Mart Laar ei lasknud Eesti põllumajandust põhja, vaid karastas tootjaid. Kui praegu oleksid põhilised toidutootjad talud, sööksime palju rohkem importtoitu, kirjutab põllumees Jaan Sõrra.
Jaan Sõrra: Laar päästis toidulaua
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hakatuseks selgitan, millised on põllumajandusorganisatsioonid Eestis ja keda need esindavad. Eesti Põllumeeste Keskliidul (EPK) on maakonnaorganisatsioonid kõigis maakondades peale Hiiu- ja Läänemaa, liikmeteks ka kolmandik talunikke – tootmismaht ligi 80 protsenti Eesti toidutoormest. Eestimaa Talupidajate Keskliidul (ETKL) on maakonnaorganisatsioonid ligi pooltes maakondades – talunikud, kes toodavad kümnendiku toidutoormest. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (EPKK) koondab nii põllumeeste maakonnaliite kui ka üksikuid ettevõtteid ja talusid, toidutööstusi, samuti teisi põllumajandusega seotud firmasid. EPK on koja liige, ETKL aga mitte.
Arutledes uue maaelu arengukava teemadel (MAK), tuleb vahet teha toidutootmisel ja talupidamisel kui elulaadil. MAK on ainus põllumajanduse toetusinstrument, muu maaettevõtluse jaoks saab abiraha küsida ka teistest fondidest.
Maaülikooli professor Rando Värnik on öelnud, et tootmistaluks saab pidada vaid sellist, kus rakendatakse vähemalt kahte täistööajaga töötajat, kõik teised on elatustalud, kus leib saadakse lauale mujal töötades ja toidutootmine on kõrvaltegevus. On tervitatav, et toodetakse toitu nii oma perele kui ka sugulastele-tuttavatele, kuid turule see ei jõua ja ka riigimakse enamasti ei maksta. Väide, et vaid väiketalud toodavad mahetoitu, ei ole tõene. Olulise osa sellest annavad näiteks Pajumäe, Saidafarm, suurim mahepiimatootja Lõunapiim jne.
Kuidas paistab Eesti põllumajandus Euroopa kontekstis? Süüvides pisut ajalukku, tahaksin kummutada visa müüdi, et Mart Laar laskis meie põllumajanduse põhja.
Paljud, ka linnamehed, hakkasid suure hurraaga talusid tagasi võtma, kuid riigi toetus jäi lubatust kasinamaks ning ei jätkunud ka teadmisi, oskusi ega kogemusi. Ellu jäid need, kes arenesid suuremaks. Tänu sellele on praegu näiteks keskmises Eesti piimakarjas üle saja lehma, Lätis ja Leedus aga alla kümne.
Julgen väita, et kui praegu oleksid põhilised toidutootjad talud, sööksime palju rohkem importtoitu. Tänu Laarile karastas olelusvõitlus meie põllumehi ja kujuneski välja struktuur, kus 20 protsenti põllumeestest toodab 80 protsenti toidutoormest. Põllumajanduse tehniline ja tehnoloogiline areng on tänu ELi toetustele ja tootmise kontsentreerumisele taasiseseisvuse algusaastatega võrreldes nagu öö ja päev ning annab silmad ette näiteks ka Soomele. Kuid see ei ole tulnud kergelt – veel aastakümneid makstakse pangavõlgu.
Lätis ja Leedus arendati aga ennaktempos talupidamist, kuid sealgi väheneb talude arv iga aastaga – kas suureneda või lõpetada, sest majandusseadusi ei saa eirata. Tänu sellele, et Eestis on see etapp juba läbitud, saame eksportida Leetu veerandi meil toodetud piimast, kui aga Laar oleks oma lubadused täitnud, võiks olukord olla ka vastupidine.
Kui meil oleks vaid viis-kuus põllumajandusettevõtet, siis võib-olla tõesti, kuid täna kindlustavad meie toidujulgeoleku paarsada põllumajanduslikku osaühingut ja aktsiaseltsi, lisaks ka tuhatkond tublit professionaalset talunikku.
