Mait Vaik: kollaborandid Raimond Kaugver ja Jüri Tuulik

Raamatukogu Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Postimehe arvamusportaal avaldab Mait Vaigu analüüsi Raimond Kaugveri ja Jüri Tuuliku loomingu kohta, mis ilmus kultuurirühmituse ZA/UM blogis.

Alustan järsult: seltskonnas, kus mina noorena ringlesin, oli vankumatu seisukoht – Raimond Kaugver ja vennad Tuulikud on kollaborandid. Kui Kaugveri loeti (ja tegelikult loeti), siis lohutati ennast vabandusega, et tegemist on vist tõesti tõsiuskliku kommunistiga ja see ei olnudki võimalikest variantidest halvim. Tuulikute puhul tulenes selline suhtumine ehk ajakirjanikutööst ja ühiskonnaelust. Ei tea. Ometigi ei olnud neist keegi parteilane, Kaugver koguni 1945–1949 sunnitöölaagris (sellest raamat «Kirjad laagrist»). Kindel on aga, et mõlemat, nii Kaugveri kui Tuulikuid avaldati suhteliselt «lõdvalt», mida ei saa öelda mitmete teiste samaaegsete suleseppade kohta. Tagantjärgi vaadates tundub, et kindlasti ei puudunud selles radikaalses seisukohavõtus ka kadedusenoot.

Mind ajendas sellel teemal kirjutama järgmine seik: ühel päeval tuli õppimisest kahvatu tütar ja palus mul talle midagi kerget anda (tähendab siis mitte Shakespeare`i või Dostojevskit jne). Näppu jäi vanameistri «Kas ema südant tunned sa». Möödus umbes kolme sigareti jagu aega kui plika loivas tagasi, viskas raamatu lauale ja ütles: «Mis soppa sa mulle topid.» See puudutas. Sest Kaugveri viimased teosed, eelnimetatu ja «Laev keset rägastikku» ei ole kindlasti raamatud, mida kiirelt ja mõtlematult «sopakaks» nimetada. («Kas ema südant tunned sa» on tiraažilt eesti kirjanduse rekord, ehk müüdi seda 115 000 eksemplari.) Jüri Tuulikut ei olekski vist hakanud ise lugema kui olnuks midagi muud käepärast. Aga polnud. Kogumikus «Üksik lind mere kohal» olevat jutustust «Vares» olin lugenud küll juba varases nooruses, see meeldis mulle, aga kirjaniku nimi oli määritud. Kogumikku lugedes pidin oma eelarvamustest lehekülg lehekülje haaval lahti ütlema, mingit nõukogudesõbralikkust ma selles raamatus küll ei leidnud.

Jüri Tuuliku puhul keskendusin kahele jutustusele, «Kojusõit» ja «Leu», mis enam meeldisid (ka «Vares», juba kolmas trükk), peamiselt aga kogumiku lõpus olevatele novellidele, mis on juba teisest klassist, kohati on neid isegi raske pidada sama kirjaniku kirjutatuks. Kaugveri puhul vaatlen tema üht viimast romaani «Laev keset rägastikku», mis on vähem või rohkem autori kokkuvõte enda elust, jõudes välja Eesti taasiseseisvumise eelsesse hommikusse. Kui Kaugveri puhul oleks romaani ümberjutustus lihtsam, tegevus toimub ajaliselt kronoloogilisemalt, siis Tuuliku puhul on ruum ja aeg pealtnäha kitsukesed (sõit kirstus), hüplikum ja mitte kontsentreeritud järjestatusele. Seepärast ei tee ma kummastki lühikokkuvõtet.

