Varesele valu, kiitsakale kibu, mustale linnule muud mured!» Nii lausuti siis, kui poiss oli varba vastu kivi löönud, ja valu leevendati külma raudesemega muljudes. Rahvatarkus ja taiasõnad aitasid. Liikumine looduslähedases külas, maatoit kodupõllult ja aiast kasvatas konti ja meest.
Minu põlvkond tuli 19. sajandi kommetega külast ja astus järjest kasvava tempoga tühjenevale maale ja tihenevasse linna. Tarvitseb meenutuseks heita hetkeline pilk tollesse möödunud aega ja imetleda, mida see kasupere poiss veel oma elu ja tervise hoidmiseks nägema, tegema ja tundma pidi. Teda sunniti halva soojapidavusega suitsutares külmetumise vastu ravimtaimedest teed jooma ja sarlakite põdemise päevadel pimendatud rehetoas kadakasuitsus lebama. Meie põlises peres, kus tööjärjel olemist hoidsid veel isa pärandit austavad vanapiigad, polnud hädakorral raha arstile viimiseks. Alles pärast sõda tehti noormehehakatisele vallakeskuses riigi kulul kaitsesüstimisi epideemiate vastu.
Läbi nõukogude meditsiini hüvede ja puuduste jõudsime taasiseseisvunud Eesti oma tervishoiusüsteemi. Pensionäripäevi elama hakanud mehena tahaksin seda päeva tervitada. Aga kurta seda, et lootuspärased tervisekeskused liiguvad kogu aeg ääremaalt otsekui imeväel vaegjalgsete kodanike lähikonnast kusagile kaugemale, suurte linnade tulesärasse kuhja. Tuttavaks saanud vastuvõtuõed ja arstid kaovad sinna, kus nüüdisaegsemad ravitingimused ja motivatsiooni sigitavad palgad.
Aastat kakskümmend neli tagasi, kui mulle sai osaks au olla Eestis esimesena taastatud Muhu valla jaluleaitamise töödes-tegemistes osaline, külastasime õppe-eesmärgil Soomet. Käepärased ja targalt ehitatud ja sisustatud valla tervisekeskused avaldasid muljet. Võtsime eeskuju, kuid oluline tugipunkt meie taastatud valla kõrval – Orissaare haigla – jäi äkki haigeks ja hääbus.
Poliitikud hakkasid juba tol ajal rääkima teenuste kättesaadavuse võimaldamisest vähemalt 75 kilomeetri raadiuses. Niipalju maad on Muhust Kuressaarde. Asusin minagi oma perega elama maakonna pealinna, sest vanuigi häda korral kaugelt abi ei jaksa oodata. Õnneks tekkis meie elukoha lähedale ettevõtliku arstipere pingutuse tagajärjel väike, päevast ravi osutav kliinik nimega Hanvar. Kellel leping haigekassaga nagu perearstilgi. Väiksesse kliinikusse, kus abivajajaid võtavad vastu kirurg, naistearst, hambaarst ja perearst, muretseti moodne kompaktne laboratoorium, ultraheliga läbivaatuse aparaat ja muid käepäraselt vajalikke seadmeid haigete uuringuteks ning raviks. Ei mingeid järjekordi. Astu sisse ja räägi oma murest. Tänavu lõi otsekui ootamatu talvine välk Hanvari kliinikule Kuressaare linnas sisse. Riiklik haigekassa lõpetas lepingu ravikindlustuse tagamiseks ja raha lisatakse sihtasutusele Kuressaare Haigla.
Suur haigla olevat parem ja efektiivsem. Seal on küll ööpäevane raviteenus, ent väga pikad koridorid. Mõne vajaliku arsti vastuvõtule pääsemiseks mahutamas järjekordi kuni kolm kuud. Tervishoid joondub pealinna järgi. Pigem mingisuguste nõuandjate ideede ja nende toetajate suva tahtel. Kus mitmed põhiseaduslikud tagatised on märkamata jäänud.
Uus terviseminister rääkis viimases «Foorumi» saates tervishoiust ja selle korraldamise printsiipidest üsna sõnaohtralt. Läbipaistvalt, aga erakonna platvormilt alla astumata. Osutamata isegi eraettevõtluse imettegevatele arenguvõimalustele meie meditsiinis.
Saarlaste ja saare külaliste seas sooja poolehoidu leidnud erakliinik Kuressaares aga käib juba kohut vabaduse ja õigluse ahistamise ning poliitilise pimeduse vastu.