Kristjan Oad: kuidas mõelda Euroopa Liidust?

Kristjan Oad Foto: Erakogu

Kui tahame paremini toimivat ja Eestile kasulikumat Euroopa Liitu, tuleb see meil üheskoos teistega ise korda teha, kirjutab jurist Kristjan Oad Postimehe arvamusportaalis ja pakub välja, milline võiks välja näha parem Euroopa Liidu korraldus.

Euroopast on räägitud viimasel ajal palju ja on ka põhjust. Nelja aasta pärast, vabariigi sajandal sünnipäeval, on Euroopa Liidu tüür Eesti käes. Seda võimalust saada suureks vaimult tuleb kindlasti kasutada. Euroopa Liit vajab rohtu päris mitmele tõsisele hädale. Kes seda veel pakuks, kui mitte meie? Oleme ohutult väikesed ja laitmatu mainega. Ja mis kõige tähtsam, sundiv saatus on pannud meid nägema probleemide asemel lahendusi. Jõuda võiks juurest on juurde pole kunagi lihtne. Kus aga teised näeks vabandust loobumiseks, näeme meie tööd, mis tahab tegemist.

Üle pika aja oleme ajaloo objekti asemel taas subjekt, teiste tuuseldatava asemel ise tegija. Koos õigustega tuleb nüüd kanda ka vastutust. Kui tahame paremini toimivat, meile kasulikumat Euroopa Liitu, tuleb Liit, muidugi üheskoos teistega, ise korda teha.

Milline võiks välja näha see parem Euroopa Liidu korraldus, mille Eesti saatusekaaslastele nelja aasta pärast välja pakuks? Sel teemal on seni vist ainsa kirjasõnas arutlejana palju, millega nõustuda, aga ka mõnda, millega mitte või mida täiendada, ära öelnud Jüri Raidla.[1]

Kaks korda allajoonimist väärib põhimõte, et Eestile hea Euroopa korralduse leidmiseks tuleb liikuda mõttega samm-sammult üldiselt üksikule, küsida järjest kitsamaid küsimusi ja pidada igal sammul silmas Eesti rahvuslikke huve. Tasub aga mõelda, millised ikka peaks need küsimused olema, mida endalt sellise korra järgi küsida.

Erilist vaidlust ei tohiks kohata ka tähelepanek, et väikeste riikide huvides on selgete ja kindlate reeglitega Liit, kus suured ei saa omavolitseda. Kas aga J. Raidla pakutud sellise Liidu komponentidele oleks põhjust midagi lisada?

Viimaseks on siinsetel ridadel küsitud, millised võiksid üldse olla sõnad, millega Euroopa Liidust rääkida - kuidas oleks mõistlik Liitu mõtestada, millise ja millena teda tunnetada, et jutt viiks sihile ja hea mõte ei jääks rumalalt iseendale jalgu.

Küsimused

Euroopa Liidu paremale korraldusele mõeldes tuleks tõesti esmalt küsida, kas Eesti rahvuslikud huvid on Euroopa Liidus üldse paremini kaitstud, kui oleks Liidust väljaspool. On meile Liitu tarvis? Vastatagi tuleks, nagu J. Raidla seda on teinud, selgelt ja ühemõtteliselt:jah. Meile nii riigi kui rahvana on Euroopa Liit kasulik. Küsimus ei ole kas, vaid kuidas.

Sellele vastuse leidmisel ei tohiks aga ajada vastajat kahvlisse «föderatsiooni» ja «konföderatsiooni» vahel. Need on kaks teoreetilist lahtrit, kuhu uurijad jagavad - sealjuures isekeskis vaieldes - päris elu vajaduste järgi kujunenud eripalgelisi korraldusi. Me mõtteid vormivad ja piiravad sõnad, mida kasutame. Ei ole tarvis suruda arutelu nende kahe mõistega piiratud kanalisse. See ahendab võimalusi jõuda lähemale päris murede tegelikule lahendamisele. On selge, et Euroopa Liit, mis toob kokku sajanditepaksuste eriilmeliste kultuurkihtidega endiste impeeriumite emamaid, rääkimata kõvasti vatti saanud, aga seda visamatest väikestest, ei leia oma ühiselu korraldamise viisi riiulilt. Me vajame hästi läbi vaetud, üheksa korda mõõdetud rätsepatööd. Sestap ei tuleks rääkida üldistatud mudelitest, vaid elus tajutavast sisust, samm-sammult ja sõlm sõlme haaval.

