Kellele kuulub põhjanaba, küsib diplomaat Anna Tiido. Hea oleks kujutleda, et nii nagu Antarktikas, valitseb ka Arktikas rahu ning teadlased teevad rahu ja tuleviku nimel koostööd. Kui aga üks Vene teadlane Arktikale sellist tulevikku pakkus, nimetas Putin teda lollpeaks – pridurok.
Võidujooks Arktikale on juba alanud. Hiljuti kuulutas Kanada peaminister Harper, et tema riik pretendeerib suurele tükile Arktikast, sh põhjanabale. Avaldus vastandab Kanada otseselt Venemaale ning on seni rahumeelsema lähenemise pooldajana tuntud riigi poliitikas järsk pööre. Venemaa aga, president Putini isikus, rõhutas kohe pärast Kanada avaldust, et Arktika on tähtsal kohal Venemaa kaitsepoliitikas. Muu hulgas soovib Venemaa luua Arktikas oma huvide kaitseks relvaüksused.
Venemaa on Arktikas poliitiliselt väga aktiivne. 2008. aastal ratifitseeriti riiklik Arktika strateegia aastani 2020 ja edasi. Dokumendis kirjeldatakse Arktikat kui tuleviku ressursside allikat, samuti pakutakse meetmeid, mis peavad tagama, et neid ressursse kasutab Venemaa: suuremad investeeringud, Vene piiride kaitse ja territooriumi kindlustamine.
Strateegia kirjeldab esimese sammuna vajadust tõestada Venemaa õigust Arktikale. Teise sammuna peab rahvusvaheline üldsus tunnustama Venemaa välispiire regioonis ning Venemaa eesõigust seal maavara kaevandada ja vedada.
Strateegia kolmas aste on Venemaa sõjaline kohalolek Arktikas. Vene Föderatsioon suurendas Põhja allveelaevastiku tegevusraadiust, korraldas Põhjamerel sõjalisi õppusi ja taastas pikamaa pommitajate lennud üle Arktika. Hiljutisel õppusel Uus-Siberi saarte juures osales kümme sõjalaeva ja neli tuumajäälõhkujat, taasavati nõukogudeaegne sõjaväebaas. Parasjagu taastatakse mitmeid sõjalennuvälju.
Rüselus Arktika pärast võtab vahel koomilisi, kuigi sümboolseid vorme. 2007. aasta augustis laskus kuuest uurijast koosnev Venemaa ekspeditsioon «Arktika 2007» Artur Tšiliganovi eestvedamisel allveelaevadel MIR esimest korda ajaloos põhjapoolusel merepõhja. Kaks sukeldujat paigaldas titaanist valmistatud Vene Föderatsiooni lipu veealusele Lomonossovi ahelikule, mis Moskva hinnangul on osa Venemaa mandrilavast.
Tollal reageerisid lääne meedia ja poliitikud sündmusele üsna jõuliselt. Näiteks lausus Kanada välisminister Peter MacKay: «Enam ei ole 15. sajand. Maailmas ei saa ringi käia ja lippe maasse torgates mingit territooriumi endale nõuda!»
Norra välisminister Jonas Gahr Store ütles, et Venemaa käitumine on tagasipöördumine jõuvõtete juurde. Minister juhtis tähelepanu, et võidujooksul Arktikale ei ole mõtet: «Kui jõuadki sinna esimesena, ei tähenda see, et see on sinu oma. Sellisteks pretensioonideks puudub õiguslik alus.»
Arktikat on nimetatud uueks rahvusvaheliste suhete proovikiviks, uueks külmaks sõjaks ja uueks suureks mänguks. Kas Arktika on tõepoolest uus Eldorado, uus terra nullius, mis vallandab kullapalaviku ning annab ettekäände territooriumi hõivata? Kes seda mängu mängivad? Kas sellel mängul on reegleid?
Vahel tundub, et viimases seisnebki põhiline probleem. Ühelt poolt üritavad riigid oma sõjalist kohalolekut Arktikas kasvatada, kasutavad agressiivset retoorikat ning esitavad taotlusi oma mandrilava suuremana käsitleda. Teisalt aga tehakse rahvusvahelist koostööd.
