Siim Veskimees.

FOTO: Eesti Kirjandusmuuseum

Kirjanik Siim Veskimees kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Eesti vajab tuumaelektrijaama ja tõsist aatomiuuringute keskust ning et Eestist võiks saada uudsete tuumaenergiaallikate väljatöötaja.

Aatomirand

Kunagi uhuti üks kala devoni rannale. Selle asemel, et teha kõik selleks, et harjumuspärasesse keskkonda tagasi saada, hakkas ta uudistama veidrat paika, kuhu oli sattunud. Ajapikku tekkis ta järglastel võime kuival ellu jääda. Need, kes vanamoodi jätkasid, on muidugi ka alles, nad kasvatasid endale kaheksa rida hambaid ja järavad siiani tühjal pilgul kõike ettesattuvat.

Me oleme samasugusel rannal – kosmiline ruum ja virtuaalreaalsus, mõlemad esimesel pilgul pelutavalt tapvad. Kardame tuumatehnoloogiat, sest sellega on juhtunud õnnetusi, ja kardame geenitehnoloogiat, sest põhimõtteliselt umbusaldame kõike uut.

Me ei tee igapäevaelus sellises mõõtkavas otsuseid, kuid kusagil ajusopis tasub tiksumas hoida teadmine, et meie valikutest täna võib sõltuda, kas jäämegi suurlinnadesse plastikusse pakitud porgandeid järades kaduvat loodust taga nutma, või saab meist midagi sellist, mis on tänasest inimesest sama palju üle, kui meie haidest.

Eesti ajaloo lühikokkuvõte

Niisiis, millalgi liikus kari tokerdanud heidikuid taanduva jää kannul loodesse. On vist enam-vähem kokku lepitud, et ca 11 000 aastat tagasi jäid mõned neist pidama soode vahele äsja merest kerkinud külmal, viljatul ja kõledal lapil, kus kõik, kel midagi valida oli, ainult sülitasid ja edasi läksid. Ilmselt tuli meri vastu ja paigale jäid need, kes olid liiga lollid või laisad, et laevu ehitada.

Kusagil ehitati püramiide; siin sonkisid tüübid harkadraga maad ja jõid end korrapäraselt kangest mõdust segaseks. Kusagil hakati pidama olümpiamänge ning kirjutati traktaate ja tragöödiaid, mida haritud inimesed siiamaale loevad; siin sonkisid tüübid harkadraga maad ja jõid end korrapäraselt kangest mõdust segaseks.

Kuni ühel päeval tulid mehed konservikarpides, andsid tappa ja ütlesid, et nüüd me valitseme seda maad. Tegelikult palju ei muutunud, tüübid sonkisid endiselt harkadraga maad ja jõid end korrapäraselt kangest mõdust segaseks. Kusagil avastati mandreid ja purjetati ümber maailma, kusagil algas renessanss ja tööstusrevolutsioon, kusagil kirjutati Iseseisvusdeklaratsioon, avastati gravitatsiooniseadus ja Jupiteri kaaslased. Siin läksid adrad pisut paremaks ja mõdu oli õpitud torudest läbi ajama ning see mõikas nüüd hulga vikatimalt. Kusagil lõhustati aatomit ja lennati üle ookeani, siin kirjutas kõige kirjaoskajam mees viis köidet sellest, kuidas maad songitakse ja teinekord ka lihtsalt sellest nüridusest segaseks minnakse.

Kusagil algas infoajastu, piirid avanesid ja maailm ei olnud tõesti enam endine. Siin on läinud mullasonkimise ja segaseksjoomise vahekord pisut paigast ära viimase kasuks – enam pole aega ja jõudu lapsi teha ning kes korra kaineks saab, põgeneb...

Kas midagi positiivset ei olegi? Noh, Terry Pratchett on öelnud, et mõned paigad näivad olemas olevat vaid selleks, et keegi saaks sealt pärit olla. Kust tuleb see mitte millegagi põhjendatud eelarvamust, nagu oleks Eesti ja eestlased midagi erilist ainuüksi sellepärast, et nad on olemas?

Kas me oleme loodusrahvas, metsarahvas, talupidajad või midagi selles skaalas? Jah? Päriselt ka? Lepime kokku, et iseendale ei valeta. Enamik heal juhul tunneb kedagi, kel pohlad habemes kasvavad. Eesti hakkas juba rohkem kui sajandi eest linnastuma ja mina isiklikult olen vähemalt ühelt poolt vähemalt kümnendat põlve linnainimene. Ah et kui tsivilisatsioon kokku kukub, läheme vanaema juurde? Kuulge, nalja tuleb ka mõõdukalt teha – tõsiste hädade puhul hakkavad toimuma asjad, millega võrreldes Mad Maxi triloogia on leebe õlalepatsutus, ja mingi šansi annab ehk ainult relv, hea kuhi padruneid ja kaaslased, kes teavad, kuidas liikuvat märki tabada. Nii et tulge Kaitseliitu, selle asemel, et muinasjutte rääkida.

