/nginx/o/2020/11/23/13491664t1h13cb.jpg)
Eestlased olid õigustatult kriitilised CNNi ja BBC Gruusia sõja või aprillimässu moonutatud kajastamise suhtes, kuid kahjuks ei nähta, et ka Iisrael on väikeriik, keda need tendentslikud uudistehiiud jalge alla tallavad, kirjutab Iisraeli aukonsul Eestis, vandeadvokaat Leon Glikman.
Iisrael on paradoksaalne riik, mis on suutnud Eestist väiksemale, infrastruktuurideta ja maavaradeta maaribakesele rajada ainsa Lähis-Ida demokraatliku vabaturumajandusega kõrgtehnoloogilise riigi, mille elatustase küünib rikaste Euroopa riikide tasemele.
Iisraeli armee on pannud vastu peaaegu sajakordse ülekaaluga ühisrindele. Iisraeli 2008. aasta ekspordimaht oli ligi 70 miljardit dollarit, millest lõviosa oli kõrgtehnoloogia.
Iisrael suudab isegi müüa õlut sakslastele ja veini itaallastele, olles samas abitu islamiäärmuslaste propaganda ees. Seda ka Türgi laevaga seotud intsidendi valguses ning vaatamata sellele, et enamik maailma juhtivaid õigusteadlasi on andnud õiguse Iisraelile.
Humanitaarabisildi all seilav alus püüdis läbi murda Iisraeli blokaadist Gazale. Viimane on analoogselt Liibanoniga rahvusvaheliselt terroriorganisatsiooniks tunnistatud Hamasi kontrolli all «tänutäheks» selle eest, et Iisrael tõmbus sealt hea tahte märgina ühepoolselt tagasi.
Hamas, kelle põhikirjaline eesmärk on Iisraeli hävitamine, on lennutanud viimase tsiviilobjektide pihta tuhandeid rakette ja sooritanud enesetapumõrvu, ära põlgamata ka pantvangide võtmist. Küsimust reguleerib relvakonfliktide õigus, millel on sõjaõiguse suhtes erisused.
Londoni 1909. a deklaratsiooni, ÜRO põhikirja art-i 51, ÜRO mereõiguse konventsiooni (1982) täitmise kokkuleppest (1994), Livorno juhendi punkti 5 ja Helsingi mereneutraliteedi printsiipide art-i 5-1-5.2 kohaselt on relvakonflikti piirkonnas blokaad legitiimne, kui riik on teinud avaliku teate ja avalduse rahvusvahelisele mereorganisatsioonile, samuti hoiatuse tsiviilalusele, mis püüab blokaadi eirata.
Iisrael pidas kõigist neist normidest kinni. Selle kahetsusväärse juhtumi puhul laskusid Iisraeli merejalaväelased kooskõlas rahvusvahelise õigusega laevale, kus nad tegid rahumeelse ettepaneku lasti kohaletoimetamiseks seaduslikke teid pidi, et oleks võimalik kontrollida, kas laev veab terroristidele rakette.
Sellele järgnes džihaadihüüete saatel «humanitaarrünnak» metallkangide, nugade ja tulirelvadega. Üheksa Iisraeli sõdurit sai raskelt viga, üks neist visati kõrgemalt tekilt kümme meetrit madalamale, kaks on kriitilises seisundis. Sellega on «humaansusabi» saavutanud uue kvaliteedi.
Videotest ilmneb, et laeval olnud ekstremistid valmistasid konflikti pikalt ette, mida tõendab ka äravõetud relvastus. Leian, et viimane siga oleks olnud see komandör, kes oleks ohverdanud oma sõdurite elusid «poliitilise korrektsuse» ehk äärmuslastemeelse meedia ees lipitsemise nimel.
Puutumatuks jäid need, kes sõdureid ei rünnanud, mida kinnitab ka intsident Iiri lipu all seilava alusega. Täie füüsilise tervise juures on ka Rootsi vasakaktivistid, kelle rahvuskaaslased on muide olnud sunnitud islamiradikaalide pärast oma Malmö kodudest lahkuma.
Relvakonflikte saatvad mereblokaadid on tavapärased. Näiteks president Kennedy kehtestas 1962. aastal raketikriisi ajel Kuuba suhtes õigustatud blokaadi ja oleks põhja põrutanud ka Nõukogude laevu, kui need oleksid riskinud blokaadi murda. India blokeeris Ida-Pakistani 1971. aastal Bangladeshi sõja ajal, NATO endist Jugoslaaviat 1993–1996, Inglismaa Falklandi saari 1982. aastal.
Usutunnistusest sõltumata on iga inimelu kaotus traagiline. Iisraelile on löögiks ka suhete jahenemine Türgiga. See, kas pardaleminekule oleks tulnud eelistada muid laeva kinnipidamise abinõusid, ei ole rahvusvahelise õiguse, vaid taktika küsimus. Vaevalt et isegi luure oleks suutnud ette näha, et «humanitaaraktivistid» püüavad korraldada sõdurite mõrva.
Erinevalt ameeriklastest on eurooplased sunnitud leppima väiksema valiku ja kallutatud uuristeagentuuridega. Ega keskmine hea ameeriklane, tavaliselt konservatiivsete vaadetega evangeelne kristlane, lasegi end ekstremiste soosivast propagandast ümber veenda. Tema valib kongressi ikka esindajad, kes vaatavad Lähis-Idas toimuvat realistlikult.
Eestlased olid õigustatult kriitilised CNNi ja BBC Gruusia sõja või aprillimässu moonutatud kajastamise suhtes, kuid kahjuks ei nähta, et Iisrael on samasuguste probleemidega väikeriik, keda need tendentslikud uudistehiiud jalge alla tallavad. Iga pisiriigi kestmine on võimalik vaid siis, kui lähtuda Iisraeli vanasõnast: «Selleks et sinu otsas ei tallutaks, ei tohi sa maha heita!»
Piisab ainuüksi pealkirja demagoogilisest väänamisest: «Iisraeli sõdurid avasid oma elu päästmiseks äärmuslaste pihta tule» asemel «Iisraeli eriüksuslased tapsid humanitaaraktiviste». Säärane vähkkasvajana leviv meediamull nimetas ka poode rüüstavaid aprillivandaale meeleheitele aetud protestijateks.
Kujutage endale ette, milline oleks CNNi reaktsioon siis, kui Iisraeli humanitaaraktivistid oleksid viinud pruukosti Türgis asuvatele kurdidele ja Türgi armee soov saadetist kontrollida oleks päädinud iisraellaste rünnakuga metallkangide ja tulirelvadega? Julgen väita, et ükskõik kes oleks viga saanud, süüdistaksid CNNi-sugused isikud üksnes Iisraeli.
Millegipärast ei sõima CNN Egiptust, kes blokeerib Gazat õigustatud kartuses teiselt poolt. Minu jaoks on BBC ja CNN koos Al Jazeeraga justkui sama ema inetud tütred, kes panustavad maailma islamiseerimise kaardile, millel on pragmaatiline, ent eetiliselt küsitav iva.
Paljudes Euroopa riikides on sünnistatistiliselt kõige populaarsemad just araabiapäraselt ilusad poisslaste nimed. Mitmed moslemiliidrid ütlevad, et Euroopa islamiseerimiseks pole enesetapupommitajaid enam vaja, sest töö tehakse ära sündimuse ja immigratsiooniga.
Kindlasti oleks islami ja terrorismi samastamine ülekohtune. Näiteks, vahet tuleb teha meil elavatel vähemusrahvuse staatuses olevail rahumeelsetel aseritel ja tatarlastel ning massiivsel moslemimaadest pärit immigratsioonil Euroopasse, millega kaasnes ekstremistide absoluutarvu kasv.
Mitmeid hirmutegusid on toime pannud juba Euroopas sündinud terroristid, meenutagem kas või massimõrvu Londoni metroos. Selline äärmuslaste ekspordi ja meedia kaudu tehtava ajupesu kokteil on Euroopale ohtlik.
Iisraeli vaenamise peapõhjus on lihtlabane hirm ja majanduspragmaatiline püüd pugeda naftariikide ees. Panuse on andnud ka pahemsotsialistid, kes võtavad manti sellelt, et mida enam on islamitaustaga immigrante, kelle laulu laulda, seda enam hääli.
Oma koht on ka kohe kommentaare tippima hakkavatel antisemiitidel, kes naiivselt usuvad, et vaenlase vaenlane on sõber, adumata, et juudid ei saa lahkuda, kui enam ei ole riiki, kes nad kindlasti vastu võtab. Gazas valitsev Hamas usub, et Lähis-Idas peab kehtima šariaat, järelikult tuleb džihaadi käigus Iisrael kui mitteislamimaa hävitada.
See, et juutidel ei ole erinevalt araablastest teist maad ning võrreldes juutidega on seal moslemite kohalolek olnud suhteliselt lühiajaline ning et piiblis on Jeruusalemma mainitud ligi 900 korda ja koraanis mitte kordagi, ei loe neile midagi.
Hamasi häirib Iisraelis kehtiv usuvabadus, mida naudivad ka Iisraeli lojaalsetest kodanikest kristlased, kes ei taha islamistide võimust midagi kuulda. Ega Hamas teegi vahet juutidel ja kristlastel, mõlemad on neile püha sõda väärivad piiblirahvad.
Pealegi on kiviviske, täpsemalt raketilasu kaugusel asuvad Iisraeli kiirteed, kõrghooned, viljakad farmid ja kõrbesse istutatud metsad Hamasile pinnuks silmas, sest järele teha nad ei suuda, aga soov need endale kahmata on vastupandamatu.
Loomulikult ei piirduks Hamas üksnes Iisraeli islamiseerimisega, nende plaanid on nagu igal äärmuslasel üleilmsed. Kui Iisraelil tekiks «rahuaktivistide» pealekäimisel hüpoteetiline enesetapuplaan ja ta loobuks vastutustundetult Hamasi võimu all oleva Gaza blokeerimisest ning laevade kontrollimisest, toimetataks sinna kohe kesk- ja kaugmaaraketid, mis esmalt tabaksid Iisraeli tsiviilobjekte, seejärel regiooni mitteislamiriike, näiteks Lõuna-Küprost moslemite kontrolli all oleva põhjaosa probleemi «reguleerimiseks».
Sellisel juhul oleks Iisrael esimene, keda süüdistataks olukorra kontrolli alt väljalaskmises, ikka hiina vanasõna «Kas sa teed või ei tee, igatahes oled sa neetud» vaimus.
Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.