Karin Jaanson

FOTO: Postimees.ee

Kuidas teha nii, et välistudengid Eestisse tööle jääksid, arutleb haridus- ja teadus­ministeeriumi nõunik Karin Jaanson.

Taas on hakanud kostma mure tööjõupuuduse pärast. Ei jätku meil inimesi, inseneride puudus on juba ammu pidev ning inimeste põud on jõudnud ka tippjuhtide konkurssidele. Lisaks on uutele turgudele minekuks vaja neid turge tundvaid häid müügijuhte. Oleme olukorras, kus meil ei jätku töökäsi areneva majanduse nõudluse rahuldamiseks. Tegemist ei ole Eesti spetsiifilise probleemiga. Tööjõupuudus vaevab väga paljusid maailma arenenud riike.

Maailmas sama hädaga silmitsi seisvate riikide valitsuste tegemisi vaadates torkab silma, et üha enam peavad riigid just hariduse rahvusvahelistumist majanduse arengu, töökohtade loomise ja pikaajalise heaolu ülitähtsaks eestvedajaks. Hariduse rahvusvahelistumises nähakse lisaks ekspordivõimalustele ka olulist täiendust tööjõuturule.

Välistudengitel on märkimisväärne mõju riigi majandusele. Strateegiliste sihtide seadmise tarvis on riigid rehkendanud, kui palju rahvusvahelistumisest kasu võib tõusta ja kui palju on mõistlik sellesse investeerida. Nii näiteks on Hollandi valitsus välja arvutanud, et piisab, kui 2,5 protsenti välistudengitest asuks pärast kõrgkooli lõpetamist Hollandis tööle, sel juhul tasuvad välistudengitele hariduse andmiseks tehtud kulutused end ära.

Kanadalased on välja rehkendanud, kui palju suureneb töökohtade arv ja kaasnev maksutulu. Nii selgus, et 2012. aastal kulutas 265 400 välistudengit 8,4 miljardit Kanada dollarit, aitas hoida 86 570 töökohta ning seetõttu suurenes maksutulu üle 455 miljoni Kanada dollari. Häid näiteid on veelgi.

Meil selliseid arvutusi pole tehtud, kuid Eestis on juba aastaid nii ülikoolid kui ka riik strateegiliselt oluliseks pidanud kõrghariduse rahvusvahelistumist ning investeerinud selle toetamiseks riigieelarve ja Euroopa raha. Kõrghariduse rahvusvahelistumise peamiseks eesmärgiks on siiani peetud kõrghariduse kvaliteedi tõstmist, mis tagab koolilõpetajate ettevalmistamise globaalsel turul töötamiseks. Mida enam laieneb Eesti ettevõtjate tegutsemise rahvusvaheline haare, seda enam ootavad nad tööle neid, kellel on varasem rahvusvaheline õpi- või töökogemus. Tulemuseks on kiiresti kasvanud välisüliõpilaste ning ka välisõppejõudude ja -teadlaste arv.

Eesti kõrgkoolides õpib 2013/2014. õppeaastal tasemeõppes 2230 välisüliõpilast 94 riigist. Välistudengid moodustavad 3,7 protsenti üliõpilaste koguarvust (59 998) ja nende hulk on viimase viie aasta jooksul kasvanud peaaegu kaks ja pool korda. Kõige enam ehk üle poole kõigist välistudengitest õpib sotsiaal-, äri ja õiguse valdkonnas. Kuid kiiremini on kasvanud nende arv loodus- ja täppisteaduste ning tehnika, tootmise ja ehituse valdkonnas, kus õpib 349 üliõpilast.

Kõrghariduse rahvusvahelistumise ja majanduse seos on Eestis nõrk. Välisüliõpilaste arvu kiirele kasvule vaatamata on nende rakendamine meie majanduse vankri ette tagasihoidlikum, kui see võiks olla. Kui välistudengid saabuvad ingliskeelsesse riiki, on neil ühiskonda sulanduda palju lihtsam kui meie puhul. Samas ei ole üleilmastuvas maailmas keeleprobleemi vaja ületähtsustada.

Välistudengid, kes on juba mõnda aega Eestis õppinud, oskavad pisut eesti keelt ning on õppinud tundma meie kultuuri ja eluolu. Seega on nendega ehk vähem vaeva kui nende välistöötajatega, kes tuleksid otse kusagilt väljastpoolt. Veel võib põhjusena tuua võõrkeelsete õppekavade valiku, mis on lähtunud pigem ülikoolide potentsiaalist ja vähem ettevõtjate vajadustest. Teisalt on palju arenguruumi ka praktikakorralduses.

Välistudengisse investeeritud vaev tasub end ära. Eesti mastaape arvestades on välistudengid muutunud arvestatavaks ressursiks, millest ei tohiks enam mööda vaadata. Meil on päris suur hulk taibukaid noori inimesi. Neid on rohkem kui mõnes väikelinnas elanikke. Nende teadmistest ja värsketest mõtetest võiksid meie ettevõtjad tublisti kasu saada nii uutele eksporditurgudele mõeldes kui ka uute toodete/teenuste arendamisel. Loomulikult ei saa loota kiirele kasule ja kindlasti tuleb mõlemal tõsist vaeva näha, et õppurist tõsine töötegija saaks, aga see vaev tasub ära.

Esimeseks sammuks välistudengite Eesti tööturule sisenemiseks on praktika ettevõttes. Ettevõtte jaoks on välistudengite praktikale võtmine hea võimalus sobivat tööjõudu leida. Samas tähendab see ka suurt vastutust ja tavapärases eestikeelses töökeskkonnas lisavaeva, et välistudengi praktika õnnestuks mõlema poole jaoks. Selleks et välistudengi praktika ettevõttes paremini sujuks ja keeleprobleemide pärast liialt muretsema ei peaks, võiks kasutada nn paarispraktikat – eesti ja välistudengi koos praktikale võtmine aitab kohanemisraskustest paremini üle saada. Või mõelda ülesande peale, mille lahendamiseks terve üliõpilaste meeskond värvata. Praktika läbiviimiseks on palju teid. Tähtis on see, et üliõpilased saaksid õpitud teadmisi ja oskusi rakendada töökeskkonnas ning ettevõtja vajalike tööde tegemisel abi ja loodetavasti ka värske vaatenurga senistele tegemistele.

Takistused välistudengite värbamisel on kõrvaldatud. Kui varem oli kolmandatest riikidest pärit välistudengite tööle asumine keeruline ja vaevanõudev, siis eelmisel aastal jõustunud muudatused välismaalaste seaduses võimaldavad välisüliõpilastel õppimise kõrvalt töötada ja jääda pärast ülikooli lõpetamist Eestisse tööle. Muudatusega kaotati seni kehtinud nõue, et üliõpilased peavad õppetöö kõrvalt töötamiseks taotlema tööluba. Pärast Eestis bakalaureuse-, magistri- või doktorikraadi omandamist saavad välismaalased taotleda elamisluba töötamiseks eritingimustel – nende tööle võtmiseks ei kehti tööandjale palgakriteerium ega kohustus taotleda luba Eesti töötukassast.

Eestit kui väga hea kõrghariduse sihtkohta turundades on enamasti esimene küsimus, millised on meil töötamisvõimalused. Mida rohkem ettevõtjaid on valmis välistudengeid praktikale võtma, seda enam saame Eestit ka hea töötamiskohana tutvustada ja seda enam vajalikke töökäsi meil tulevikus tööturule tuleb.