Alo Raun: keskerakonna reetlik võit

Alo Raun Foto: Peeter Langovits

Raske on alahinnata üleeile vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadust (PGS). See annab tõuke Eesti hariduse kujunemisele üheks edumeelsemaks maailmas, isegi väljaspool Tallinna ja Tartut. Mis õpilasele peamine – seadus aitab koos uute õppekavadega muuta kooliskäimist natukenegi toredamaks ja tulemuslikumaks.

Kuid sel seadusel on tähtsus ka poliitkultuuri seisukohast. Koolireformi arutelu oli Eesti mõistes üsna tavatu. Eelnõu vaeti pikalt ja põhjalikult riigikogu kultuurikomisjonis ning see täienes ohtrate parandusettepanekutega nii haridusala huvirühmadelt kui erakondadelt. Lõpuks teatasid pea kõik osalised, et lõpptulemus väärib seaduseks saamist.

See paistis üsna omalaadne pretsedent riigis, mille poliitikat iseloomustab teerullikultuur. Paraku, just siis, kui tundus, et sünnib üks harv ja teedrajav erand, hoolitses Keskerakond selle eest, et ka PGSi vastuvõtmine traditsioonilisse poliitsängi tagasi voolaks.

Keskerakondlasest eksharidusminister Mailis Reps kinnitas veel päev enne eelnõu kolmandat lugemist, et tema erakond hääletab PGSi poolt. Ometi otsustas partei napilt enne lõpphääletust käituda vastupidi, tuues põhjuseks ammu teada asjaolud, mis ei saanud tulla üllatusena – ja millest hoolimata oli ta lubanud hääletada eelnõu poolt.

Kas tuli kõrgemalt käsk pista tasku koolireformi pelgavate või mitte mõistvate inimeste hääled või on seal muu selgitus, igatahes hääletas Reps ja kogu keskfraktsioon vastu seadusele, milles on sadu Keskerakonna ideid ja mida Reps nimetas lausa oma lapseks.

Ei aidanud ka teise opositsionääri, sotsiaaldemokraadi Peeter Kreitzbergi tõdemus, et vahel tasub mõni väike mõru pill alla neelata selle nimel, et Eesti elu tervikuna saaks edasi areneda.

Siiski ei ole Keskerakonna poolelt vaadatuna see käik strateegiliselt vale. Nende valijad pole kunagi eriti pidanud poliitilisest kultuurist, samuti on nad sageli vastu igasugu keerulistele muudatustele ühiskonnas. Nii et vaevalt nad seda üldse märkasid, kui reetlikult Keskerakond tol hetkel käitus.

Pigem võib uskuda, et Keskerakond püüab järgmistele valimistele mõeldes lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Ühelt poolt saab ju valijale rääkida, et kõik hea põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on Keskerakonna looming, teiselt poolt aga esineda ainsa ühtselt reformi vastu hääletanud poliitilise jõuna.

Nii osutusidki vahepeal tärganud lootused Eesti poliitika ootamatule isepuhastumisele enneaegseks. Keskerakond näitas taas, kus on meie poliitkultuurituse juured.