Kaugveri «Laev keset rägastikku» tekitab tunde, et tegelikult kirjutab kirjanik olnut, oma varasemat loomingut ümber, püüdes lugejat uskuma panna, et raamatus avaldatud seiskohad ja maailmavaade olid olemas juba enne, lihtsalt varjatumas vormis. Tegelikult siiski mitte… Ma ei saanud kogu romaani jooksul lahti tundest, et see oleks justkui osaline «patukahetsus». Nii rõhub kirjanik oma viimastes teostes mingisugusele lapsikusele, lapsemeelsele usule humanismi (mis on üle kõige). Peamiselt peidetakse selle humanismikardina taha oma varasemaid vaateid, sallivat suhtumist toonasesse ideoloogiasse, lausa rõhuvat vaikust seoses võimu ja korraga ja see ei mõju usutavalt. Mitte humanism ise, vaid selle teatraalne esiletõstmine. Kirjaniku teostes kohtame me varasemalt sellist naiivsust pigem äratuntava «lollitamisena» kirjutatud tsensori petteks ja rahustamiseks. Nii leiame tegelaste hulgast alati ikka ausaid ja tõsiusklikke nõukogude inimesi, hea inimese kuvand siputab ennast lapsikult ka Kaugveri «Laevas…» , kuigi mitte enam punastes toonides, vaid rõhutatult üldinimlikult. Ometigi poleks seda enam vaja, aga vahest on Kaugver lihtsalt eelnevas nii kinni, et ei suuda antud tüpaažist kuidagi vabaneda. Või ei tahagi vabaneda, jättes endast lõpuni teadlikult mulje, et ta ongi läbi elu olnud natuke teisest maailmast, idealist. Ma ei usu ka seda. Toon näite. Kui Kaugver nõukogude ajal oma romaanides «kahtlasi» seksiafääre kujutas, siis alati pisut etteheitvalt, asja ikka paheliseks ja veidi patuseks toonides. Ajast, kus seda enam tarvis ei läinud, paneb kirjanik selles liinis suhteliselt ausalt ja isegi julmalt (võib-olla üldse romaani teravaim mõtisklus). Korraga on seksuaalsusest saanud elu osa, mida enam ei pea häbenema. Jah, siin ei tunne Kaugver ennast «süüdi», siin võib anda nüüd täie rinnaga (kõik ju teavad, et nendel aegadel ei saanud). Aga kui jutt kandub maailmavaatele ja muudatustele ühiskonnas, siis ollakse jälle loll valmis. Jälle tuleb midagi üldinimlikku ja ikka üle võlli. Enesestmõistetavat isamaalast nagu kirjanik ennast oma «Laevas…» läbi peategelase kujutab, me aga Kaugveri varasemast loomingust küll ei leia, isegi mitte näpuotsatäit. Selles ongi jama. Oleks või vihjamisi. Kuigi üht või teist nähtust kritiseeriti (näib, et vabadus seda teha võrreldes kolleegidega oli kirjanikul märksa suurem), siis kindlasti mitte süsteemi tervikuna. Olgem ausad, enamus toonaseid kirjanikke tegi seda loomuomaselt, vahest isegi tahtmatult, kuigi ridade vahelt, ja küsimus, kas need peidetud joonealused ei olnud kohati koguni piinlikud, on iseasi. Kaugver peavoolu ja põhilist aga ei puudutanud, pigem vastupidi. Jah, süüdi oli teatud indiviidide ükskõiksus, lohakus, mingid kõrvalised tendentsid ja nähtused, kõik see sobis ka heatahtlikule tsensorile, aga kindlasti mitte tervik ja kord ise. Kaugver meenutas rahvakontrolli (üksikud puudused), või ringvaadet «Süütenöör» (terav, aga kasutu, koguni pahatahtlik, sest sarnaseid vigu ja korralagedust leidus tegelikult kõikjal, igas valdkonnas aga loomulikult mitte süsteemis endas).

Kuid Kaugverit üdini hukka mõista poleks õiglane, suur populaarsus, mis põhines «väikese» inimese äratundmisrõõmul, lubas tal menukirjanikuna enamat, ja kui ta peaideoloogiast näpud valvsalt eemal hoidis, siis kes meist ikka vastu tuult sülitama kipuks. Näib, et kirjanik sööstis pärast sõda ja vangilaagrit ellu täie rinnaga, elujanuga, eetilised küsimused olid kas teisejärgulised või ei saanud olla takistuseks elu ja vabaduse nautimisel. Aga mina mäletan täpselt, et nõukogude ajal mind see vaikiv olek häiris, ja kirjanik tundus tõepoolest kaasajooksik ning pugeja. Järgneva lausega saan ma endale küll tuhandeid vaenlasi, kuid kritiseerima ei peaks mitte ainult kirjanikku, vaid kaudselt ka tema lugejat, kes sellist loomingut võimaldas, tänu kellele autor ei pidanudki püüdlema kõrgemale või sügavamale.

