Urmas Arumäe: Eesti kohtueelne kriminaalmenetlus kompab kodanike taluvuse piire

Urmas Arumäe. Foto: Mihkel Maripuu

Vandeadvokaat Urmas Arumäe kirjutab Postimehe arvamusportaalis riigi haldussuutlikkusest politseiuurimise kaasuse näitel.

Koondamised ja kärpimised politseis annavad maksumaksjale nii otsest kui ka kaudset tagasisidet. Ühtedele on see meeltmööda, sest politseil pole ressurssi nende sooritatud süütegudega tegeleda. Teised pole rahul, sest politseil pole ressurssi neile kahju tekitanud isikute kriminaalasjadega tegeleda. Politsei isikkoosseisu koondamise tagajärge suurema pildi kontekstis ei oska tänases geopoliitilises olukorras keegi täpselt ette manada. Siiski on globaalses plaanis näha seda, mis juhtub siis kui politsei (USA) ennast «tänavatelt» tagasi tõmbab – kurikaeladel on karistamatuse tunne! Asun seisukohale, et politsei ja ka piirivalve jätkuv kokkutõmbamine ei ole Eesti sisejulgeolekule kasuks – osalt puudutab see ka välisjulgeolekut.

Uurijate endi ja ka prokuröride sõnutsi on olukord hull ja hullemaks läheb. Kehvadest oludest tulenevalt on vaikimisi kujunenud ametkondade sisesed prioriteedid, mille kohaselt on olemas kriminaalasjad, mida menetletakse ja on teised kriminaalasjad, milliste menetlemiseks ressurssi (peamiselt aega ja raha) ei jätku. Viimased seisavad kappides virnas ja koguvad tolmu.

Nimetatud tolmu kogumisel on aga juriidilised tagajärjed! Nimelt kriminaalasja lõpetamine seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Ma valetaks, kui ma väidaks, et ei ole ise seda õiguslikku alust oma klientide huvides kasutanud. Loomulikult on «menetluse mõistliku aja» instituut oluline ja põhjendatud, sest sunnib riiki korraldama menetlust selliselt, et süüdistatavad saaksid mõistliku aja jooksul karistatud ja kui selle ajaga toime ei tulda, siis lihtsustatult öeldes menetlus lõpetatakse ja karistus jääb saamata. Selline perspektiiv süüdistatavat kaitsvat advokaati kindlasti ei kurvasta – iseasi, mida sellest arvata riigialamana.

Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt oma lahendites  esile toonud mõistliku menetlusaja olulisust ja selle rikkumise lubamatust. Ka riigikohus märgib oma lahendites et mõistlik menetlusaeg on suures plaanis 4 aastat.

Tavaline on ka teine olukord, kus advokaat esindab kriminaalasjas kannatanut. Sellisel juhul peab ta «menetluse mõistlikule ajale» vaatama veidi teise nurga (ehk kannatanu huvidest lähtuva) alt. Sellises olukorras peab advokaat tegema endast oleneva, et mitte lasta menetlusel venida ja päädida lõpetamisega mõistliku menetlusaja möödumise alusel. Möönan, et advokaadi võimalused on siin suhteliselt kasinad.

Kirjutan seda kõike ühe reaalse juhtumi põhjal, mis mind kriminaalasjas kannatanu esindajana ja kodanikuna üsna nõutuks teeb. Mõistagi jätan siinkohal nimed jt detailid nimetamata, upitades artiklit üle uudistekünnise siiski selgitusega, et süüdistatavaks on üks Tallinna vanalinna striptiisibaar ja osad selle töötajad, kes koorisid välismaalase paljaks ja tema rahakoti tühjaks sõna otseses mõttes, tühjendades kliendilt varastatud krediitkaardiga ca tunni jooksul tema pangakonto. Kõik on tõendatud ja politseile «kandikul» üle antud.

Esimene uurija tegeles asjaga lühemat aega ja mulle teadmata põhjustel anti asi teisele uurijale. Teine uurija ilmselt tegeles asjaga samuti, kuid saadeti/lubati aastasele välismissioonile. Järjekorras kolmas uurija ütles ausalt, et see asi seisab kapis, kuna on temal olulisemaid asju, millega tegeleda. Seda, et asjadel on uurimise seisukohalt teatud prioriteetsus (osadega tegeletakse, osadega mitte) kinnitas ka kohtueelset kriminaalmenetlust juhtiv prokurör. Nii uurija kui prokurör kinnitasid kui ühest suust, et probleem on ressursside nappuses – ei jätku inimesi. Samas on avalikkusele teada, et plaanitakse veel politsei isikkoosseisu kärpida. Kas ka uurijaid, ei ole mulle teada, aga vestlusest prokuröri ja uurijaga sain küll aru, et ka uurijaid plaanitakse koondada.

Mul ei ole etteheiteid konkreetsele prokurörile ega ka uurijale, kuna nemad teevad oma tööd ilmselt võimete piiril. Pretensioonid on poliitikute ja politseitöö planeerijate suunas. Politseinike koondamine eesmärgiga tõsta töölejääjate palka, võib exceli-tabelis üsna edev välja paista, aga 8 töötundi päevas jääb 8-ks töötunniks. Seetõttu, ja arvestades uurijate töö tänast mahtu, on ebamõistlik eeldada, et nad veidi tõstetud palga tõttu hakkavad märkimisväärselt rohkem tööd rügama. Muidugi ei saa välistada, et mingi sisemine reserv on igas politseiuurijas peidus, aga ... Tavakodanikust lehelugejalegi on jäänud silma, et liiga sageli jõuavad eeluurimisest kohtusse ühiskonna lootusi ja kirgi üleskütvad asjad, mis kannavad rerssursside nappuse pitserit ning mis professionaalse kohtumenetluse käigus n-ö «laiali lagunevad».

Kodanikuna ma küsin, et mis mõtet on üldse teatud kriminaalasju menetleda, kui nendeks ressurssi ei jätku ja kui seetõttu on nende kaasuste saatuseks «lõpetamine seoses menetluse mõistliku aja möödumisega»? Nii me raiskame ju seda nappi ressurssi täiesti mõttetult veelgi, sest ka selleks, et mingi kaasus kaante vahele saada ja siis kappi tolmuma panna, kulub teatud ressursse. Kas mitte pole nii, et riik ongi valinud politseiressursside kokkutõmbamise kompenseerimiseks muu hulgas ka teatud süütegude dekriminaliseerimise? Dekriminaliseerimist, kui see on põhjaliku kaalumise ja intellektuaalse töö vili, ma iseenesest ei vaidlusta.

Kodanikuna ma eeldan, et kui riik on pidanud õiguslikult põhjendatuks kriminaalmenetluse alustada, siis ta sellega ka tegeleb, mitte ei jäta ressursside puudusel asju mõistliku menetlusaja möödumist ootama.

Menetluse mõistliku aja möödumise instituut on oluline nii süüdistatavale kui kannatanule, ehkki ootused võivad olla vastassuunalised. Siiski võib filosofeerida selle üle, et mis sisemist rahuldust saaks tunda süüdistatav, keda ei ole õigeks mõistetud, vaid kelle osas ei suudetud mõistliku tähtaja jooksul menetlust lõpule viia? Või mis rahuldust tunneks kannatanu, kes lisaks varalisele ja mittevaralisele kahjule saab aastatepikkuse menetluse tulemusel teada, et riik on teda petnud, sest pole tema asja suutnud mõistliku menetlustähtaja jooksul menetleda?

Maksumaksjana jääb veel küsida, et miks peaks nt kannatanu selle tsirkuse veel ka kinni maksma?