Neeme Korv: kord majja…! Kelle kord?
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
3. aprill 2014, 08:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/06/05/1149108t1hd048.jpg)
Inimsugu tahab uskuda kõikvõimsatesse jõududesse. Et riik on kõikvõimas. Või mõni isik. Jah, või isegi ajaleht. Valdavalt räägib see lihtsalt soovunelmast, kohati apoteoosiga sarnanevast nähtusest, et kõrgem jõud korra majja lööks. Täna vastuoludega ERRi organisatsioonis silmitsi seisev rahvusringhäälingu nõukogu peab valima, kas kord tuleb tegevjuhti Margus Allikmaad usaldades või mitte.
ERRi sisetülis on tõmmatud paralleele Sirbi ümber toimunuga ja see on olemuslikult õige kõrvutus. Juriidiliselt eri moel, kuid kokkuvõttes ikkagi riigieelarvest rahastatav meedia tekitab alatasa küsimusi: miks tõstetakse esile nimelt teda, aga mitte mind? Nii küsib ikka aeg-ajalt üks ja teine loomeliit või spordialaliit; rääkimata sellest, et kultuuri ja sporti tehakse ka liitudeväliselt.
Selline meelsus väljendub ka avalikkuse ette jõudnud Eesti Olümpiakomitee (EOK) ja spordialaliitude kirjas ERRi nõukogule – rahulolematus spordi kajastamisega ETVs ja rahvusringhäälingu kanalitel üldiselt. «Eesti sport on palju mitmetahulisem ning alade- ja sündmusterohkem, kui ETV ekraanilt täna paistab,» kurdetakse kirjas, mis ei ole niivõrd terav, kuivõrd loosunglik. «Spordikajastust rikastaks suurem mitmekülgsus ning rohkem analüütilisust.»
Jumala eest, loomulikult! Rohkem paremat ajakirjandust…! Kuid mis see «parem» siis on? Olukorda, kus kõik jäävad rahule, ei ole ega tule. Saatel on maht ja struktuur, oma loogiline ülesehitus. Mida rohkem stopperiga sekundite mõõtmist, seda elutum ja igavam tulemus. Ajakirjanduslikud valikud on kellegi vaatepunktist alati valed. Kuid mööndes, et valikute tegemine on vältimatu, hakkame jõudma ka käesoleva probleemi tuumani.
EOK ja alaliidud väljendavad kahjutunnet, et arutelude fookus «on liikunud valesse kohta – isikutevahelisele konfliktile ning üksikutele spordialadele». Aga paraku ei saa isikutest üle ega ümber. Sest isikud ongi ju need, kes valikuid teevad. Nüüd head kolleegid naeravad, aga isegi spordiajakirjanik on inimene.
Ühele meeldib rohkem korvpall, teisele jalgpall, kolmandale kümnevõistlus, neljandale talialad… Julgeksin öelda, et ERRi sporditoimetuses on eri huvid olnud päris hästi esindatud, pealegi tuleb Eestis igas meediamajas nagunii olla n-ö kõigesööja.
Kui ETV sporditoimetusele midagi ette heita, siis võibolla oleks arenguruumi otsuste selgitamisel – olgu need siis kirjas ERRi arengukavas või mitte. Selgitada tuleb pidevalt nii avalikult kui ka vahetus suhtluses kitsamates ringides. Kuid kokteil, mis koosneb lõpututest kompromissidest Eesti spordi ja välisspordi, meeste- ja naistespordi, tipp- ja rahvaspordi vahel jne, lõpuks ikkagi kas maitseb või ei maitse. Maitse üle aga teadupärast ei vaielda, vaid kakeldakse.