«Laev keset rägastikku» lõpuosas mässib kirjanik ennast ühiskonnas toimuvaga selgelt puntrasse, alates noortemässust 80. aastal ja lõpetades seal, kust temast saab peaaegu koguni ERSP-lane (oli Eesti Kongressi liige). Ma ei sea kahtluse alla, et Kaugver inimesena just sellist meelsust nagu «Laev kesest rägastikku» minategelane endas kandis ja varjaski, kuid ei väljendanud seda «nendel aastatel» avalikult millegagi. Ma ei arva, et Kaugver kirjutas oma menuraamatuid puhtalt edevusest, kuid teoste müügiarvud andsid talle võimaluse olla inimesena süsteemist kuigivõrd vabam, olla vabakutseline, mitte tampida kuskil toimetuses juhtkirju, soperdades sunnitult otsesõnu ülistavaid artikleid kommunistlikust ideoloogiast ja leninismist (erinevalt Tuulikust). Kirjaniku kaitseks tuleb lisada, et «Laeva keset rägastikku» kirjutades oli Kaugver ajast siiski sammukese ees, veendunud, et Eesti iseseisvub igal juhul, erinevalt paljudest, kes isegi veel romaani lettidele jõudmise aegu selles kahtlesid.

Jüri Tuulik ei tee nõukogude elulaadile oma loomingus kraapsu, kuid veidral kombel ka olukorda otseselt mitte kritiseerides õhkub lugudest siiski midagi, mis ütleks justkui, et asi on jama ja suuremas plaanis jama. Võib-olla mitte sugugi maailmakorraldus, vaid lihtsalt elu ise.

Ka Tuuliku loomingus kohtame seksuaalsust. Varasemates teostes jätab kirjanik kangelasele juhusuhte kontekstis püksid jalga (Kaugver ei jätnud), kuid kogumiku viimastes novellides enam mitte. Mingeid kohustusi lugeja ees moraalitseda Tuulik ei võta. Ka selles osas meeldib mulle Tuulik rohkem, ta ei klounaaditsenud toona. Midagi ei juhtund ja kogu lugu. Et seda leheküljed hiljem võltsmoraaliga seebitada.

Jüri Tuulikul ideaalinimesi ei ole. Tema jutustustes puuduvad selged verstapostid, suurelt maalitud teeviidad, milline «tõeline» inimene (võrdluseks teistele, pärisinimestele) on ja olema peab. Kõik tegelased on ikka lihast ja luust, mis ei välista ometigi nende püüdu headuse poole elumere paadis kõikudes. Ta ei anna meile selgeid vastuseid või tulevad need aimumisi läbi loo enda, pigem metafüüsiliselt, kirjeldades inimese kulgemist «juhtumiste» kaudu ja jättes need selgesõnaliselt hindamata.

Kumb lähenemine lugejale rohkem meeldib, kas Kaugveri «otseütlemine» ja «ärapanemine» või Tuuliku aimatavus, sõltub paljuski inimesest. Kaugveri positiivsus peitub tema õpetlikkuses (ilma irooniata), kirjaniku elukogemus annab ideid ja vaatenurki. Kaugver kindlasti juhib, näitab näpuga, Tuulik pigem küsib ja ootab lugejalt kaasamõtlemist, ülesande lahendamist, või sedagi mitte. Tuulik on tunnetuslik kirjanik, kogumiku viimased novellid on veelgi sügavamale peidetud, lobisemishimu on katkenud, tekst on samaaegselt äärmiselt õhuline ja rusuv. Tegelikult liigitaksin nad üldse eesti novelliklassika paremiku hulka. Osaliselt võib Tuulikut võrrelda Ristikiviga, kelle jutustustest ei leia me samuti juhiseid ja punkti (lad k. täpne torge). Kuidagi kahju, et kirjanik sellega varem ei alustanud. Ma ei tea, võib-olla nooremana temas ei olnudki sellist meelelaadi või ei oleks sellist kirjandust avaldatud. Kogumiku viimastes novellides on tunda lahkumisvalu, isegi leina, justkui hüvastijättu. Ka Kaugveri «Laevas…» on see selgelt äratuntav.

