Henrik Roonemaa: Rodriiges Hiietamme allakäik

Henrik Roonemaa Foto: Toomas Tatar / Postimees

Rodriiges Hiietamm oli aasta otsa uskumatult õnneliku käega mees. 2011. aasta augustis võitis ta Face­booki-mängus kaks uhiuut iPhon­e 4 pilti, seejärel õiguse olla pildil koos vahva roosa käekotiga. Järgnesid edukad osalemised terves reas «jaga ja laigi» tüüpi Facebooki-kampaaniates ning veel 2012. aasta juulis võitis ta Suure Luige Delfiinide reisimängu võitja aunimetuse.

Viimased aasta otsa on Hiietammel palju kehvemini läinud, sest imaginaarne e-turundusfirma Dream On OÜ, mis neid mänge korraldas, on ka tegevuse soiku jätnud. Tuntud firmade suured ja tihti piinlikud jagamise ja laikimise kampaaniad Facebookis on oma aja ära elanud ning Dream On OÜ vaimukad paroodiad sellele samuti.

Küllap mäletavad paljud, millise hooga käis just aasta-paar tagasi Facebookis firmade vahel võitlus selle nimel, et oma lehtedele vahendeid valimata võimalikult palju laikijaid saada. Kõige suurem iroonia seisneb aga hoopis selles, et Facebook muutis vaikselt reegleid ning endale kampaaniatega kümneid tuhandeid jälgijaid ostnud firmadel on nüüd valida, kas loobuda Facebookist üldse või hakata maksma iga kord, kui nad tahavad oma jälgijatele midagi teatada.

Vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei näita Facebook kasutaja uudisvoos kõiki postitusi kõigilt sõpradelt ega firmadelt, mida nad laigivad. Seda, mida inimestele näidatakse, otsustab algoritm. Mille järgi too valikuid teeb, ei ole detailselt teada. Nii palju saab öelda, et algoritm eelistab postitusi, mis tekitavad arutelu ja vastukaja ja mida inimesed ise on jaganud. Igatahes on meil kõigil Facebookis sõpru, kelle postitusi me peaaegu kunagi ei näe, sest algoritm on otsustanud neid meile mitte näidata.

Seesama algoritm on vaikselt kogu aeg vähendanud ka nende hulka, kelle uudisvoos näidatakse postitusi lehtedelt, mida nad ise laikinud on. Üks hiljutine uuring väidab, et nüüd jõuavad need vaid umbes kuue protsendini jälgijatest, nii et kui näiteks Samsung Eestil on Facebookis umbes 80 000 jälgijat, näidatakse seal tehtud postitusi vaid 5000 inimesele. Kui firma tahab jõuda rohkem kui kuue protsendini oma jälgijatest, peab ta Facebookile maksma.

Selline asi on e-turundajad üsna närviliseks ajanud. Alguses paistis ju kõik ilus: ajame aga suure hulga laikijaid kokku ja siis hakkame neile turundama. Nüüd tundub neile, et Facebook on käitunud nagu narkodiiler: turu tasuta kraamiga sisse söötnud ja siis järsku hakanud täishinda küsima.

Samas pole ju kusagil kirjas, et eraettevõte Facebook peab turundajatele igavesest ajast igavesti kõike tasuta pakkuma. Kes tahab oma klientideni jõuda, võib selle eest vabalt ka maksta, sest ega ta seda teenust kusagilt mujalt ka tasuta ei saa. Meie tavaliste Facebooki-kasutajatena võime ka rahul olla, sest kui sellist piirangut ei oleks, upuksime me juba ammu saamahimuliste jagajate korraldatud saastalaviini alla. Ja see tähendaks siis peaaegu kindlasti Facebooki surma. Tore on vaadata, kuidas mõnikord suure internetifirma ja tema kasutajate soovid kokku ka langevad. Tore on end mõnikord tunda kliendi, mitte kaubana.

Üks suur miinus siiski on. Võimalusest jõuda tasuta paljude inimesteni on lisaks suurfirmadele ilma jäänud ka pisikesed teatrid ja ansamblid, kohalikud seltsid, nurgapealsed kohvikud ja muud sedasorti ettevõtmised, kellel ei ole võimalik iga teavituse eest Facebookile maksta. Ja muidugi on kaotajaks Rodriiges Hiietamm, aga ma olen kindel, et tal on juba silmapiiril mõni järgmine ahvatlev e-turundusvõimalus.