Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Juhtkiri: suspedes pommide vastu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Eestlased suhtuvad välisministeeriumi tungivasse soovitusse üsna leigelt.
Eestlased suhtuvad välisministeeriumi tungivasse soovitusse üsna leigelt. Foto: Urmas Nemvalts

On kummastav, millise muretuse ja innuga valmistuvad Eesti inimesed sõitma puhkusereisile piirkonda, mille kohta Eesti välisministeerium on välja andnud reisihoiatuse seepärast, et terrorirünnakute oht on suur. Kusjuures samal tasemel reisihoiatuse on teinud ka teised Euroopa Liidu riigid. Postimehe küsitletud inimeste seas oli neidki, kes ostsid piletid päev enne väljalendu. Ühe reisibüroo väitel on neil viimasele lennule ootejärjekord – loobujatele leitaks kohe asendajad.

On terve hulk riike, mis annavad oma kodanikele soovitusi ühe või teise reisisihi vältimiseks tunduvalt väiksemate ja ebamäärasemate ohtude ilmnemisel, kui seda teeb Eesti. Meie välisministeerium ei anna reisihoiatusi kergekäeliselt ja seda enam oleks kodanikel põhjust hoiatusi, kui need antakse, tõsiselt võtta.

Välisministeeriumi hoiatused tuginevad Eesti ja partnerriikide luureinfole ja selle analüüsile. Pole vaja olla ise julgeolekuspetsialist mõistmaks, et taevas särav päike ja pommiplahvatuste puudumine praegu pole piisav informatsioon otsustamaks, et järgmisel hetkel kohe kindlasti pomm plahvatada ei saa. Terroriorganisatsioonide tegutsemine piirkonnas ning teadmine, et turistide ja turismiobjektide ründamine ongi nende eesmärk, on selge tähendusega informatsioon. Seda enam, et ka turismipiirkondades on juba avastatud pomme.

Selle kõrval mõjub ühe turismifirma väide, et neil on olemas rahustav info, sest neil on seal oma inimene (reisijuht?), lihtsalt naeruväärsena. Tavakodaniku jutt, et ohtu pole põhjust tõsiselt võtta, sest nende tuttavad on kohapeal kogenud üksnes päikesepaistet ja rannamõnusid, paneb imestama inimeste naiivsuse üle. Kui sama räägivad aga elukutselised reisikorraldajad, kes sel tasemel oma klientidele soovitusi jagavad, on see kaugelt hullem kui pelk naiivsus. Üks asi on võtta ise suuri riske, teine asi soovitada seda teistele inimestele, olles ise majanduslikult huvitatud, et nad sellisele reisile läheksid.  

Tavakodanik ei suuda kindlasti hinnata riske adekvaatsemalt kui luure ja välisministeerium – elukutseliste soovitusi reisisihi vältimise kohta tuleb tõsiselt võtta.

Tähelepanelik lehelugeja võiks nüüd küsida, et eilses juhtkirjas kiitsime Eesti osalemist Kesk-Aafrika Vabariigi missioonil, ent nüüd… Vahe on selles, et Eesti sõjamehed lähevad missioonile väljaõpetatuna, täisvarustuses ja soomukitega täitma ülesandeid. Eesti turistid lähevad vabatahtlikult ohupiirkonda ujumispükste väel, lisakaitseks päikeseprillid ja kreem.  

Loodetavasti pääsevad kõik tervena koju tagasi, ent niivõrd massilist hoiatuste eiramist küll mõistlikuks pidada ei saa.

Tagasi üles