Alkoholil on mõlema kirjaniku raamatutes tugev roll, kuid kummalgi erinev. Kui Tuulikul on see leevendus, põgenemine elu ja valu eest, läbides pea kogu loomingut, siis Kaugveri puhul on Tuulikule sarnane «tinutamine» tuntav romaanis «Laev kesest rägastikku», osaliselt ka «40 küünalt», üldiselt piirdutakse aga väiksemate kogustega ja naps käib asja juurde konjakiklaasi tõstes ning naisi sebides. Mitte aga kurbusest viina kallates. Siiski ei saa ma ka Tuuliku puhul küsimata jätta, kas pudel ei olnud silmaklappideks, et tegelased ühiskondliku elu teravnurkasid kritiseerima ei kipuks. Võib-olla sealt tulebki tunne, et asi on jama, aga oleme vait, kuid siiski – asi on jama – see jääb!

Mõlemad kirjanikud manifesteerivad ennast oma romaanis ja jutustustes «iseendaks», ehk siis tuntud kirjanikuks (Kaugver heliloojaks), keda rahvas teab ja armastab ja selline «päevikuline» lähenemine lisab lugudesse kindlasti usutavust, taoline jutustamisviis läheb lugejale rohkem korda, eriti väikerahva puhul, kus kõik kõiki tunnevad. Aga kui korraks kujutleda, et nad mõlemad oleksid Norra kirjanikud, siis Tuuliku parimate teosete puhul ei tekiks mul kahtlustki, miks need on tõlgitud Eesti keelde, Kaugveri puhul kerkiks küsimärk. Kaugver on ja jääb Eesti ja oma ajastu kirjanikuks, Tuulik on märksa globaalsem, väikesaare elu ja olu pole siinkohal piiranguks, pigem eksootiline lisand, «Vares» ja antud kogumiku lõpunovellid on üldse kuskil kolmandal tasandil. Kaugveri ei päästa kahjuks ka ajalooline «tõde», küll võiksid seda teha teatud mõtisklused, mida rikub aga liigselt seebiooperlik süžee ja need alatised «üliinimesed».

Tasub siiski küsida, kas õpetlik ja moraliseeriv lähenemine on alati puudus. Nagu juba öeldud, Kaugveri edu peitus just äratundmisrõõmus, ladusas stiilis ja mitte tema (võlts)moraalis, millega lihtsalt mõistvalt lepiti (no muidu ei avaldataks), Tuuliku kirjutatu pakub aga esteetilist naudingut. Kaugveri varjatud plussiks, miks meie põlvkond tema raamatud ikka jälle kätte võtab, on aga nostalgia ajastu järgi, olles nagu sigaretid «Tallinn», pudelipiim, autod žiguli ja Moskvitš, restoranid «Gloria» ja «Viru» varjetee, lühidalt ENSV. Selliseid autoreid pole üldse liiga palju, kelle loomingus oleks sellist detailirohkust, vahest ehk Aivo Lõhmus ja tema «Alla orgu ja üle jõe». Kuid Lõhmuse pilt piirneb ühe madalapalgalise ajalooõpetaja perekonna ja seda ümbritsevaga, Kaugveri tegelaste kirjusus laseb meil näha erinevate ühiskonnaklasside materiaalset maailma ning sotsiaalseid seisundeid. Kaugver ei olnud küll aus dokumentalist, kuid kaadrisse jäi paratamatult ka palju tõelist.

Jüri Tuuliku looming on ajastuülene ja usun, et tema kirjutatu räägib inimestega ka nüüd ja tulevikus.

Kaugver ei kahetseks otsesõnu oma romaanis pealtnäha justkui midagi (suuremas plaanis), Tuuliku novellides kohtame seda valusalt. Nendes peegeldub äng. Näib, et Tuulik võtab kirjutamist tõsisemalt, Kaugveri on saatnud lihtsalt anne ja õnnega pooleks leitud läbimõeldud nišš, ikka ühte liini mööda ja kindla peale, ühiskonnas kus see toimis nagu aegumatu garantiikiri. Tuulik on «tänasele» kindlasti vähem tähelepanu pööranud või lihtsalt loomulikult sügavama hingamisega, toetudes millelegi väga kindlale – loodus, meri, väike saar ja kogukond on nagu religioon, andes seda suurema usu ja vabaduse «mängida», kaugemale vaadata. Tema lugeja vajab suurt südant, et teda üldse lugeda. Aga kui see on paigas siis piisab ka vähestest.