Kas ja kuivõrd võiks Eesti olla arktiline riik? Ametlikes ringkondades tiirleb mõte, diplomaatilises sõnastuses, et see polegi ehk võimatu. Käegakatsutava vormi omandab see mõte küsimuses: kas Eesti peaks taotlema vaatlejastaatust Arktika Nõukogu juures.
Arktika Nõukogu (AN) ühendab riike, mille piirid ulatuvad polaarjoone taha. Selliseid maid on kaheksa: Kanada, USA, Venemaa, Norra, Taani, Soome, Rootsi ja Island. Esimesed viis kuuluvad omakorda veel eksklusiivsemasse klubisse, moodustades nn arktilise viisiku. Liikmepiletiks on rannajoone omamine polaarjoone taga.
Vaatlejastaatus oleks muidugi mitu kraadi nõrgem variant, osutaks aga rõhutatult meie soovile määratleda end vähemalt kaudselt osana sellest piirkonnast. Piirkonnast, mis püsijää taandumisega omandab geomeetrilises progressioonis strateegilist tähtsust kõigi riikide jaoks, kes suudavad endale seal välja mõelda mingeidki huve (näiteks Singapur on ANi vaatlejaliige).
Meidki puudutab kliimamuutus (mis on küll globaalne ning mille paljudest ohvritest on polaarjää vaid üks); majanduslikud võimalused, mis avanevad uute laevatatavate transpordikoridoridega; võib-olla isegi polaargaas ja -nafta, mille maardlad muutuvad üha ligipääsetavamaks. Meid huvitab kindlasti teiste huvi: Põhjala võimalik koostööhuvi ja Venemaa vähemsõbralik roll.
ANi vaatlejastaatus ei tähenda piletit väljaku serva. Suuri küsimusi lahendavad rannariigid omavahel rahvusvahelise (mere)õiguse alusel. AN keskendub peamiselt kliimavaatlustele ja jätkusuutlikule arengule, lähtudes ka põlisrahvaste huvist. Vaatlejad ei pääse isegi kõikidesse töögruppidesse, rääkimata sõnaõiguse pälvimisest. Kuid tegemist on sümboolse küsimusega kuulumisest – mil võib olla tähendus meie enesemääratlusele.
Kõige elementaarsemal tasandil tuleb meil endalt küsida, mis on meie Arktika-huvi sisu. Mida Arktika-riikide jaoks tunnustatavat oleme valmis panustama: huvi, raha, inimesi, midagi muud? Sest lisaväärtus on arktilise tõe kriteerium. Vaatlejaid on ANi juures juba niigi palju, üle poole tosina Euroopa Liidustki.
Praegu on Eesti panus Arktikasse kurb: meil pole isegi vaatlusjaama Teravmägedel (nagu on ANi vaatlejal Poolal ja varsti Tšehhil). Meie teadlased seilavad arktilistel vetel sõbralike riikide alustel. Meie ärimehed otsivad Arktikas oma nišši – aga kes ei otsiks.
Meie tugevaim argument on geograafiline: Eesti on pärast Suurbritanniat kõige põhjapoolsem riik, mis pole ANi liige (Briti Shetlandi saared võivad küll peagi kuuluda Šotimaa koosseisu). Kuid selle tõiga peaks õigesse mõõtkavasse seadma tõdemus, et kolmas kõige subarktilisem riik on Läti.
Jah, võime viidata kuulsusrikkale polaaruurijate plejaadile 19. sajandist, nagu Rootsi ja Soomegi, kuid Krusenstern, von Wrangell ja von Toll olid mehed, kes käsitlesid end baltisakslastena Vene impeeriumi lääneservas.
Muidugi, olid ajad, mil üksteisele tähendasid midagi Viro-Akka ja Lapi nõid. Eesti oli osa karusnahavööndist, mis ulatus Biarma maale Põhja-Jäämere servas. Sealt saime endale sõna «raha» (ja võib-olla samast tüvest «rahva» ja «rahu»). Aga iidne kultuuriruum pole enam argument. Nagu pole ka hülgeküttimise traditsioon, medalihunnik jääpurjetamises ega Lennart Meri jutuajamised arktiliste hõimlastega. Eesti on Läänemere maa (ja anglo-põhjala «kõrgpõhi» pole eesti keelde tõlgitavgi).
Kui Eesti tahab saada ANi vaatlejaliikmeks, tuleb tal see saavutada «raskel moel», nagu ütleksid ameeriklased.
Esmajoones tähendab see Arktika-palaviku teadlikku ravitsemist ja rasket tööd. ANi põhikiri sätestab, et vaatlejad peavad austama liikmete suveräänsust, seadusi, panustama raha ANi töösse ning omama arktilise koostöö kogemust. See ongi Eestilt oodatava kodutöö kokkuvõte. Meil ei tohi olla oma vaateid mandrilava küsimuses ega demarkatsioonidispuudis, mille vastavalt 2008. aasta Ilulissati deklaratsioonile lahendab Arktika viisik omavahel ÜRO mereõiguse konventsiooni raames.
Arktika ei ole Antarktika, mida jagatakse ekstraterritoriaalselt. Kõik Arktika alad on juba hõivatud ja seal valitsevad piirnevate riikide seadused.
Kahjuks on välistatud ka hõimurahvaste rakendamine Arktika vankri (või kelgu) ette – Venemaa tõlgendaks sellist sammu kahtlemata vetoväärilise provokatsioonina. Vetoõigus vaatlejate üle on igal ANi riigil ka tagasiulatuvalt. Sama juhtuks vähimagi kahtluse korral, et Eestit huvitab ANis Venemaa monitoorimine.
Raha on Eestil loomulikult vähe. See ehk ongi hea, sest sunnib meid koostööd soosima. Meie loomulikud partnerid ja teejuhid Arktikas on Põhjala riigid. Arktika ei peaks olema ainult eesmärk, vaid veel üks vahend lähemate suhete loomiseks Soome, Rootsi ja Norraga. Need riigid, kes on huvitatud mõistlikest uutest vaatlejatest, võimendaksid parimini meie investeeringuid, ärihuvi ja teaduspotentsiaali. Põhjala võiks olla meie Arktika-taristu. ANi vaatlejastaatusest vähemalt unistada võime esimest korda aastail 2017–2019, mil nõukogu tööd juhatab Soome.