Samas, suhteliselt hõredalt asustatud suhteliselt puhas territoorium on muidugi selge eelis. Ent oleme kogu oma olemasolu võidelnud selle nimel, et koopast välja saada. Jutt ei ole siin sellest, et looduslikke koopaid on nii vähe, et meid oleks tuhat korda ülearu, või et me ju elamegi koopas; meie kodud on kõigi mugavustega koopad, aga koopad sellegipoolest.

Oleme vastandunud keskkonnale. Jah, keskkonnaga võib kohaneda. Võib ju lausa miljard aastat vastu pidada, kasvatades endale kaheksa rida hambaid ja nii edasi... Prometheus ei toonud meile jumalate tuld mitte selleks, et saaksime selle peal seaperset kärsatada, hakkajamad toppisid selle tule Olümpia hotelli kõrgusesse masinavärki ja käisid jalutamas tollel heledal latakal, mille poole uluvad karvased iginäljased tegelased, kellele, muide, tuli kah omal ajal tules sepistatud rauaga selgeks teha, et mitte nemad, vaid meie oleme toitumisahela tipus.

Meie rahvussport – kaika kodaraisse loopimine

Tehnika arenedes on iga järgmine hüpe, mis tegi selle sooritajatest maailmavalitsejad, toimunud enam põhja pool. Me suundume industriaalajastust infoajastusse ja selles võtmes oli tiigrihüpe ja laiemalt ITsse panustamine loomulik ja õige. Ainult et sellest ei piisa. Me hulbime tööstusrevolutsiooni järellainetuses, kuid see ei ole midagi kvalitatiivselt uut ja Hiinad-Indiad oma tohutu rahvamassiga ei anna siin meile vähimatki võimalust. Jah, meil on teatud eeliseid, kuulumine ELi, sobivam kultuuritaust ja haridus, kuid see lubab meil paremal juhul olla mõõdukalt edukas. Kindlasti on hea mõte mahetoidu tootmine ja suurt edu tõotab loomulikult ka geenitehnoloogia.

Mis on sel pildil valesti? Me mõtleme väikselt. Siin ei ole kusagil näha strateegilist läbimurret, mis annaks meile võimaluse väljasuremise asemel kasvama hakata. Oleme juba üritanud end kuulutada kõrgtehnoloogiliseks ja nii edasi, kuid pole osanud seda endi heaks tööle panna. Pigem oleme käest lasknud, isegi aktiivselt endast eemale tõuganud kõik võimalused.

Meile on mitu korda pakutud tehaseid, näiteks autotootjatest KIA ja Volkswagen on olnud valmis tootmist Eestisse tooma. Me oleme nad surnuks virisenud. Meile pakutakse tohutut kuhja raha, et saaksime ühe korraliku raudtee, mis meid Euroopaga ühendaks, aga meie tahame looduskaitsealaks kuulutada ainult pendliluuludes eksisteerivad ülesmäge voolavad jõed ja patrame siilide suguelust.

Skype. Tavalisel eestlasel pole sellest mingit otsest kasu. Pole kunagi olnudki. Võimalik, et Skype sai teoks just seetõttu, et Eesti riigil polnud sellega mingit pistmist ja patoloogilised virisejad magasid maha.

Eestist võiks saada uudsete tuumaenergiaallikate väljatöötaja

Ma tegelikult väga tahan uhke olla selle üle, et olen eestlane, ent nagu Uno Laht Mihhail Lermontovi kohta kirjutas, on kõige raskem lausuda ränki sõnu oma kodumaast.

See on muidugi maakerasuurune lihtsustus, aga arenguhüpe toimub siis, kui keskkonnaga kohanemine on osutunud «liiga» edukaks ja korraga on ühiskonnas tohutult vaba ressurssi. Tsivilisatsiooni võimsuse määrab nende energiatootmisvõime. Energia on asi, mis üldse võimaldab meil siin külmal maal vastu pidada ja selles mõttes on tegemist hüppe-eelse pingestumisega.

Mõelge, mida inimene suudab – energia peaks olema nii odav, et me isegi mitte ei märka küttekulusid! Toasoe ja elekter peaksid võtma nii väikese osa sissetulekust, et need mitte ainult ei ole argument elukoha valikul, vaid panevad tavalise inimese õlgu kehitama. Midagi on läinud väga põhjalikult valesti, kui see probleemiks muutub – kui alkoholi hinda tõstetakse, et hakkaksime vähem jooma, siis elamiskulud tõusevad selleks, et hakkaksime vähem elama?

Aga nii see ju ongi! Eesti viib igal aastal vabatahtlikult läbi suurküüditamise, umbes kolmandik lapsi elab alla vaesuspiiri, majandus kiratseb, sest töötegijad on lahkunud, ja tegelikult pole rahul enam ka kogu ülepaisutatud, kümne küünega oma kohast kinni hoidev mõttetu ametnikearmee. (See, et Keskerakond kõrvalt kiibitseb, et meie oleksime Eestit hulga tõhusamalt hävitanud, on iseküsimus...)

Kuid aitab virisemisest! See oli lihtsalt meeldetuletuseks, et järgmistel valimistel valivad seniseid erakondi ainult need masohhistid, kelle lemmikajaviide on endale varba peale lasta.