Föderatsiooni/konföderatsiooni asemel võiks hoopis küsida, kas meie nii suurte kui väikeste riikide Euroopa-mängus on Eestile paremad hägusamad või täpsemad reeglid. J. Raidlaga võib ja tuleb nõustuda, et kindlasti täpsemad. Need ohjaks suurte isepäisust paremini. Küll ei tähenda see, et Euroopa Liidust peaks üritama teha riiki. Vastupidi. Mõistlikule ideele - täpsemate reeglitega Liit - asjatult külge poogitud tuline ja tõrksust tärgatav teema - Liit kui riik - võib õhku lasta mitte ainult idee enda, vaid halvemal juhul kogu Liidu. Liidu lagunemine, sest iseenesest hea plaan lihtsalt serveeriti hooletult, poleks ainult intellektuaalselt ahastamapanev. See oleks Eestile ka poliitiliselt ohtlik.

Igas mõttes julgeolek on aga esimene, mida Eesti Euroopast otsib. Selles nõustunud, ei saa kuidagi minna kaasa J. Raidla teise mõttega, et Eesti peaks kujundama Liitu, kuhu kuuluksid ehk vaid tänase eurotsooni maad. Tuleb küsida, kas tahame suuremat või väiksemat Liitu? Kas tahame Liitu Suurbritannia, tema laevastiku, sõjaväe ja tuumaarsenaliga, või ilma? Suurbritannia lennukid asuvad peagi turvama me taevast. Liidult kui selliselt võiksime hätta sattudes oodata tuge mürsu ja miini ostmiseks, ent mida vähem liikmeid, seda kõhnem ka rahakott. Ei näi, et Eestil oleks siin kaksipidi mõtlemist. Rohkem on parem. Suurbritanniaga oleme suuremad.

Ülesehitus

Tahame püsivat, selgete reeglitega Liitu ühes Suurbritannia ja paljude teistega. Mismoodi tuleks Liit kokku panna, et ta meile nõnda pingeteta sobiks? J. Raidla on soovitanud teha hulka muutusi Liidu ehitusse ja toimimisse. «Föderatsiooni»mõttemalli surumata või Liidu riigiks muutmisega koormamata võiks neist ettepanekutest enamik tõesti meele järele olla nii meile kui sakslasele, nii poolakale kui britile.

Üsna kindasti ei oleks keegi vastu, kui Liidul oleks kompaktne alusdokument, Liidu pädevus oleks täpselt määratletud ning kodanikke ja riike esindaks kahekojaline parlament. Küll aga tuleks mõelda, millise aktsendiga tuleks teha juttu Liidu (Komisjoni) presidendi valimisest, pädevusjärelevalve kohtust või Liidu sõjajõust, kui tahame, et tulemus langeks enim kokku nii Eesti kui ühiste huvidega. Samuti tuleks üks Liitu turgutav täiendus ka lisada.

Täna pannakse Euroopa Liidu Komisjoni president teatavasti paika Euroopa Ülemkogul suurte riikide omavolil. Tema valimine Euroopa Parlamendi poolt oleks kindlasti samm edasi. Kerkiks aga küsimus, miks Liidu mänedžeri ja kõneisikut ei võiks valida rahvas otse? Samuti, Eesti on ja jääb rahvaarvupõhises parlamendis kärbeskaallaseks. Oleks kõigiti parem, kui presidendi valiksid Liidu riikide kodanikud häälteenamusega, mis tuleks saavutada nii üleliiduliselt kui ka vähemalt pooltes riikides igaühes eraldi. Presidendi voli oleks legitiimsem. Eesti kaal oleks tunduvalt suurem.

Kindlasti tuleb luua eraldi kohus, kes hoiaks silma peal, et ükski Liidu organ ei teeks rohkem, kui talle lubatud. Üle piiri läinud aktidelt saaks kohus võtta õigusjõu. Pole väheoluline, et sellist Liidu üle valvajat on nõudnud nii Briti konservatiivid kui Saksa sotsiaaldemokraadid. Siin võiks olla teiste seas Eestigi huvi, et selline kohus oma otstarvet unustades ei manduks. Selles sihis peaks kohus saama tasu mitte Liidult, vaid riikidelt, ning ka kogunema Brüsseli asemel näiteks kordamööda riikide ülemkohtute juures.

Liidu sõjajõu delikaatsel teemal peitub kurat iseäranis pisiasjades ja sammuda tuleb eriti hoolikalt. Mis kõige tähtsam, ilma oma relvajõuta poleks riigil tegelikku Liidust välja astumise võimalust. Rahvusriikide kaitseväed peavad säilima. Küll aga võiks need olla mõistlikult madalast tasemest alates funktsionaalselt kokkusobivad. Samuti oleks kaunis tehisliku euroarmee idee kardetavasti pingepomm, mis võiks kogu arutelu koos headegi mõtetega õhku lasta. Rääkida võiks pigem ÜRO sinikiivrite eeskujul ühisest, aga erinevalt senisest ka tegelikust väekoondisest, mitte USA eeskujul ühtsest armeest ega selle varjustki.

