Jarmo Mäkelä: millal jõuab kätte meie kord?

YLE välistoimetaja Jarmo Mäkelä. Foto: Peeter Langovits

Mõne päeva eest saatis üks sõber Venemaalt kirja, milles püüti selgitada, miks Putin otsustas vallutada Krimmi. Kõige taga olevat olnud traagiline arusaamatus. Veebruari lõpul käinud Vladimir Putin oma naissõbra juures ja küsinud: «Mida ma peaksin sulle kinkima 8. märtsiks, rahvusvaheliseks naistepäevaks?» «Sa võiksid kinkida kreemi,» vastanud naine. Paraku kuulis Putin kreemi asemel «Krimm».

Krimmi ebaseadusliku annekteerimise järel on rahvusvaheline olukord muutunud äärmiselt tõsiseks ja halveneb aina. Venemaal valitseb triumfimeeleolu ja seal ollakse valmis olukorda eskaleerima. USA administratsioonil samal ajal puudub strateegia. Seepärast puudub ka läänemaailmal kindel juht ning ahvatlus taotleda uut Müncheni kokkulepet võib osutuda vastupandamatuks.

Euroopas on juba parem- ja pahemäärmuslikud nõndanimetatud euroskeptilised erakonnad pidanud vajalikuks olukorda ära kasutada, süüdistades Ukraina kriisis Venemaa asemel hoopis ELi, mis tuleb Putinile ainult kasuks. Arvatakse, et maikuistel Euroopa valimistel võivad need erakonnad võita. Soomes on selle kooriga liitunud mõnigi väga tuntud avaliku elu tegelane, näiteks endine peaminister Paavo Lipponen ja endine Euroopa Parlamendi saadik Paavo Väyrynen.

Soomele ootamatu kõrvalilminguna hakkasid nii tuntud isikud nagu Zbigniew Brzezinski ja Henry Kissinger lääne strateegiana Ukraina kriisi suhtes propageerima «Soome mudelit». Nii nagu mina sellest aru saan, on asja mõte anda Ukrainale õigus liituda Euroopa Liiduga, aga mitte NATOga. On ebaselge, millised mõjud oleks sel Soomele.

Soomes on valdav osa – üle 60 protsendi – inimestest kindel, et Venemaa poolt ei ähvarda Soomet otsene oht.

Sellel on mitu põhjust. Need, kel on ajaloo tõttu sügav umbusk igasuguste Venemaa kavatsuste vastu, kalduvad uskuma, et isegi kui Venemaa püüab taaselustada Nõukogude Liitu, ei ole Soome esimene, kelle kallale minnakse. Kriis on meist veel kaugel ja Soomel on aega valmistuda, kui seda peaks vaja olema. Leidub neidki, kelle meelest on Soome Venemaale nii kasulik ja usaldusväärne partner, et Soome vastu pöördumine ei oleks kuidagi Venemaa huvides. On ka neid, kes näevad Soomet tulevikus tegevat tihedat julgeolekukoostööd senisest tugevama Venemaaga.

Me võime arvata, et kõik need seisukohad on tõsiselt vigased, mõned isegi ohtlikud, aga see on siiski enamuse arvamus – tuletame vaid meelde Väino Tanneri legendaarseid sõnu kõigest mõni päev enne Talvesõda: «Sõda ei tule, nii hulluks ei saa maailm ometi minna.»

Soomlased suhtuvad samuti umbusuga lääne suutlikkusse seista vastu Venemaa territoriaalsetele või muudele taotlustele. Euroopa Liitu peetakse nõrgaks ja sisemiselt lõhestunuks sellest peale, kui selle suuremad liikmesriigid eelistasid arendada suhteid Venemaaga kahepoolselt. ­NATO rolli ja suutlikkust mõistetakse Soomes kesiselt või üldse mitte ning paljud inimesed väidavad täie veendumusega, et Ühendriigid ei hakka sõdima niisuguste riikide pärast nagu Gruusia, Ukraina, Balti riigid või Soome.

Ukraina kriis tabas Soome ühiskonda – nagu paljusid teisigi, olen ma kindel – üllatusena. Soomlased olid psüühiliselt ja poliitiliselt selleks peaaegu täiesti ette valmistamata.

Soome välis- ja julgeolekupoliitika juhid on aastakümneid pannud inimesi ekslikult arvama, et ainukesed tõelised välised ohud Soomele on kliimamuutused, rahvusvaheline terrorism, kuritegevus ja majanduse üleilmastumise nuriküljed.

Erakondade juhid ja parlamendiliikmed pole seda arvamust õieti kahtluse alla seadnud. Võib lausa öelda, et nad ei ole üldse vähegi mõistlikult osalenud avalikus välispoliitika- ja julgeolekudebatis. See on jäetud sõjaväelaste, teadlaste ja ajakirjanike hooleks. Debati tase on olnud kesine ja põhiline toon kakofoonia.

2011. aastal, kui valiti Soome praegune parlament, tuli kandidaadil edu saavutamiseks eelkõige tõotada, et ta annab endast kõik, et peatada teiste ELi liikmesriikide rahaline abistamine ja nõrgestada võimalikult palju Soome sidemeid ELiga. Selle ergutushüüu ümber kujunes lausa uus suur erakond.

