Euroopa Liit peab Krimmi sündmuste valguses oma idanaabruspoliitikat tugevdama, kirjutab Eesti Idapartnerluse Keskuse juhataja Marge Mardisalu-Kahar.
Marge Mardisalu-Kahar: peksa lolli vs targem annab järele?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jätad lolli peksmata, võtad süü enda kanda» – umbes nii ütleb üks mahlakas vene vanasõna, mille abil võib kuigivõrd seletada naaberriigi käitumisloogikat. Venemaa peksab, nii väljas kui ka oma kodus. Küsimus on üksnes selles, kui kaugele on ta valmis minema.
Venemaa edasise tegevuse täpsem stsenaarium Ukrainas elik võimalik aktsioon Ida- ja Lõuna-Ukrainas on endiselt suur ja ärev küsimärk. Riigisiseselt on Venemaal aga näha kasvavaid repressioone igasuguste ametlikust joonest eristujate vastu. Siia alla kuulub viimaste vähegi vabade meediakanalite elimineerimine, «rahvareeturite» märgistamine ja muidugi ennekõike tohututes mõõtmetes lauspropaganda.
Küllap oleme kõik huviga jälginud, kuidas suhtub olukorda Vene avalikkus, tema õhuke kodanikuühiskond. Kremli orkestreeritud propaganda pealetung tundub esmapilgul ka vägagi efektiivne olevat. Hiljutise Levada keskuse uuringu põhjal toetab suurem osa rahvast Krimmi liitmist Venemaaga ja ligi 58 protsenti elanikkonnast leiab, et endiste Nõukogude Liidu alade hõlmamine venekeelse elanikkonna kaitseks on igati lubatud.
Samas on siiski ka neid, kes Venemaa tegevust vastustavad. Krimmis toimuva vastu on välja astunud mitmeid kultuuritegelasi, 15. märtsil toimus Moskvas ka ligi 50 000 osalisega meeleavaldus Kremli poliitika vastu. Kuigi üldtendents on üsna ühene, võib seda siiski näha kui ühte lootustandvat mõra selle rahva imperiaalses eneseteadvuses. Ehk siiski ei ole enam päris adekvaatne kuvand vene liberaalist, kes on oma hingelt demokraat niikaua, kui see puudutab ühiskonna sisemist arengut, kuid imperialist niipea, kui küsimus puudutab Venemaa suhet teiste riikide ja rahvastega.
Ja isegi kui need protestihääled on vaid kaduvväike osa, annab see Venemaale lootust, et kogu praegu toimuva kiuste võiks see maa ometi oma müstilise messianismi jampsi taagast vabaneda ja muutuda. Ka võib arvata, et ajupesu tulemusena tekkinud toetus Kremli liinile ei pruugi sanktsioonide, aga ka lihtsalt Venemaa edasise isoleerimise ja sellest tulenevate majanduslike muutuste mõjul kuigi kaua kesta.
Kui jõuline suudab aga lääs olla nendesamade sanktsioonide elluviimises? Siin on EL saanud pigem kritiseerida – Veenus oma jõuetute, hambutute sanktsioonidega, mille üle Venemaa vaid irvitab. Samas tuleb möönda, et see pehme ja hambutu EL on oma sammudes viimastel nädalatel näidanud rohkem hambaid, kui keegi veel mõni kuu tagasi üldse uskunud oleks.
Teisalt ei ole ka vaja luua illusioone: niipea, kui võimalus avaneks, st Venemaa jääks sinna, kus ta praegu on, hoiduks 28 edasistest sammudest. Nii või teisiti, need ligi paarkümmend aastat kestnud mesinädalad Venemaaga, mil flirditi väärtustega, on otsa saanud ja suhete täpsem iseloom on tuleviku teema. Ilmne on, et ELi ja Venemaa käitumisloogika on diametraalselt erinevad.
Samal ajal, kui Venemaa on näidanud, et on valmis minema oma eesmärkide saavutamiseks sõjani, püüab EL endiselt lahendada olukorda läbirääkimiste, terve mõistuse ja Euroopa Unistuse abil. Kompromissikultuur on ELi enda eksistentsi nurgakivi ja tugevus, kuid Venemaa puhul on see paraku vaid soovitule vastupidist efekti andnud.
