Alkoholitööstuse klassikalise strateegia kohaselt väidab Tarmo Noop, et probleem ei ole alkoholis, vaid liigtarvitamises. Probleem on aga selles, et liigtarvitajad tulevad tarvitajate hulgast.
Liigtarbimise puhul elanikkonnas lähtun mina WHO tunnustatud tarvitatavate alkoholiühikute kaudu määratletud riskipiiridest. Oponent lähtub Eesti õlleturu võrdlusest teiste Euroopa riikidega nagu Saksamaa, Tšehhi ja Austria, kus samuti on probleem alkoholi, sh õlle liigtarbimisega.
Alkoholitarbimine ei ole tegevus, kus Eestit saaks rahuldada eesmärk olla Euroopa Liidu keskmine liigtarvitaja. Eesmärk peab olema jõuda allapoole rahva tervist ohustava tarvitamise piiri, milleks on 6 liitrit absoluutset alkoholi elaniku kohta aastas.
Selleks on vajalik terviklik alkoholipoliitika, millest reklaami- ja muu müügiedenduse piiramine on üks oluline osa.
Tarmo Noop väitis, et reklaam ei suurenda alkoholitarbimist, vaid toetab ainult olemasolevate tarbijate eelistusi. Toetudes uuringutele saame väita, et reklaam mõjutab eelkõige just uusi tarbijagruppe, sh varem mitte alkoholi tarbinud alaealisi ning naisi. Samuti jättis Noop vastamata küsimusele, et kuidas tekivad uued alkoholitarbijad ning millele ta toetub väites, et reklaam, sh sponsorlus seda ei mõjuta.
Praegune spordi ja kultuuri rahastus läbi alkoholitootja sponsorluse ei teeni kõige paremini avalikke huve. Alkoholitööstusest saadav tulu on kordades väiksem selle põhjustatud kahjust ühiskonnale, sh pole riigil piisavalt vahendeid toetada sporti ja kultuuri. Seda olukorda oleks võimalik parandada enamate maksude kogumisega ning raha jagamisega, lähtudes avalikust huvist.