Mitmed põllumajandusettevõtted on läinud välisomanike kätte. Peapõhjus on see, et pojad-tütred vanema ametit jätkata ei taha ja tuleb otsustada: kas lõpetada infarktiga põlluserval või lubada endale inimlikku pensionipõlve. Maad Eestist ära viia ei saa, töökohad säilivad, lisanduvad välisinvesteeringud ja ka ühtegi lauta pole kinni pandud. Kui kogu maailm globaliseerub, kuidas saaks siis põllumajandus teist teed minna?
Väide, et suuremad tootjad on saanud rohkem toetusi, on pooltõde, sest võrreldakse võrreldamatut. Ühele poole pannakse ettevõtted ja tootmistalud, kelle jaoks investeerimine ning keskkonna-, loomade heaolu jt nõuete täitmine, mille eest toetusi makstakse, on eluküsimus. Neid võrreldakse hobitalunike, pensionäridest maaharijate ja suure hulga muude tublide inimestega, kellel puuduvad arenguks ja nõuete täitmisega seotud toetuste taotlemiseks majanduslikud eeldused, võimekus ja enamasti ka soov.
Hektaripõhised toetused on kõigile võrdsed. Investeeringutoetusi pole enamik väiketalusid aga küsinudki, kuigi selleks on olnud võimalus. Näiteks 100 000 eurot maksev traktor teenib end tagasi vaid siis, kui on harida vähemalt 500 hektarit. On olnud aga ka «tarkpäid», kes ongi 25 hektari maa harimiseks ostnud sellise traktori, pool sellest toetusrahaga. Seda on hoitud viis aastat ja siis maha müüdud – see on Brüsseli reeglite järgi lubatud «jokk»-skeem. Uues MAKis peaks sellise trikitamise aga välistama.
Ka 25 hektaril saab kasumlikult majandada, kui leida oma nišš, ja mis veel tähtsam – turg. Kasvatada võib ju mahetoodangut, aiasaadusi, marju-puuvilju ja minu poolest kas või vihmausse kalameestele ja neid siis eksportida, kuid selliste tublide talude toodang on vaid murdosa meie elanike toitmiseks vajaminevast.
Väga suur probleem on nn tugitoolipõllumehed. Pool põllumaast on toidutootjate omandis, teine pool tuleb rentida. Rendihinnad on viimastel aastatel mitu korda kerkinud, rendioksjonitel soovitakse rendina sama suurt summat kui hektaritoetus. Ka maa-amet korraldab riigimaade oksjoneid, mille hinnad pole sugugi madalamad – siin võiks küll riik, kelle prioriteediks peaks ju olema toidujulgeolek, eelistada tegevpõllumehi, mitte paksema rahakotiga linnavurlesid, kelle «toidutootmine» seisneb vaid niitmises.
Rendilepingu lõppedes on neil soov maa erastada ja hiljem vaheltkasuga maha müüa. Kui aga rent on nii suur, ei tule põllumees enam ots otsaga kokku. Ja linnas olev maaomanik niidabki aastas korra oma maa üle ning toetusraha on taskus. Niitjaid on kümnendik Eestis deklareeritud põllumaade pinnast. Uue MAKi koostamisel on Brüssel lubanud põllumajandustootja defineerida riigisiseselt, mida aga ametist lahkunud minister Seeder teha ei soovinud.
Ükski riik ei saa toimida maksutuluta, sestap on ülioluline, et kõik, ka väiksemad põllumajandustootjad, makse maksaksid. Äriregistri andmetel andis 50 suurima põllumajandusmaaga ettevõtet 2011. aastal tööd 2509 töötajale. Nende müügitulu oli 122,3 miljonit eurot ja tööjõumakse maksti 11,2 miljonit eurot. Võrdluseks said need ettevõtted 2011. aastal ühtset pindalatoetust 9,58 miljonit eurot. Ja sugugi väheoluline pole ka see, et kuigi põllumajanduses ja toidutööstuses on tegevad vähem kui viis protsenti meie rahvastikust, on põllumajandus- ja toidusektori eksport kümme protsenti koguekspordist.