Ometi ei pruugiks see nii olla. ELi käes on majandussanktsioonide näol väga mõjus arsenal, tähtis on suuta seda järjekindlalt ellu viia. Tahaks väga, et EL oleks sedakorda targem ja annaks järele alles siis, kui süüd ei tule enda kanda võtta.
Lisaks vajadusele Venemaad jõulisemalt ohjeldada peaks EL paralleelselt suutma olla ka ambitsioonikam ja järjekindlam suhetes idapartneritega. Mis kindlasti võiks praeguste sündmuste valguses teostuda, on ELi naabruspoliitika tugevnemine tervikuna. Kuidas seda paremini teha, selles seisab ilmselt põhjalikum sisekaemus alles ees, kuid oleks patuasi praegust kriisi raisku lasta.
Vajaduse muutuda sedastab ka 27. märtsil avalikustatud – ja tänavu tavalisest veel vähem tähelepanu pälvinud – Euroopa naabruspoliitika eduaruanne. Päevakajalistest sündmustest rääkides ei tohi muidugi lisaks Ukrainale ära unustada ka Moldovat ja Gruusiat. Ülemkogu hiljutine otsus kahe viimasega assotsiatsioonilepingud juba juunis allkirjastada on väga kiiduväärt. Eriti haavatav paistab olevat Moldova, kus sügiseste valimiste tulemus ei pruugi just kiirendada riigi eurointegratsiooni tempot. Samuti tuleb täie tõsidusega suhtuda Venemaa provokatsioonide võimalusse Transnistrias.
Pikemas perspektiivis on ülioluline, et uus, juba vähem kui kahe kuu pärast valitav Euroopa Parlament ning samuti sel aastal ametisse astuv uus komisjon naabruspoliitikat vastavalt muutunud olukorrale kohendaks ja ambitsioonikalt ka ellu viiks. Ja kuigi võib eeldada, et selle kõige suurema sammu tegemine – selgesõnalise liitumisperspektiivi andmine – vajub nagu senigi liikmesriikide omavahelisse komakemplusse, on vähemalt mõnede idapartnerite integratsioon ELiga muutunud iseenesestmõistetavamaks kui varem.
Selle õnnestumiseks on mõistagi vaja, et need riigid ka ise tõesti edeneks. 21. märtsil kirjutati alla ELi-Ukraina assotsiatsioonileppe poliitilisele osale, suuremahuline majandusosa allkirjastamine järgneb loodetavasti õige pea pärast Ukraina valimisi. Isegi kui asi jääb nii, nagu on, st Venemaa ei liigu enam Ukraina territooriumil edasi, on selge, et Ukrainal seisab ees üliraske, ülikulukas ning väga pikaajaline ülesehitusprotsess, milleks on tarvis ühtset Ukrainat.
Ja seda olukorras, kus idanaaber teeb ilmselt kõik endast oleneva, et seda protsessi saboteerida. Ka ei ole reformide elluviimine protsess, mis saaks, tema pikaajalisust arvestades, toimuda revolutsioonilise joovastuse lainetel.
Siin seisab taas küsimus ELi ees: kui palju jätkub meil kannatlikkust, sest seda on meil väga vaja? Väsimus Ukrainast, ja tegelikult kõigist idapartneritest, kelle reformid on viimase 20 aasta jooksul sisuliselt ebaõnnestunud, tekib ELis kindlasti kergesti. Seekordne võimalus on teistest siiski erinev, seda just allkirjastamisfaasis olevate assotsiatsioonilepete tõttu. Seda teekaarti võiks Ukrainal, Gruusial ja Moldoval õnnestuda ellu viia, seda muidugi eeldusel, et EL ise jõulisemalt tegutseb.
Kohtusin hiljuti Tšernigivist Tallinna külla sõitnud ukraina noortega ja uurisin neilt praeguse suhtumise kohta ELi, lootuste ja pettumuste kohta. Vastuseks sain, et kui enne Vilniust oodati ELilt mingit imet, siis nüüd on suhtumine muutunud. Tekkinud on arusaam, et kui see EL kunagi tuleb, siis on hästi, aga maa saatus on ennekõike ukrainlaste endi kätes, ainult nemad ise saavad oma riiki aidata. Tahaks väga, et see neil õnnestuks.