Neeme Raud: must kuld, must surm

Täna on Mehhiko lahe naftakatastroofi 54. päev, ent 20. aprillil British Petroleumi – või Ameerika kõnepruugis BP – naftaplatvormil toimunud plahvatuse ja 11 töölise surmaga alanud USA ajaloo suurim keskkonnadraama ei näita raugemise märke.

BP suudab nüüd küll osa lekkivast kütusest tankeritesse püüda, kuid teadlaste sõnul kulub olukorra täieliku kontrolli alla saamiseks veel ilmselt mitu kuud – tõenäoliselt enne augustit, mil lekkiva naftakaevu kõrvale tehakse mitu uut puurauku, et nafta ja gaasi survet esimesena uuristatud naftaallikas vähendada, kütuse vool merre ei lõpe.

Enam kui pooleteise kilomeetri sügavusel vee all toimuvat saab robotkaamera pildi abil jälgida küll kogu maailmas, aga seda, kui palju naftat iga päev merre jõuab, ei oska seni keegi täpselt öelda. USA meedia väitel võib umbkaudu oletada, et Mehhiko lahte on jõudnud kolm ja pool korda enam reostust kui Ameerika seni suurima naftaõnnetuse, 1989. aastal Alaskas toimunud Exxon Valdezi naftalekke ajal.

On paradoksaalne, et katastroof areneb kogu maailma silme all riigis, mis tavatseb end pidada maailma võimsamaks. On see looduse järjekordne meenutus, et inimkond ürgsete jõudude vastu siiski ei saa ja et siin ilmas on veel palju, mida inimesed ei oska ega ei tea?

Sama mõte käis mu peast läbi ka kuu aja eest, kui olin San Francisco servas, Berkeley ülikoolis asuvas läänepoolkera vanimas seismoloogiakeskuses, kus maavärinate eriteadlane selgitas, et inimesed on küll välja mõelnud palju tarku riistu, kuid ei suuda ennustada looduskatastroofe. Seepärast elataksegi tema sõnul USA läänerannikul fataalse teadmisega, et suur pauk on kindlasti tulemas, aga millal, seda on raske öelda.

Sama teemat puudutas ka akadeemik ja mereteadlane Tarmo Soomere, kellega hiljuti Mehhiko lahe naftareostusest rääkisin. Kuigi maailma meresid ja nende põhjas toimuvat on pikalt uuritud, on kõik seal toimuv inimkonna jaoks ikkagi suhteliselt vähe tuntud, ütles ta. Nii et siin me siis oleme – 21. sajandi alguses, tihti lühinägelikult uskudes, et maailm toimib nii, nagu meie seda soovime.

Tõsi, Mehhiko lahes toimuv ei ole vaid looduse kätetöö. Merepõhjast veel kolm kilomeetrit allpool olevast maardlast purskuv nafta ei allunud inimtahtele, kuna maavara kättesaamiseks püüti teha mitmeid kompromisse: puurauku rajades kasutati odavaid materjale, tööga kiirustati, ohtude ja riskide ees pigistati silm korduvalt kinni.

USA valitsuse ja mitmete Kongressi komiteede juba alanud erijuurdlused peavad lõpuks välja selgitama, miks see kõik juhtus, kuid praegu tundub põhjuste uurimine kuidagi vähetähtsana, sest toimunu tagajärjed võtavad iga päevaga üha eepilisemaid mõõtmeid: reostus ähvardab hävitada või on juba hävitanud – teadlased jäävad siinkohal vastuse võlgu – suure osa tolle sooja mere sügavusest, tappes taimi, kalu, krevette.

Edasi juba linde. Siis rannikualasid. Ja muserdab inimsaatusi, võttes tuhandetelt mere ääres elavatelt peredelt võimaluse teenida elatist nii, nagu nende esivanemad seda on teinud.