Pole vaja ehk öeldagi, et vastuseis Kreeka, Hispaania ja Portugali rahalisele abistamisele ei nõua märkimisväärselt rahvusvahelise poliitika tundmaõppimist ega sügavaid teadmisi ei enda riigi ega abi saavate riikide ajaloost. Kuid riigi juhtimine sellisest kriisist välja jällegi vajab niisuguseid teadmisi.

Avalik debatt on paljastanud, kui armetud ja napid on palju reklaamitud «Soome erilised teadmised Venemaa kohta». Avalikkust on seni kõige paremini suutnud teavitada üksikud ajakirjanikud, kes on kas töötanud või töötavad Venemaal.

Kodumaine ajakirjandus on täielikult sõltunud nõndanimetatud ekspertidest. Nende seas on olnud näha mõningaid, kes on kõlbelistel või poliitilistel kaalutlustel kindlalt Venemaa vastu, aga ei oska vene keelt, ei tunne Venemaa ajalugu ega tea, kuidas toimib sealne poliitiline süsteem. On olnud näha selliseid, kes kardavad, et Putin vihastab Soome peale, ja pooldavad seepärast sõltumatust EList ning riigi taaskuulutamist neutraalseks. On olnud näha vormis sõjaväelasi, kes ütlevad selgelt, et neil pole lubatud midagi öelda. On olnud ka selliseid «ultrarealiste», kelle meelest Venemaal peab lubama käituda nii, nagu ta ise tahab, sest see on lihtsalt nii võimas riik. Ja on olnud näha neid, kes on juba valmis täitma mingit osa sellises tuleviku Soomes, mida kontrollib Venemaa.

Nüüd aga jõuame ühe suure müsteeriumini. 14. märtsil avaldas meie juhtiv ajaleht Helsingin Sanomat saja arvamusliidri seas korraldatud küsitluse tulemused. Selge enamus – täpsemalt 57 protsenti – oli nõus sellega, et «Soome peaks koostöös ELi või teiste toimijatega tegema Venemaale selgeks, et tema sammud ei ole vastuvõetavad». Kuidas siis nüüd nii?

Sellele on ainult üks seletus. 2. märtsil tegid Soome president ja valitsus avalduse, milles süüdistati Venemaad Ukraina sündmuste puhul rahvusvahelise õiguse rikkumises. President esines televisioonis ja ütles selgelt, et Venemaa käitumine ei ole vastuvõetav. See juhtus mõni päev enne seda, kui samasugused avaldused kõlasid ELilt. Samasugune selgus peegeldus kohe ka järgnenud avalikus debatis.

Lõpuks mõni sõna Soomes käivast arutelust NATOga liitumise kohta. Kriisid ei ole seda kuigi palju muutnud, seisukohad on üldjoontes ikka samasugused: võib-olla on pisut kasvanud toetus NATOga liitumisele, aga see kasvab väga aeglaselt. Samal ajal süveneb tunne, et praegu ei ole õige aeg selles suunas midagi ette võtta. Kui NATO liikmesriigid tõlgendaksid Soome ühepoolset sammu niigi hapra rahvusvahelise olukorra täiendava eskaleerimisena, oleks Soome positsioon palju halvem kui enne sellise sammu astumist.

Meie Eesti sõbrad on tundnud muret halveneva rahvusvahelise olukorra pärast ja väitnud, et Soome ja Rootsi kuulumine NATO ridadesse tugevdaks ka nende julgeolekut. Oli aeg, mil sellisest avalikust diskussioonist oli kasu. Praegu tuleb aga meeles pidada, et Soomel on oma relvajõud, kes on valmis kodumaad kaitsma. Kuni see on nii, on sellest kasu ka meie naabritele nii lõunas kui ka läänes. Niisugustes tingimustes võidakse kõiki muidu hästi mõeldud mureavaldusi või nõuandeid pidada umbusuks Soome tahte ja võime kohta ennast kaitsta. Seepärast oleks vähemalt ajutiselt hea see diskussioon soiku jätta.

Kui president Obama hiljuti esimest korda Brüsselist külastas, polnud tal aega käia NATO peakorteris. Peasekretär Anders Fogh Rasmussen pidi leppima kahekesi kohtumisega USA saatkonnas. Kui võtame arvesse, et NATO on pidanud Afganistanis kümme aastat ameeriklaste alustatud sõda, siis vaevalt võis presidendi käitumist eriti diplomaatiliseks pidada. Kui NATO välisministrid selle nädala alguses esimest korda pärast Krimmi kriisi algust koos olid, koondasid nad oma tähelepanu täpselt sinna, kuhu tarvis ongi ehk Venemaale. Kunstlikult üleval hoitud «strateegiline partnerlus», millel pole juba aastaid olnud seda sisu, mida algselt sooviti, külmutati nüüd lõplikult ja sõjaväelastele anti käsk uuendada kaitseplaane nüüdsele olukorrale vastavaks. Ja mis kõige tähtsam: uks jäeti uutele liitujatele nähtavalt lahti.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane