/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2008/07/29/60691t1h1ed3.jpg)
Ravimitootjate kulul reisimine kahjustab arsti mainet
Juhtkiri: raske kohver
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Legaalsete majandustegevuste seas öeldakse ravimiärist veel tulusam olevat vaid relvaäri. See on ka põhjus, miks arstide reisimine ravimifirmade kulul avalikkuses küsimusi ja kahtlusi tekitab.
Kuigi arstide liit ja ravimitootjate liit on sõlminud protokolli, mis viimastel küll lubab esimesi koolitada, aga deklareerib, et koolituse toimumiskoht peab olema seotud koolitusega ja tarbetut reisimist tuleb vältida, näitab ravimiameti kogutud statistika tegelikkuse kohta muud.
Seadmata kuidagi kahtluse alla täienduskoolituse vajalikkust, tekib siiski küsimus, kas arsti peaks viima näiteks depressiooniteemalisele konverentsile Argentinasse või endokrinoloogide konverentsile Jaapanisse.
Depressioon kimbutab kindlasti ka Lõuna-Ameerika elanikke ja sisenõrenäärmed teevad muret ka jaapanlastele, kuid säärasel ettevõtmisel on turismi maitse, eriti veel selline mõru maitse, mis muudel elualadel oleks korruptsioonile viitav nüanss.
Kui siia veel lisada teadmine, et näiteks Tallinna Arstide Liidu koolitusfondil jäi taotluste puudumisel raha kasutamata ning rahvuskultuuri meditsiinialadele avatud alafondidesse pole aastaid omal algatusel ühtegi taotlust tulnud, siis teeb see patsiendi murelikuks – kas arst ikka lähtub patsiendi huvidest või hüvitab ravimit soovitades tänuvõlga mõnele ravimifirmale?
Tõsi, mitmed pikaaegsed arstid meenutavad siin arstieetikat, seda sisemist pidurit, mis ei tohiks ühel korralikul tohtril isegi mitte nii mõelda lubada. Ja tõenäoliselt see paljude arstide puhul ka töötab. Samuti ei ole kallite koolitusreiside saajaid või – nagu selles kontekstis oleks õigem öelda – vastuvõtjaid õnneks üüratult palju. Ei saa kaugeltki öelda, et «kõik teised ju käivad ka».
Ent kui koolitusreisil arsti otsustele mõju poleks, siis neid ka ei korraldataks. See on lihtne turumajandus: äris tehakse seda, mis on kasulik, ning kindlasti oleks ravimitootjatel veel kümneid viise investeerimiseks, selle asemel et inimesi lihtsalt heast peast mööda ilma vedada. Niisiis on siin piir moraalse ja ebamoraalse vahel nii ahtake, et mitte keegi ei saa pahaks panna, kui selline teema ühiskonnas küsimusi tekitab.
Võitlus ravimiäris on halastamatu. Kuid raha sellesse sektorisse tuleb patsiendi taskust, kes ei suuda selles vallas iseseisvaid otsuseid teha, või meie ühistest maksudest, mille otstarbeka kulutamise suhtes ollakse valvsad.
Seepärast oleks arstkonnal mõistlik jõuliselt sisse seada avalikud ja ühesed reeglid sellisteks puhkudeks ning tutvustada oma liikmeskonnale ka muid koolitusvõimalusi. Selline kahtlane reisimine mürgitab kõigi arstide reputatsiooni ja piltlikult öeldes peavad ühe reisihimulise meediku kohvrit tassima kõik teised arstid.