Ehkki ennustused, et Mehhiko lahe tugevate hoovuste tõttu võib nafta jõuda ka teistesse maailma meredesse, ei ole veel tõeks saanud, ulatub leket ümbritsev kobrutav skandaal otsapidi juba Briti saarteni.

Briti avalikkuses tekitab meelepaha USA presidendi Barack Obama mõne päeva eest pillatud ärritunud kommentaar, et kui tema oleks BP juhi Tony Haywardi ülemus, laseks ta mehe pikema jututa ebakompetentsuse pärast lahti.

Mitmed poliitikud ja Briti majandusringkondade esindajad leiavad, et kui Ameerika juhid aasivad BPd, võrdub see tegelikult kogu Briti majanduse halvustamisega. Vaatlejad näevad nende seisukohavõttude taga aga üha süvenevat muret, et kuna ka maailma rahaturgudel on usaldus Briti naftahiiu suhtes nähtavalt vähenenud, alates lekke algusest on BP aktsiahind langenud poole võrra, võib see avaldada otsest mõju ka miljonite brittide rahakottidele, sest BP on suurinvesteerija Briti pensionifondides.

USA ajakirjanduse sellenädalasi pealkirju vaadates tundub aga, et mõõk, millega president Obama BP-le hoope jagab, haavab ka teda ennast: «Obama upub naftakatastroofi,» kuulutasid mõne päeva eest New Yorgi hommikulehed. Poliitik, kes lubas uut tüüpi valitsust ja juhtimismudelit, näitab end sama teovõimetuna kui ta eelkäija sama piirkonda laastanud orkaani Katrina järel, nendivad vaatlejad.

Kõik see peegeldub ka arvamusküsitlustes: neist viimased näitavad, et kaugelt üle poole ameeriklastest annab oma juhile naftalekkega tegelemise eest puuduliku hinde. Üha enam kõlab ka arvamusi, et naftaleke võib röövida Obamalt tagasivalimise šansid.

Et see õudusunenäona üha laienev keskkonnakatastroof ajab oma kombitsaid niivõrd paljudesse eluvaldkondadesse, keskkonnast poliitikani, tasub toimuva kohta teha ehk välkvõtteid üsna mitmest rakursist, et näidata seda kogu dramaatilisuses ja ulatuses.

Neeme Raud on rahvusringhäälingu korrespondent USAs. Tänavu pälvis ta Valdo Pandi preemia.

Katrina vari

Louisiana madalad Mehhiko lahe äärsed alad meenutavad pisut kanaliterohket Hollandit. Ka siin on vesi kõikjal, sageli autotee kõrval, peaaegu samal tasandil. Ja kui loodus kapriisseks muutub, tuleb elada sõna otseses mõttes vee kohal. Päris majade asemel ongi siin enamasti meetristel ja kõrgematelgi tugedel seisvad vagunelamud.

Kohalikega vesteldes läheb jutt üsna pea siin viimati laastanud suurtormile, viie aasta tagusele orkaanile Katrina. Maailm mäletab küll pilte sõna otseses mõttes vee alla vajunud New Orleansist, kuid kahjud olid sama suured ehk kohati suuremadki neil rannikualadel, kus hävisid veepiirist mitte eriti palju kõrgemal olnud maanteed ja sajad elamud.

«See tundub kuidagi ebaõiglane, et just nüüd, kui hakkame Katrina järelmõjudest üle saama, kui elu hakkab vaikselt jälle kunagist meenutama, tuleb uus suur löök, mis kõik taas segi paiskab,» kurtis mulle üks kohalik kalamees, kes mõne nädala eest veel püügiks avatud Mehhiko lahe osast just värske lastiga oli saabunud. Mehe sõnul tuleb uus hoop tõenäoliselt hävitavam kui Katrina: tormipurustused sai taastada, nüüd peavad paljud oma elu täiesti ümber kujundama.

