Kui riik seab konkurentsikuritegudega võitlemisel eesmärgiks karistamise, saab ta tulemuseks hulga kriminaalseid ettevõtjaid, mitte ettevõtliku ühiskonna, kirjutab endine konkurentsiameti peadirektor Peeter Tammistu.
Peeter Tammistu: võistlus peab käima turul, mitte kohtusaalis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kogu inimkonna loo jooksul on inimesed kehtestanud reegleid, et ellu jääda ja edukad olla. Nendest reeglitest üleastumise eest karistati, kas noomimise või kividega surnuks viskamisega. Mida arenenum ühiskond, seda enam kehtestatakse reegleid õpetamise abil, mitte karistades. Meie oleme oma karistusseadustikus mahutanud kogu inimtegevuse kahte kitsasse kasti: väärad teod ja kurjad teod. Lihtsus või lihtsustus?
Kriminaalmenetluse alustamise eeldus ei pruugi sugugi olla grupiviisiline röövmõrv, vahel piisab lihtsast vanast külakogukondlikust arusamast ärisuhetes. Näiteks e-kirjad stiilis «lepime kokku, et meie aitame teid ja teie aitate meid» ei ole kohtumaterjalides harvad. Kuigi sellisel puhul on pigem tegemist teadmatuse ja lihtlabase harimatusega, võib see olla keelatud lepe, tuues asjaosaliste jaoks halva üllatusena kaasa kriminaalasja.
Kas teadsite, et külmik külapoes võib olla kriminaalne?
Ei, ärge saage valesti aru, ma ei pea silmas, et poepidaja kasutab seda näiteks laiba hoidmiseks, mis oleks kindlasti kriminaalne tegu.
Leping külmiku ainukasutamiseks ainult ühe ettevõtte või kaubamärgi toodete jaoks võib olla keelatud leping, mille alusel nii külmikuomanikku kui ka külapoekese pidajat võib oodata kriminaalkaristus.
Kogu maailm on aru saanud, et mõistlik konkurents on tuleviku edu aluseks. Kõik riigid otsivad selleks tõhusaid töövõtteid, lisaressurssi. Usun kaljukindlalt konkurentsi toimimise ja edendamise vajadusse, kuid ma ei usu, et oleme selle edendamisega piisavalt tõhusal teel. Meie eesmärgiks peab olema ladusalt toimiv ettevõtlus, mitte ülepaisutatud karistamine.
Just majanduse terve hoidmise huvides on tarvis kõik ilmnevad turutõkked võimalikult kiiresti eemaldada, mitte klaarida asju aastatepikkuse kohtuvaidluse käigus. Konkurentsiõigus on paljuski hinnanguline ja jääbki selliseks. Igal konkreetsel juhul hinnatakse tõendite kogumit ja selle mõju turgudele. Meil on tarvis toimivat konkurentsikeskkonda, mitte suurt hulka kriminaalettevõtjaid.
Hoolimata inimeste ausameelsusest, tunnen paljude seminaride ja konverentside läbiviijana end ettevõtjate juures tihti kui misjonär äsja hõlvatud metslaste külas. Eesti ühiskonda ja ettevõtjaid tuleb senisest palju rohkem õpetada, kuidas konkurentsiseaduse vastu mitte eksida, kuidas seda kasutada, sest sugugi kõik selles sfääris ei lange ühte tavaloogikaga.
Piinlik on seda enam, et keelatud lepped sattusid omal ajal kriminaalkuritegude hulka vaid bürokraatliku komistuskivi tõttu – väärtegude eest ette nähtud karistused olid toona naeruväärselt väikesed.
Praegu küündivad karistused nii meil kui ka mujal arenenud riikides kuni kümne protsendini ettevõtja käibest, kuid erinevalt Eestist ei ole meie naaberriikides need eksimused kriminaalkuriteod. Kriminaalmenetlus on lihtsalt liiga ressursimahukas.
Konkurentsiamet on kehtivate mängureeglite tingimustes teinud tublit tööd. Kuidas edasi? Võiksime eeskuju võtta uuemeelselt toimivatest vanadest bürokraatiatest. Näiteks brittidelt, suunates rohkem ressursi konkurentsinõustamisse ja audititesse. Eesmärk ei ole ju karistamine ja äritegevuse juurest minema peletamine, vaid konkurentsi kui majandusveduri vaba toimimine.
Konkurentsiauditi käigus hindaksid järelevalveametnikud koos ettevõtjatega iga tegevust konkurentsitõrke seisukohalt ja määratletaks ohtu kätkevad tegevused. Pandaks paika iga üksiku töötaja vastutus ja tegutsemine, siis saaks iga töötajat ka oma konkurentsialasest vastutusest koolitada ja teavitada ning eksimusi oleks vähem. Enamgi, audit suurendab mitu korda konkurentsiteadlikust, ei luba ei suurtel, ei väikestel end diskrimineerida.
Võrreldes ametnikutunde, mis kulub auditile, kaasamisele ja nõustamisele ning kriminaalmenetlusele, on selge, et esimene variant on tõhusam, kiirem ja mis peamine – inimlikum. Kui väidetakse, et ilma karistamiseta ei ole korda, siis kuidas ministeeriumiametnik Konfutsius sai hakkama vaid lihtsa põhimõttega, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse, või kuidas Gandhi vägivallatult vabastas India?
Inimliku, arusaadava ja tõhusa süsteemi poole peaksime meiegi püüdlema.
Muidugi tähendab see olulisi muudatusi karistusseadustikus. Kui karistamine on eesmärk, siis oleme olnud õigel teel, kuid kui eesmärk on usalduslik, loov, initsiatiivikas ja sidus ühiskond, marsime täiesti vales suunas.
Autor on ettevõtja ning peab ajaveebi Bürokraatiatõlk.