Sirje Niitra: no millal siis?

Sirje Niitra Foto: SCANPIX

Sellise küsimusega survestavad vanemad, sõbrad ja tuttavad alatasa noori naisi. Eriti kui vanust on juba üle kahekümne viie. Vahel heidetakse seejuures ka uuriv pilk naise keskkohale, mis endiselt sale püsib. Paljude meelest on selline survestamine koormav ja piinlikkust tekitav. Halvimal juhul tekitab see trotsi: «Mis mõttes, mis see teie asi on, millal last tahan!»

Esimene laps pidi ise tulema ja see sünnib pea alati armastusest. Aga järgmised? Taastootmiseks (milline kole sõna!) oleks tarvis igal perel ilmale tuua need müstilised 2,1 last. Kuna aga kõik pered üle kahe lapse kasvatada ei saa või ei soovi, siis peavad teised selle võrra rohkem «pingutama».

Ei usu, et mõni paar seepärast kolmanda või neljanda või veel järgmisegi lapse muretseb (jälle imelik sõna, sest lapsed ei too ju mitte ainult muret, vaid ka hulga rõõmu), et riigi ees oma elanikkonna taastootmise kohustust täita soovib. Lapsed sünnitatakse ja kasvatatakse üles ikka enda jaoks ja selleks, et sugu jätkuks. «Tahan sinuga kunagi lapsi saada,» on ilusaim armastusavaldus, mida kuulda võib.

Kõige selle juures ei suuda ma kuidagi mõista inimesi, kes deklareerivad, et neile oli laste mittesaamine teadlik valik. Kahetsusväärsel kombel on seda avalikult teatanud ka üks meie parlamendi sotsiaalkomisjoni naisliige. Paljudel juhtudel eelistatakse karjääri täisväärtuslikule pereelule, mis ilma lasteta kuidagi võimalik ei ole. Tegelikult ei tohiks aga sellised naised ja mehed karjääri üldse tehagi, sest nende maailmapilt on poolik.

Teiseks on hulk noori, kes lükkavad laste saamist üha edasi. Enne on vaja lõpetada mitu kooli, soetada korralik elamine, osta ilus auto, rännata läbi pool maailma ja alles siis võib peret planeerima hakata. Aga äkki on siis juba hilja? Ma ei poolda ka väga noorelt lapse saamist, nii et osa elust, mida vaid nooruses elatakse, olemata jääb. Just lapse saamine peaks olema teadlik valik ja iga laps siia maailma oodatud.

Olles ise sünnitanud teise lapse 40selt, võin öelda, olen sama soovitanud kõigile oma tuttavatele. Küpses eas oskad lapse saamist ja temaga tegelemist hoopis rohkem nautida kui kahekümneselt, mil alles enese leidmisega tegeled. Selline laps saab kindlasti vanematelt palju tähelepanu ja hoolitsust.

Hiljutises vestlusringis teemal «Miks Eesti naised ei sünnita?» jäi kõlama mõte, et inimene teeb elus kaks olulist valikut – ameti- ja elukaaslase valiku. Ametit teadupärast vahetatakse üsna tihti. Miks ei tohiks siis ka kaasat vahetada, kui kooselu ennast ammendab? Mitte et sellele kedagi üles tahaks kutsuda, aga lapsigi võib ühel mehel või naisel sündida erinevatest kooseludest. Kui tegu on vastutustundlike vanematega, ei pruugi lapsed seetõttu kannatada, vaid vastupidi, nad võivad pool­õdede ja -vendadega suheldes pigem rikkamaks saada.