Rahvusvahelise koostöö põhifoorum on 1996. aastal loodud Arktika Nõukogu. Foorum koondab kõiki regiooni tegijaid: Arktika riike, põlisrahvaid esindavaid püsiliikmeid, vaatlejaid. Rahvusvaheline läbikäimine selles formaadis muutub aina aktiivsemaks. 2013. aasta Kiruna deklaratsioon tugevdas nõukogu staatust regiooni põhifoorumina.
Mõneti tagab reegleid ka Arktika ookeani olukorda reguleeriv ÜRO mereõiguse konventsioon (UNCLOS – United Nations Convention on the Law of the Sea). Konventsioon käsitleb selliseid küsimusi nagu mandrilava piiride määramine, merekeskkonna kaitse ja navigatsioonivabadus. UNCLOS jagab veed eritsoonideks: siseveed, territoriaalveed, erimajandusvööndid ja ulgumeri.
UNCLOS lubab kaldariikidel taotleda oma erimajandusvööndi laiendamist kuni 350 kilomeetri võrra. Selleks tuleb esitada avaldus ÜRO erikomisjonile UNCLCS (United Nations Commission on the Limits of the Continental Shelf). Just sellele komisjonile andis Venemaa 2001. aastal üle esimese juriidilise taotluse Arktika aladele. Venemaa pani ette suurendada nende erimajandusvööndit 200 miili võrra. Tsooni laiendus hõlmab suurt veealust ala (umbes 1,2 miljonit ruutmiili), mis asub Lomonossovi ja Mendelejevi veealuse aheliku vahel. Venemaa taotleb Lomonossovi ahelikku kui Siberi mandrilava jätku.
UNCLCS pani tollal taotluse kõrvale, põhjendades seda teaduslike andmete puudulikkusega.
Ka USA kasutab ilmekaid võrdlusi ja jõuretoorikat, kuigi samas proovitakse sellise käitumise kasu eitada.
«Inimkond on läbi ajaloo tormanud aina järgmisi piire avastama. Aeg-ajalt järgnes avastusele kiiresti konflikt. Me ei saa ajalugu olematuks teha. Aga me saame kindlustada, et ajalugu ei kordu Arktikas,» lausus USA kaitseminister Chuck Hagel.
Huvitav on aga asjaolu, et tsitaat pärineb perioodist, mil Pentagon tutvustas esimest Arktika strateegiat. Strateegia näeb ette kaitseväe infrastruktuuri ja võimekuste kasvu ülesandega kaitsta USA suveräänsust Alaskas ja selle ümbruses ning aidata säilitada mereteede vabadus. Paistab, et enam ei oleks õige nimetada USAd tõrksaks jõuks Arktikas, nagu tegid veel mõne aasta eest paljud eksperdid.
Teiste kõrval mängib kaasa Euroopa Liit, kel pole esmapilgul Arktikaga asja. Küll aga on Euroopa Liidu liikmel Taanil ülemereterritoorium Gröönimaa, mille kaudu näitavad regioonis jõudu nii Taani kui ka omakorda läbi tema Euroopa Liit. Siinkohal peab rõhutama, et Euroopa Liidu jõudemonstratsioon on Arktikas pigem pehme elik koostööle suunatud.
Taani eesistumise ajal, 2002. aastal esitles Euroopa Liit Arktika akna ideed Euroopa Liidu Põhjamõõtme poliitikas. 2013. aasta aprillis avaldas Euroopa Liit Arktika strateegia. Arktika poliitika on üles ehitatud kolme põhieesmärgi ümber: Arktika kaitsmine ja hoidmine kooskõlas elanike huvidega, ressursside jätkusuutliku kasutamise propageerimine ning rahvusvaheline koostöö.
Gröönimaa olukord on huvitav. Gröönimaa on Euroopa Liidu strateegiliselt kõige tundlikuma asukohaga ülemereterritoorium. Saare pindala on neli korda suurem kui Prantsusmaal, kuid seal elab vaid 57 000 inimese ringis. Samuti lisab strateegilist mõõdet asjaolu, et Põhja-Gröönimaal Thules asub USA sõjaväebaas, mille radarid on elulise tähtsusega USA huvide ja riigikaitse jaoks.
Lisamõõtme annavad probleemile Arktikast huvituvad kaugemad riigid, nagu Hiina ja Jaapan, kes sooviksid liituda isegi Arktika Nõukoguga. Hiina-Venemaa koostöö selles valdkonnas on väga aktiivne. Hiina taotles ja sai püsiva vaatlejastaatuse Arktika Nõukogus.
