna ringi talitanud. Poolele tuhandele kaanetatud leheküljele on selles raamatus koondatud esinduslikem osa Põldmäe metakirjanduslikust loomingust. Need on portreed kaaskirjanikest Lehte Hainsalust, Ilmar Jaksist, Ellen Niidust, Viivi Luigest, Arno Vihalemmast, Fanny de Siversist, Hando Runnelist, Juhan Peeglist, Mari Saadist (avaneb usutluses temaga), tõlkija Anu Saluäärest, kunstnik Kaljo Põllust ja klassikutest muidugi Lydia Koidulast, kellest Põldmäe on eraldi kirjutanud lühiromaani «Viini plika» (1999). Aga siit saab lugeda ka Asta Põldmäe autoportreid läbi tema endaga tehtud intervjuude (usutlejateks Doris Kareva ja Livia Viitol), väikeste pärlitena mõjuvaid esseid ja peaaegu aforismideks lihvitud sedastusi («mõttelooteid», ütleks Valmar Adams), kümneid arvustusi ja erikäsitlusi nii kodu- kui väliskirjandusest. Raamatu lõpuosast leiame liigutavaid hüvastijätukirjutisi Kalju Käärile, Aleksander Suumanile, Kalju Lepikule, Mare Põldmäele, Juhan Viidingule.

Ütlesin: metakirjanduslik looming. Seda ju on iga kriitika, kirjandusteoreetiline arutlus, kirjanduslooline käsitlus, see, mis järgneb kirjandusele endale ja püüab tõusta kotkapilgus selle kohale või vastupidi, pugeda naha vahele. Kirjandus pole Põldmäele siiski saakloom, mille ilmumist ja liikumisi taevakõrgustest teraselt jälgitakse. See ei tähenda, nagu ta ei hooliks detailidest. Vastupidi, see oskus (või mis oskus, eeskätt ka anne!) ilmutab end Põldmäe tekstides täiuslikult. Naha vahele pugemine ei sobi kokku tema diskreetsusega, ehkki tunnistab, et kirjandus on kirjaniku enda ja tema elu täiega mängu panek. «Kirjaniku elu, ta olemasolu väga üldises mõttes, paljud eriti isiklikud asjad maha arvatud, saab varem või hiljem kõigi omaks,» kirjutab Põldmäe Ellen Niidu portreeloos, ja jätkab, «mida rohkem ta oma loomingusse end sisse suudab panna, see tähendab, mida parem kunstnik ta on, seda avalikum on ta elu.»

«Metakirjandus» Põldmäe puhul kõlab siiski kõledalt. See on ikkagi kaaslooming, kirjanikukriitika par excellence, nagu on täheldanud ka saatesõnas raamatule kolleeg Toomas Haug, lisades, et tänu kirjaniku vaistule – ja on ju teada, et Asta Põldmäe on Viivi Luige kõrval kaasaja üks kujunditundlikumaid prosaiste – on ta kriitikuna võimeline sõnastama neid kirjandusteose pimedaid kohti, mis igas heas kirjandusteoses «on sõnastamatuna olemas kui teksti kõige tähtsam realiteet».

Põldmäe tekstide pealt võib õppida kriitika poeetikat. Olen kunagi kirjutanud raamatu «Kriitikakunst» (2000). Selle uustrükis võiks viidata Põldmäe raamatule, kui juttu tuleb kriitiku kui (mõnikord lausa reporterina) kohalolija või juuresviibija vaatepunktist; kriitiku sisekõnest, mille intensiivsusest annavad märku (retoorilised) küsimused ja hüüatused; ning kompositsioonist, milles proloogi täidab üldisem arutlus (kirjutamise ajendi, kriitiku suhtumise või kujutluse sõnastamine) – see on otsekui maalile alusvärvi kandmine –; arendust aga üksiku suhestamine tervikuga ning kus lõpulõiku ilmestab hümnini küündiv pidulikkus. Portreenovell – seda žanri viljeleb Põldmäe ka kriitikas.

«Inimmulje on ikka kõige võimsam asi ja sellele alludes olen oma tähtsamad sammud elus teinud» – nii alustab ta oma õpetaja Juhan Peegli portreed. Või loetagu näiteks Betti Alverile pühendatud mälestuskirjutise «Kõrge ukse kaudu» alguslõiku: ühes hetkes, 21. novembril 1977 Tartu Ülikooli aulas kogetav Alveri inimlik ja looja suurus ning seda rõhutav puänt sealsamas. Ja sama artiklit lõpetav lõik – hümniliku energiaga laetud laused.

Kas saab kujundlikuma tabavusega esitada sõnamaalingut Hando Runnelist, nagu seda on teinud Põldmäe? «Hando Runnel on moodustunud Emajõe-äärsest vee järele lõhnavast hallist udust,» kirjutab ta artiklis «Jõega linnas». «Kusagilt sealt ta tuli, ei tea kust. Ükskord ta lihtsalt leidus paplitevahelisel kitsal muhklikul teel – hall ülikond seljas ja portfell käe külge kasvanud. Paadid kolisesid vastu randumissilda, vesi läikis raskelt, õliselt, ja Runnel oli Tartus.» Üks mõjuvamaid kirjakohti Põldmäe teoses on raamatule pealkirja «Ja valguse armulise» andnud teksti (selleks on arvustus Viivi Luige «Seitsmendale rahukevadele») pikk alguslõik. Ühe mõttesõõmuga, ühe hingetõmbega pihitud kirjaniku tähendus. Ja see kordub «Kirjaniku silmas». Nii testamentliku jäägitusega öeldud, et väärib siinkohal täiega tsiteerimist.

«Kõigile inimestele on antud anded ja võime neid väljendada nii ülekohtuselt vähestele. Kerge neil vähestel küll ei ole – ajakaaslased saavad ju aru, kes on nende hingede saadikud, ja ei maksa mitte lootagi, et järelevalve lõtvuks: kas toon on puhas, kas haldusala on kaetud, kas ei kalduta tähtsalt tühisele! KÕIK SEISAB MUSTAGA VALGEL.

Või muidu kutsutakse saadik tagasi. Ja mitte tulevikus, vaid kohe, täna, veel enne, kui ta jõuab sulgeda oma maised laud. Sest aeg on mõõdetud, elu on alati ohus. Ja meie peame jõudma endast teatada. Kui mitte teisiti, siis oma saadiku kaudu: meie olime siin, me ei osanud paremini, kuid me oleme püüdnud oma mõistust mööda armastada seda meile antud elukillukest.»

Asta Põldmäe siinse raamatu vastukaja pealkiri oli valitud teadlikult. See on metafoor. Põldmäe on läbinud Kaljo Põllu juures kunstiõpingud ja on töötanud aednikuna (kirjade järgi «insenerina» – veel uhkem!) Tartu Ülikooli botaanikaaias. Kirjanduse aiaski kõnnib ta ringi ning talitab teoste ja kirjanikega otsekui kunstnik keset taimeriiki, nende kasvuvõimet ja kujusid kirjeldades, neile kaasa elades, imetledes või parandada püüdes ja lõpuks ka iga närbumist või lahkumist leebe leppimisega ümbritsedes, milles ometi ei puudu lootus uutele seemnetele, võrsetele, taimedele, õitsemisele ja viljumisele. Uuele eluringile. Et ei lakkaks Eesti hortus litterarum.

Täna, 5. aprillil on Asta Põldmäe 70. sünnipäev.


Raamat

Asta Põldmäe

«Ja valguse armulise. Kirjatöid aastaist 1975–2013»

Eesti Keele Sihtasutus, 2014

581 lk