Seega energia. Luua börsilt energia soodsamalt ostmiseks mingi rahvafirma (meie targad nöögid on muide energiaühistud ära keelanud) on tore aktiivseid kodanikke liitev tegevus, ent sarnaneb lipsu kohendamisega püütoni maos, arvestades, milline lollus on energia maha müüa, et seda siis börsilt kallimalt osta, ja millist katust meile teeb võrguettevõte. (Muide, kellele peaksid kuuluma põhiliselt vene ajal ehitatud võrgud ja kes kuulutas hinnaarvutused riigisaladuseks? Tõepoolest, üksteise nöökimises on meil eksperditase...)

Taastuvenergia on tore süsteemi aukude kasutamine – sellele makstakse kõvasti peale, sest objektiivsete arvutuste järgi on see ikkagi oma kolm korda kallim kui naftaenergia. (Kui näiteks rapsiõli tootmine enda tarbeks vmt ära tasub, siis umbes selline tuleb suhe, kui lahutada fossiilselt kütuselt maha kõik aktsiisid, maksud, transpordi- ja vahendustasud.) Pikemas perspektiivis on see ummiktee. See määrab meid igavesti energiavaeseks ja kogu näiline edu hajub hetkel, kui kaovad  toetused.

Seega, Eesti vajab tuumaelektrijaama. Ja mitte lihtsalt mingit energiablokki, mille ostame kusagilt sisse, maksame järgmised nelikümmend aastat protsente ja mille üle on meil tegelikult väga vähe kontrolli. Miks Nõukogude Liitu ei aidanud kogu läänest varastatud tehnika ja isegi sisseostetud tehased? Või näiteks miks indiaanlasi ei aidanud püssid ja korralik laskmisoskus? Reaalselt saad sa enda heaks tööle panna selle tehnoloogia, millest täielikult üle käid. Mille toimimiseks vajalikke kõiki komponente oled suuteline valmistama ja sul on inimesed, kes mitte ainult ei saa aru, kuidas kõik töötab, vaid on võimelised süsteemi ka edasi arendama.

Seega ei vaja me mitte ainult tuumaelektrijaama, vaid tõsist aatomiuuringute keskust. Võime käsile võtta ühe perspektiivse suuna, mis omal ajal jäi kõrvale sel lihtsal põhjusel, et sellega ei saanud toota tuumarelvamaterjale – tooriumit kasutavad tuumareaktorid. (Olgu, tuumarelvad jätame esialgu vist tõesti kõrvale...) Tooriumi saab Norrast ja mingitel andmetel on seda ka siinsamas Eestis (palju, ei tea keegi, sest uurida me ju ei luba). Tehnikaülikool klopsiks mõne aastaga katsereaktori kokku, kui riik rahaga tõsiselt taha tuleks. Tooriumireaktor muide ei plahvata niimoodi, nagu näiteks Tšornobõli oma. (Loomulikult on inimesed leidlikud ja hea tahtmise korral saab peaaegu kõike plahvatama panna.) Veelkord, katselised tooriumireaktorid töötasid edukalt mitmel pool maailmas 1960–70ndatel, kuid suleti, sest sõjaline huvi puudus.

Eesti ei oleks selles osas üksi, tooriumiga töötatakse mitmel pool maailmas ja loomulikult tuleks teha kõigi selliste keskustega võimalust mööda koostööd. Aga siin on tohutu, olemuslik vahe, kas lööme uut tüüpi tuumatehnoloogia loomisel kaasa tarbijana (ostjana) või väljatöötajana. Ühena väljatöötajatest võib projekti edukuse korral olla meil käes palju priskem rahamasin kui näiteks Norra nafta. Pealegi, nafta saab otsa, fossiilseid kütuseid jätkub inimkonnale paariks sajandiks ja edasi tuleb tuumaenergiaajastu. Või tuleb neile, kes tuumatehnoloogia selgeks õpivad. Teistel ei ole tulevikku! Neist hukkub 90–99 protsenti. Ellu jäävad need, kellel on piisavalt odavat energiat ja kõige tähtsam – võime oma territooriumi kaitsta.

Elektrijaama loomulik asukoht oleks Maardus. Seal juba on tööstust ja seal on võimalik ka tööstust arendada, sest tuumaelektrijaama juurde on kohe kasulik tekitada energiamahukat tootmist. See oleks ka piisavalt lähedal, et jääksoojusega Tallinna kütta.

Taavi Rõivas ütles, et Eesti ei vaja suurt narratiivi. Muidugi, ta pole õige peaminister ja see pole õige valitsus ka. See on lihtsalt ajutine kohatäide ja mida vähem ta teeb, seda vähem teeb ta tõenäoliselt kahju.

Tuumajaam või laiemalt tuumatehnoloogiad on vaid üks komponent, et me taas elujõu leiaksime, veel tuleb läbi mõelda kogukondliku majanduse, primaarse tööstuskompleksi ja kullasseppade pettusega seonduv. Kuid tuumatehnoloogia on tunnetuslikult kaalukeeleks – jah, kui ikka tahame tulevikku. Ei tähendab, et me jäämegi taanduma. Olematusse.