Miks aga valitseb nii kauge ja külma piirkonna vastu nii tohutu huvi? Esimesena pähe tulev loomulik märksõna on kliimamuutus. Kuigi endiselt on vaieldav, kas kliima muutub inimese tegevuse tagajärjel või oleme pelgalt loomuliku lainekurvi tunnistajad, on selge üks: jääkate sulab palju kiiremini, kui ennustati vaid mõni aasta tagasi. Kui eelmised kliimamudelid ennustasid suvel jäävaba Arktikat 2030. aastaks, siis uued uurimused pakuvad suvise jääkatte kadumist juba 2015. aastaks. Aga 2008. aasta suvel oli Arktikast jäävaba juba 65 protsenti ning aastatel 2007–2009 olime tunnistajaks suurimale dokumenteeritud jää vähenemisele: 4,3 miljonit ruutkilomeetrit (2007. aasta septembris).
Sellel suundumusel on põhjapanevad järelmid, mis ulatuvad kaugele väljapoole Arktikat, näiteks veetaseme tõus mitmel pool rannikul. Arktikas tähendab see ohtu bioloogilisele mitmekesisusele ning kogukondade traditsioonilisele eluviisile. Globaalselt tähendab see robustsemat konkurentsi riikide ja mitteriiklike tegijate vahel selliste võtmeressursside pärast nagu kultiveeritav põllumajandusmaa, joogivesi, kala ja energia. Kliimamuutus ei toimu vaakumis ega mõjuta üksnes Arktikat, vaid mõju ulatub üle maailma. Tulevikumaailm on praegusest väga erinev.
Samas on sedavõrd pessimistlikul stsenaariumil teinegi külg. Nimelt toovad muutused kaasa uusi võimalusi.
Esiteks tähendab jää sulamine selliste mereteede avanemist, mis on praegu laevatatavad vaid jäämurdja abil. Kaks peamist Arktika mereteed on Loodeväil, mis läbib Kanada arhipelaagi, ning Põhjamere marsruut, mis kulgeb mööda Venemaa Arktika kallast. Need kaks tähendavad märkimisväärselt lühemat teed Euroopast Ida-Aasiasse. Näiteks traditsiooniline Suessi kanali meretee Hamburgist Yokohamasse (18 350 kilomeetrit) lüheneks 11 000 kilomeetri võrra, kui kasutada Põhjamere teed. Samas suurendab tihedam liiklus Põhja-Jäämeres õnnetuste riski ning on seega lisaoht keskkonnale.
Teiseks on Arktikas suured süsivesinike (nafta, gaas) varud. Üüratud hoidlad on Štokman ja Jamal. Siin on maailma suurimad puutumata nafta- ja gaasivarud. Peab märkima, et reservidele on raske ligi pääseda ning tehnoloogiliselt on väga kallis neid ekspluateerida. Seetõttu väidavad mõned analüütikud, et lähitulevikus neid varusid laiemalt kasutusele ei võeta. Isegi uuringud vajavad eritehnoloogiat, mida peab arendama samm-sammult, ning see on väga kulukas.
Kuid tehnoloogia areneb pidevalt, näiteks võib tuua uued arktika-klassi puurimisseadmed ning jääklassi puurimislaevad, mis on võimelised tegema ülisügavaid veealuseid puurimisi ning peavad vastu karmides tingimustes.
Kolmandaks on Arktikas ka muid olulisi ressursse – piirkond on rikas haruldaste ja strateegiliselt tähtsate metallide poolest nagu vask, tsink, tina, kuld, hõbe ja nikkel. Arktikas leidub hulganisti bioloogilisi mereressursse ja ulatuslik kalavaru.
Kokkuvõttes leidub siin piisavalt, mille pärast konkureerida ja piike murda. Kas võidab koostöö või tekib uusi konflikte? Praegu on Realpolitik’i pooldajatel rohkem püssirohtu kui koostöö taotlejatel. Pikemalt Ukraina näitel peatumata tundub, et omakasu on maailmas endiselt väga elujõuline motiiv. Venemaa ütleb põhja poole vaadates naš sever – meie põhjala. Selles mõttekäigus on väga vähe paindlikkust ja valmidust jagada, selles mõttekäigus on sõnum: «Mis on meie, on meie. Selle üle, mis on teie, võime aga läbi rääkida...»
Seetõttu ei saa, paraku, Arktika tuleviku pärast eriti optimistlik olla.
Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.