«Siin mere ääres elavad inimesed töötavad põhiliselt kas kala- või naftatööstuses ning see reostus võib neid mõlemat mõjutada. Kala (ja krevetid ja austrid) võib merest kaduda, ja nii ka kalurite töö. Naftatööstusele võidakse seada uusi karme reegleid, mis omakorda võivad firmasid sundida ka tööjõudu koondama. «Me tõesti kardame, et siin võivad tuhanded inimesed tööta jääda. Kardame, et ees on väga rasked ajad.»

Louisiana ülikooli okeanograafia professor Robert Carney märgib, et päris välja reostus merd ei sureta, küll see aastatega taastub. «Kuid kui näiteks generatsioone krevetipüüdmisest elatunud pered peavad nüüd järgnevaks kolmeks kuni viieks aastaks omale uue sissetulekuallika leidma ehk Mehhiko lahe äärest ära kolima, on üsna suur tõenäosus, et nad siia ja oma varasema töö juurde iialgi enam tagasi ei tule.»

Suur mure on Carney sõnul seegi, et kui reostusest kunagi vabanetakse, on ilmselt raske hajutada eelarvamusi, et Mehhiko lahest püütud kala, krevetid ja austrid on söögiks kõlbmatud.
«Kui Katrina oli šokk, siis praegune reostus paneb tuhandete inimeste senisele eluviisile Mehhiko lahe ääres mõneks ajaks lihtsalt punkti,» usub professor.

Tulevikku näeb ta üsna süngetes toonides: «Kardame Louisianas juba niigi oma ranniku pärast, mida mõjutab vee taseme tõus ja pinnase vajumine. Nüüd on meie ranniku jaoks aga ehk saabunud kriitiline hetk: kui nafta hävitab märgalade rohustiku, ei taastu see võib-olla enam kunagi ja kogu see unikaalse loodusega märgala sureb lihtsalt välja.»

President, palun vihasta!

Televõrgu CBS korrespondent uuris hiljuti Valge Maja pressiesindajalt Robert Gibbsilt, kas ta on president Obamat kunagi ka tõelises marus näinud ja kui, siis kuidas see välja nägi. Gibbs vastas, et on tõesti kuulnud, kuidas president hiljuti korra ka lausa «kurat» käratas («Sulgege see kuradi auk!»).

Kuid see selgitus ei kõlanud paljudele piisavana: filmirežissöör Spike Lee lausa anus presidenti CNNile antud intervjuus, et ta naftakatastroofi ajal vähemalt korraks oma tavapärase vaoshoituse minetaks. Ka arvamusküsitlused näitavad, et rahva arvates peaks president praeguses kriisis palju otsustavamalt käituma.

Rassisuhted on Ameerikas tõepoolest muutunud, väidavad õhtuti kaabeljaamades kõnelevad «rääkivad pead». Kes osanuks arvata, et valge Ameerika korraga oma mustanahaliselt juhilt rohkem raevu nõuab! Ajaloolased usuvad samas, et Obama on õigel kursil, sest tasub vaid kiigata USA mitte eriti kaugesse minevikku, et näha, kuidas valged ameeriklased raevunud musti siiski ei toeta (Obama puhul tuleb küll meeles pidada, et ta on siiski pooleldi valge – NR).

Probleem on selleski, et kui USA riigipea valimatult sõnu pilduma hakkab, võivad need bumerangina ta enda suunas tagasi lennata: Obama sellenädalane terav kriitika BP juhtkonna aadressil on Londonis viimastel päevadel tekitanud nähtavaid temavastaseid meeleolusid, juba kõlab üleskutseid, et Briti peaminister isiklikult Ameerika presidendil sõnu valida soovitaks.

Obamat on praeguse naftakriisi ajal nahutatud sellegi eest, et ta on end ümbritsenud tema moodi Ameerika eliitülikoolides hariduse saanud meeskonnaga ning lähtub oma otsustes üksnes nende hinnangutest. Et otsustajate ring on kuidagi liiga hermeetiline ja tavaelust kauge.

