Juhtkiri: loomulikult tuleb ka Eestil Kesk-Aafrikasse jõude saata

Prantslaste ja teiste liitlastega koos Kesk-Aafrika Vabariigi (KAV) operatsiooniga edasi minna on Eesti poolt õige otsus. Pigem võiks nii KAVi inimeste kui ka Euroopa huvidele mõeldes öelda, et missiooniga viivitamine ei ole olnud õige. Need, kes räägivad, nagu oleks tegu ebamoraalse koloniaalsõjaga meie poolt, valetavad tahtlikult. KAVis on konflikti tõttu tõepoolest tapetud tuhandeid tsiviilisikuid ja missiooni eesmärk on relvad ära korjata ning edasised mõrvad ära hoida.

Olles inimesed (ka eurooplased), ei saa me mööda vaadata kahekümne aasta tagustest Rwanda genotsiidi õudustest ega tohi oma tegutsemata jätmisega kaasa aidata samasuguste tapatalgute kordumisele. Kindlasti pole ka põhjendatud väide, et sekkumine ei parandaks midagi. Lugege kirjeldusi nüüdsest Rwandast ja te saate aru, et sealsed inimesed pole valdavalt «matšeetedega hullud», kelle ainus eesmärk on üksteist tappa, vaid inimesed nagu meiegi. Meie tulejõud võib KAVis olla piisav, et potentsiaalsed massimõrvarid peatada.

Kaalugem vastuväiteid Eesti osalemisele. Loomulikult võib küsida, kas praeguses julgeolekuolukorras on õige saata kaitseväelasi missioonile Aafrikas, ning on enam kui kindel, et seda küsitaksegi. Vaadakem proportsioone. Kaitsevägi saadab KAVi ühe rühma meie sõjamehi, kellele lisaks läheb sinna 16 tugipersonali inimest. Meie kaitseväe rahuaegses koosseisus on peaaegu kuus tuhat inimest. Seega saadame KAVi vähem kui ühe protsendi oma kaitseväe rahuaegsest koosseisust. Banguisse saadetakse neli soomukit. Kokku on Eestil neid umbes 130 (lisaks elementaarne tõdemus, et soomukid on seal selleks, et kaitsta meie meeste elu). Eesti panus ei ole ebamõistlikult suur ega ammugi mitte üle jõu käiv.

On veel teisigi argumente Eesti kaitseväe osalemise kasuks mõnel Aafrika missioonil, ent vast on praeguses olukorras kaalukaim just koostöö (harjutamine) prantslastega. Arvestades nii seda, kui aktiivne ja jõuline on Prantsusmaa olnud viimaste aastate kriisides, kui sedagi, et meie kaitseväel puudub seni niivõrd otsene relvavendlus prantslastega, võib öelda, et meie rühma koostöö prantslastega vihmases ja kuumas Kesk-Aafrikas tugevdab ka praeguses olukorras Eesti julgeolekut kümneid kordi rohkem, kui seda annaks ühe rühma pidamine meie kodumaa pinnal.

Eesti jaoks on oma lubaduste pidamine kriitilise tähtsusega, sest vähemalt meie arusaamiste järgi on liitlaste vaieldamatu usaldusväärsus ka meie kaitse ülioluline komponent. Märkigem, et hõimuvelled soomlased panustavad samuti KAVis, ehkki nad pole NATOs. Nemad saavad aru nii konkreetse operatsiooni humanitaarsest eesmärgist kui ka nende jaoks NATO lepingutes sõnastamata liitlassuhtest. Muu hulgas saavad soomlased aru, et kui Läänemere piirkonnas puhkeb konflikt, siis on erakordselt ebatõenäoline, et Soome sellest kõrvale jääks.