Kerge on kritiseerida MAKi arvutis arvamuslugu kirjutades. Põllumeeste keskliit ja põllumajandus-kaubanduskoda koos Läti-Leedu kolleegidega tegid valitsuste toetuseks tõhusat selgitustööd nii kodus kui Brüsselis ja aitasid algselt pakutuga Eestile juurde tuua 170 miljonit eurot toetusraha. Pea kaks aastat kestnud aktsioonid maksid kinni meie liikmed. Talupidajate keskliidu panus aktsioonide läbiviimisel oli aga pehmelt öeldes olematu.
Maaelu tuleb kindlasti toetada, kuid MAKi toetused ei tohi muutuda sotsiaalabiks. Tänaseks on paljud talud põllumajandustootmisest loobunud, hakanud tegelema turismi, IT ja muude valdkondadega.
Riik peab leidma raha oma eelarvest, et inimesi maale tagasi tuua ja ka elatustalusid toetada. Tuleks luua riiklik programm maapiirkonna taasasustamiseks, kus talud (maal elavad inimesed) tegutseksid eelkõige just mainitud valdkondadega. Ei tohi vastandada talunikku ja suuremat põllumajandustootjat. Neil on sarnased mured, mida laua taga istuvad talunike juhid alati ei adu. Põllumajandustoetusi peavad saama need, kes toodavad toitu müügiks.
Pisut nostalgitsemist… Eesti taasiseseisvudes sain tagasi isatalu, kus maad 59 ha. See oli, kui võrrelda esimese Eesti ajaga, suur talu, kus 1938. aastal osteti isegi traktor – esimene meie vallas. Talu tagasi – kuidas edasi? Minu ligi 70-aastane isa soovis taastada poole sajandi taguse seisu – kasvatada kõiki teravilju, võtta lehmad-lambad-sead ja küll siis ka õnn õuele tuleb. Seda ma õnneks teha ei jõudnud, sest Laari reform tuli peale.
Mitu aastat sai vireletud, sest 40 ha teraviljakasvatamisest saadud tulu ei võimaldanud ei elada ega areneda. Tuli ju soetada kogu tehnika. Pisut aitas Kanada sugulaste rahasüst ja majandusseadustest arusaamine – kas laiened või sured. Tänaseks on Laeva vallas asuv Kämara-Antsu talu ostnud ja rentinud maid ning spetsialiseerunud ligi 500 ha teravilja- ja õlikultuuride tootmisele, mis on optimaalne pind tehnika soetamiseks. Mõni aasta tagasi andsin talu üle pojale, kellel on soovi ja põllumehe hinge seal edasi toimetada. Mu süda valutab demagoogitsemise ja väike- ning suurtootjate vastandamise pärast. Hea eesti sõna «põllumees» hõlmab nii suuremat põllumajandustootjat kui ka toidutootmisega tegelevat talunikku – hakkame seda rohkem kasutama!
Kuna Brüsseli poolt lubatavat riiklikku lisatoetust sellel aastal riigieelarves pole, samuti on juurde deklareeritud hulgaliselt uut toetuskõlblikku põllumaad, vähenevad kõigi põllumeeste toetused 30 protsendi ringis, piimatootjatel veelgi enam. Brüsselist juurde kaubeldud lisaraha seda ei kata. Seetõttu on ülimalt tähtis suunata maksimaalselt MAKi raha tootmise arengu ja jätkusuutlikkuse tagamiseks – toetada eelkõige neid, kelle toitu me iga päev kauplustest ostame.
Kuid võib ka hoopis hullemini minna – PRIA peadirektori Jaan Kallase sõnul on agentuur alarahastatud ja kui raha juurde ei tule, on nad sunnitud uksed oktoobris kinni panema. Uuel põllumajandusministril tuleb see probleem koos rahandusministriga lahendada.
Mul on unistus: saabub aeg, mil Eestis toimib ühtne (tegev)põllumeeste organisatsioon ja kaigaste loopimine suurte-väikeste teemal saab otsa. Kui talunike juhid saavad lõpuks aru, et majandusseadused kehtivad nii suurtele kui väikestele, tulebki see aeg pea!
Autor on Tartumaa Põllumeeste Liidu esimees ja Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu liige.