President ise nimetas sellist kriitikat mõttetuks: oma valdkonda tundvad eksperdid on tema arvates parimad võimalikud nõustajad.

Tuleval nädalal sõidab Obama taas Mehhiko lahe äärde, et seal toimuvat oma silmaga näha. Nende visiitidega püüab ta selgelt tõrjuda Ameerikas üha süvenevat arvamust, et praegune naftaleke võib saada tema Katrinaks, et ta kordab president Bushi viis aastat tagasi tehtud vigu, kui see suurtorm New Orleansi uputas, ega reageeri toimuvale piisava tõsidusega.

Samas küsivad mitmed vaatlejad, et mida enamat president peaks ja saaks teha – föderaalvõimudel ega sõjaväel ei ole ju seesuguste süvaveeõnnetustega tegelemiseks mingisuguseid kogemusi.

Osa analüütikuid nendib, et see, mida presidendilt ootakse, on kohati lausa paradoksaalne: põhimõtteliselt peaks ta valitsuse ja riigi juhina suutma lahendada kõik probleemid. Ja kui ta seda ei suuda, ollakse otsekui üllatunud – et kuidas siis nii.

Hukkuv meri

Louisiana randades paari nädala eest naftareostust otsides sain esmalt pettumuse osaliseks: Venice’i sadamas, kuhu esmalt sattusin, askeldasid just merelt tulnud kalamehed. Ehkki kaardi järgi oli see rannikust 110 miili või umbes 177 kilomeetri kaugusel lekkivale puuraugule kõige lähem paik, ei olnud neist keegi naftat veel näinud. Reostatud randa jõudmiseks tuli läbi sõita veel mitusada kilomeetrit.

«Kuna naftat töödeldakse mere põhjas kemikaaliga, ei käitu see nii, nagu tavapäraselt ehk ei tõuse veepinnale, vaid jääb meres suurte laikudena erinevatele tasanditele ulpima. Seepärast on raske ka ennustada, kuhu ja millal reostus jõuab,» selgitas mulle toimuvat Louisiana osariigi ülikooli merebioloogia õppejõud Prosanta Chakrabarty.

«Et leke on niivõrd sügaval mere põhjas – esmakordselt ajaloos pooleteise kilomeetri sügavusel –, võime oletada, et nafta ja kemikaali koosmõjul tekkiv ühend võivad sinna jääda väga, väga pikaks ajaks,» lisas ta.

Noore õppejõu sõnul on Euroopa vetes selle väga mürgise kemikaali kasutamine keelatud. USAs on seadused leebemad, siin on see lubatud. Chakrabartyt ennast puudutab toimuv väga otseselt: ta uurimisobjektiks on just Mehhiko lahe süvaveekalad, mis reostuse ja selle lahustamiseks kasutava kemikaali tõttu juba ilmselt hävinud.

«Kalad, kellega tegelen, elavad kuni 1000 meetri sügavusel. Nad helgivad, püüdes nii kiirguse abil meelitada sööta ja partnereid. Igal ööl tõusevad nad tavapäraselt veepinnale lähemale, et seal liikuvatest kaladest toituda. Nüüd, kui merepõhja ja -pinna vahele tekivad naftakihid, ei suuda nad läbi nende liikuda, nafta jääb uimedele ja need kalaliigid võivad lihtsalt kaduda, ilma et inimesed seda üldse märkaksid.»

Me näeme kohe, kui midagi juhtub näiteks Louisana vapilindude pelikanidega, ütleb Chakarabarty. «Kuid et British Petroleum pihustab naftale vee all kemikaali, hoides nii enamikku lekkinud naftast vee all, on väga raske öelda, milline on reostuse tegelik mõju ökosüsteemile.»

Kiiremini, odavamalt, tulusamalt...