Kõik eelnev on puudutanud tänast. Vajame aga ka praegu puuduvat võimalust mõelda Liidus ette pikemalt. Me ei tea, milliste ühiste muredega oleme vastamisi kahe- või viiekümne aasta pärast ega kui suured - või väikesed - hoovad on nendega toimetulekuks mõistlikemad. Liidu pädevus - st jaotus, mis eluvaldkondade kohta teeb seadusi iga riik endale ise, mille kohta aga kõigile ühtselt Liit - ei tohiks olla puutumatu Pandora laegas. Vastupidi. Liidu pädevuse kohandamine tegeliku elu nõudmistele peaks olema eluterve Liidu toimimise loomulik osa. Pädevuse muutmiseks, kui selleks nähakse vajadust, peaks olema selge kord, kindel aeg (nt iga viie aasta tagant) ja täielik vabadus. Liit peab saama astuda ülehomsetele muredele vastu vähemalt homsete, mitte aga eilsete vahenditega.

Mõtteviis

Tahame ühes Suurbritannia ja paljude teistega püsivat, turvalist, selgete reeglite ja ajaga kaasas käiva pädevusega Liitu ausalt valitud juhtkonna ning riikidepoolse järelevalvega. Nõnda kokku võetuna ei ole selles suurt midagi uut. Sisuliselt sama soovi - parandada Liidu logisevad ja punsunud kohad ja panna ta paremini tööle - on väljendanud paljud. On aga irooniline, et kuigi sisulised püüded ei pruugigi kuigivõrd erineda, nähakse David Cameroni ja Guy Verhofstadti olevat otsekui teineteist välistavates vastasleerides. Selmet rääkida asjast, summutavad me meeli tehislikud, paljuski vaid hooletust sõnakasutusest idu ajama hakanud abstraktsed vastandused – koostöö versus integratsioon, valitsustevahelisus versus riikideülesus, konföderatsioon versus föderatsioon. Neid pole tarvis. Astugem kastist välja.

Kuidas siis ikkagi mõelda Euroopa Liidust? Ülal sai arutatud, kuidas Liit võiks toimida. Ent mis selline Liit oleks?

Liit peaks jätkuvalt olema juriidiline isik. Selles mõttes nagu riik. Ent mitte Euroopa riike hõlmav ega neist üle olev. Samuti mitte vaid platvorm riikide koostööks. Liit peaks olema rahvusvahelise kogukonna, riikide ühiskonna liige, kelle Euroopa riigid on enda jaoks, enda asjade ajamiseks loonud. Sealjuures ei oleks me Liidu liikmed, vaid volitajad (Member States pro Mandating States). Riigid ei loovutaks Liidule võimu, vaid annaks volituse. Ühiseid seadusi ei loodaks Liidu tasandil, vaid Liidu kaudu. Liit ei kõneleks maailmas riikide asemel, vaid riikide nimel.

Liit oleks riigilaadne ava- ja rahvusvahelis-õiguslik isik, Euroopa riikide kaunis suure voliga tark ja esinduslik sulane. Ümbervaadatav pädevus oleks tema tööülesanded. Liidu president oleks tema pea, mis Liidu keha tööle käsib. Järelevalvekohus oleks meeldetuletus, et sulane, kellele on küll usaldatud paljude, tänasest võib-olla oluliselt enamate tähtsate seaduste loomine ja omajagu suhtlust teiste maailmajõududega, on ja jääb siiski sulaseks.

Soovides anda definitsiooni, võiks Euroopa Liit olla juriidiline isik, rahvusvahelise õiguse subjekt, mille on loonud, millele jõu andnud ja mida suunavad tema volitajariigid endi hüvanguks. The European Union is a legal person, a subject of international law, created, empowered and directed by and for its Mandating States.

Liidu selline iseloom oleks muidugi tallamata rada. Aga ega teada-tuntud lahendust me oma paljupõimelisele probleemile leiagi.

Uue Euroopa Leppe variantide alla siinkirjeldatu päris ei mahu, aga kui valima peaks, siis küllap oleks lähim number viis.

Eesti Vabariigi põhiseadust riigile riigilaadse sulase võtmiseks vast muuta ei tuleks.

[1] - Raidla, J. Põhiseadus ja Eesti rahvuslikud huvid vs. Euroopa föderalism. - Juridica, VIII, 2013, 539-545.