Selleks, et Mehhiko lahte rajatava uue süvaveepuurauguga võiks midagi katastroofilist juhtuda, ei olnud BP selgelt valmis. Kriisiplaan, föderaalvalitsuse heakskiitva pitseriga, oli küll olemas, kuid näiteks üks ekspert, kelle abi firma häda korral lubas kasutada, on juba viis aastat surnud.
Kongressis alanud juurdluste käigus on päevavalgele tiritud maavarade ammutamist reguleeriva föderaalameti ehk föderaalse mineraalide administratsiooni liiga lähedased suhted eraäriga.

USA siseministeeriumis, mille katuse all mineraalide amet tegutseb, hiljuti lõppenud sisejuurdlus näitas, et föderaalsed regulaatorid said nafta- ja gaasifirmadelt sageli kingitusi, neile tehti reise välja.

Vastutasuks lubasid nad kütusefirmade esindajatel nende tegevuse kohta käivates raportites täiendusi ja parandusi teha. Üsna häiriv on ka fakt, et BP on olnud pikka aega paljude poliitikute, ka praegu Kongressis tema tegevust uurivate seadusandjate kampaaniate helde toetaja.

Professor Robert Carney sõnul on BP-l ka minevikus maardlate ohutuse ja reostusega probleeme olnud. «Ütleme nii, et tegemist ei ole just kõige eeskujulikuma firmaga,» nentis ta. Kuid firma probleemid peegeldavad professori sõnul tegelikult kogu multinatsionaalse suuräri praegust palet.

«80 protsenti igas BP projektis töötavatest inimestest on lepingulised, seega BP-l endal ei ole enam ammu paljudes valdkondades oskusi, neid ostetakse sisse,» rääkis ta. Puuraugu Mehhiko lahes rajaski selleks palgatud ettevõte TransOceans, mitte BP ise, ehitustöödel mängis olulist rolli Halliburton, keda on korduvalt süüdistatud suurte odavate ja mitte eriti kvaliteetsete materjalide kasutamises.

BPd ennast süüdistatakse selles, et ta avaldas alltöövõtjaile pidevat survet, et need tööd graafikus ettenähtust kiiremini lõpetaks ja suuri tulusid tõotanud puurauk juba enne tähtaega tööle hakkaks.

«Kui korraga tekib aga BP-l või mõnel teisel naftafirmal kriis, hakatakse paaniliselt otsima just alltöövõtjat, kes oskaks seda lahendada,» märgib professor Carney. «Kardan, et ka nüüd toimub midagi sarnast – et BP peakorterist Londonis kuni USA peakorterini Houstonis seisab piltlikult öeldes inseneride rida, kes kõik pakuvad praegusele kriisile lahendusi. Firmal on raske otsustada, kelle soovituste põhjal tegutseda.»

Naftareostuse endaga võitlemine on USAs saamas aga lausa üldrahvalikuks ettevõtmiseks. Mitmed telekanalid on alustanud kampaaniat BP-le reostusega võitlemiseks kasulike näpunäidete kogumiseks. Mitmed nupukaid lahendusi välja mõelnud ärimehed on küll intervjuudes öelnud, et BP on nende pakutud abist seni keeldunud.

Naftafirma ise alustas eelmisel nädalal Ühendriikides suurt maineparanduskampaaniat: selle juht lubab õhtust õhtusse jooksvates telereklaamides ameeriklastele usalduslikult silma vaadates, et firma sulgeb puuraugu, puhastab keskkonna ja hüvitab kõigi kannatanute kahjud.
USA föderaalseaduste alusel peab BP tasuma lisaks muule ka föderaalvõimude poolt kriisis tehtud jõupinguste eest.

Mehhiko lahe äärsete piirkondade töötud kalurid aga kurdavad juba, et ei ole lubatud toetustšekke veel näinud. Ja üha enam küsitakse sedagi, kas ühel ükskõik kui suurel ja võimsal firmal on ikka nii palju raha, et kogu selle katastroofi eest maksta ja ise samas ka jalule jääda.

Kommentaarid

Neeme Raud: must kuld, must surm

Märksõnad